Epiloog

Möödunud on nädal. Mõtlesime, et laseme asjal settida ja siis oskame ehk vastata küsimusele, et kuidas Sri Lankas siis tegelikult meeldis. Ega ikka ei oska öelda küll. Tohutult vastuoluline maa. Erkki pani talle nimeks Nevereverland. Just, kui hakkab tunduma, et vot, see maa on küll meie lemmik, tõeline paradiisisaar, siis kohe tuleb peale mingi negatiivne laks. Näiteks mingi nõme piletimüüja, kes kujutab ette, et saab jube rikkaks kui petab meilt välja ühe krooni, summa on nii mõttetu, aga mõjub meeleolule, et sind on kangesti pügatud. Murphy seadused kehtivad ka siin kahjuks. Heivi rääkis, et ta luges miskist targast ajakirjast, et India ookean ongi magnetiliselt natuke teistugune. Sellest ka rohked maavärinad. Kui kaaluda ennast India ookeani kaldal, siis pidid kaaluma natuke vähem kui Eestis näiteks. Meile see mõte väga meeldis, sest lennukile äraantav pagas on siis ju ka nats kergem kui muidu :)

Kuulsime, et Eksootikareisid teevad paketireise Sri Lankale, mingi 2000 € nägu. Sinna kuuluvad loomulikult ööbimised 5 tärni hotellides ja kõik see kaunis, mis on mõeldudki turistile näitamiseks. Kersti ja Kiku kohtasid Hikkaduwal eestlasi sellest grupist ja nemad ainult õhkasid, milline paradiis on Sri Lanka. Meie nägime natuke ka sinna paradiisi fassaadi taha. Oleme tegelikult selle üle tänulikud. Siiani arvasin, et Buddhism on uskudest kõige sallivam, kõige tolerantsem, et ela ise ja lase teistel elada. A´la Tai variant naeratuse maast. Siinne usk on väga erinev,  minu jaoks kuidagi võltstõsine. Srilankalased ise ütlevad, et see ongi õige buddhism, et selline toretsev ja pinnapealne ja särav on Tais. Mulle tundus see jälle lähedane pigem islamiga. Väga meestekeskne, naised on kõik surutud tagatubadesse. Pidev jutt, et Srilanka naine ei tee seda ja ei tohi teha seda jne. Meestele oli kõik lubatud. Näiteks ööklubides oli välistatud, et mõni kohalik neiu seal pidutseks. Kui Athula ja Wasantha võtsid oma naised meie sünnipäevapidustustele kaasa, siis kõik rääkisid, et nüüd tehti ajalugu. Ma saaks aru, et naised ise tahavad tagaplaanil olla ja ongi tohutult tagasihoidlikud, aga kaugel sellest, täiesti normaalsed inimesed. Muidugi naljakas oli veel see, et kui pakuti, siis nad jõid kanget heledat õlut! Võiks arvata, et sellised malbed kodukatad, kes ei teagi, mis alkohol on! Järelikult see pole loomulik valik, vaid usust tingitud raamidesse surumine. Hästi palju võis paralleele tõmmata meie õndsa nõuka ajaga. Meile tundus, et seal divinguklubis oli noortel poistel kõigil välismaa pruudid ja esimesel võimalusel taheti Sri Lanka tolm jalgelt pühkida. Ühel õnnelikul oli juba Taani viisa taskus. Inimesed kõik, kellega meie tuttavaks saime, olid hästi toredad ja külalislahked. Samas eestlased on ju väga kahtlevad ja kõhklevad ja skeptilised. Vähemalt meie küll, et vägisi hakkad mõtlema, et järsku see külalislahkus on näiline, et see on vaesusest tingitud ja mida nad tegelikult sinust üldse tahavad selle suure sõpruse eest. Kohalikud näevad ju pidevalt turiste, kel on võimalus reisida nii kaugele maale, järelikult peavad ju päratu rikkad olema. Valdav enamus neist ei pääse kuhugi reisima. Samas on tohutud käärid. Räägitakse, et 1000-2000 krooni on täitsa hea palk. Toidupoes on hinnad üsna samad, mis Eestis. Turult puuviljad võib olla on odavamad. Näiteks suitsupakk maksab mingi 3 eurot. Aga nad suitsetavad, mitte küll nii palju kui Türgis, aga sellise hinnaga ei oleks see ju üldse mõeldav. Ühistranspordihinnad on olematud, aga näiteks taksoteenus lennujaamast Hikkaduwale 130 km maksab mingi 40 eurot. Kütuse hinnad on jälle odavad 7 krooni liiter ehk kuskil 44 eurosenti. Sri Lankal on kõik looduslikud tingimused olemas selleks, et olla tõsiselt tore turismimaa ja teenida sellega oma loendamatutele inimestele korralikku elatist. Jääb mulje, et lihtsalt ei osata või ei taheta. Pigem ehmatatakse turiste jube kitsaste teedega, et kui tahad midagigi vaatamisväärsustest näha, siis loksud päevi bussis, et 100 km edasi saada. Või pidev valetamine hindadega. Kui oled liiga valge nahaga ja näha, et äsja saabunud, siis kohe küsitakse turistihinda. Eriti häiris restoranides, kus sa väga harva said õige arve. Sri Lankal soovitatakse leida omale isiklik kohalikust sõber, kes siis sinu eest toimetab. Meid jubedalt häiris see. Sa ei saa vabalt olla, kogu aeg ole valvel. Meie oleme sellised üksiküritajad, tahame ise omal käel ringi vaadata. Giidi palkamine on meie jaoks keeruline, et kui palju siis lõppude lõpuks ikka talle maksma peaks ja kas maksime liiga vähe või liiga palju ja üldse ei taha võõra inimesega pidevalt koos olla. Kirjutasin päris palju, mis midagi maksis või üldse rahast, aga seda sellepärast, et kui käisime eelmine aasta Tais, siis pärast sõbrad küsisid, kui planeerisid oma reisi Taisse, et mis midagi maksis, aga meie seda absoluutselt enam ei mäletanud. Nüüd panin väga teadlikult kõik kirja.

Kaks nädalat Sri Lankal oleks väga vähe, et sellest maast aimu saada ja kaks kuud nagu meie olime, jälle liiga pikk aeg, et hakkad juba kõike liiga läbi nägema ja liiga koduigatsema. Ideaalne oleks olla 1 kuu. Alguses sisseelamine, siis rahunemine, et juba tead kõike ja siis koju pääsemine. Kui nüüd päris aus olla, siis Sri Lanka on nii kummaline maa, et tahaks sinna veelkord tagasi :) Ja just inimeste pärast, kellega tuttavaks saime.

Lisan siia lingi kõik meie fotodega www.fotoalbum.ee/photos/Kairerkki . Millegipärast ei saa ma ise sinna otse sisse, aga kahtlustan, et see on Türgi probleem:)

20.veebruar

Täna hommikul kell 7.52 rongiga plaanisime sõita Colombosse, sealt edasi Negombosse, seal võtta hotell ja öösel kell 2 lennujaama. Varem Colombosse mineku plaan oli sellepärast, et lootsime raamatupoest leida seda puunikerduskunsti raamatut. Paneme asjad kusagile hotelli maha ja lähme luurele. Aga saatusel olid meiega teised plaanid.

Laadisime hommikul kõik oma padajannid Athula tuk-tuki peale. See oli kohutav koorem. Puunikerduste pakk oli nii ebamäärase suurusega, et ma ei kujutanud ette, kuidas me seda transpordime ja kas see meil ikka võetakse sinna üldpagasisse vastu. Athula naine ja pisike tütar saatsid meid ära ja naine nuttis ennastunustavalt. Ma ei saa pealt vaadata kui keegi nutab, ma pean kohe ühinema. Väga sentimentalne ärasaatmine oli meil. Jaama kassast piletit ostes  öeldi, et rong hilineb pool tundi. Tegime aega parajaks. Athula ostis meile tee peale teemoonaks neli rotty ja 2 mingit magusat kookoshelvestest käkki. Kaugelt juba rong paistis, kui Athula hakkas järsku rääkima, et kuidas te nende asjadega lähete, et ok, 2000 Rs ja ta viib meid tuk tukiga Colombosse! Ma mäletan, et väikebussiga lennujaama küsiti 6000 Rs ehk siis mingi 40 euri ja nüüd tukiga ja 13 euri. Vaatasin meie asjade ja kottide kuhja ja olin valmis milleks iganes, et ainult ei peaks kahekesi oma staffiga Colombo peal kakerdama. Kuna oli pühapäev, siis vaevalt raamatupoed üldse lahti on. Laadisime jälle oma kolu Athula tukile ja ta pööras juba nina Colombo poole, kui mõtlesime, et kui nagu nii tukiga minek, siis lähme parem otse lennukile ja see tähendab, et lennujaamas peame olema öösel kell 2, järelikult sõitma peaks hakkama kell 8 õhtul. Suur oli Athula naise rõõm kui meid tagasi tulemas nägi, igal juhul jube naljakas, meil olid rongipiletid juba taskus ja sama targalt tagasi. Saime nagu ühe päeva juurde ja otsustasime kohe randa kimada.  Meil on rannas üks kindel koht välja kujunenud, kus saab rahulikult vees heljuda, kartmata, et laine üle pea käiks. Heivi teadis, et me sõitsime hommikul minema ja oli eemalt vaadanud, et juba uued inimesed meie kohas end platsi võtnud, lähemale tulles ei uskunud ta oma silmi, et pole võimalik, me ju sõitsime hommikul ära ja nüüd rahulikult võtavad päikest. Kui meie arvame, et srilankalased on naljakad, siis ma kujutan ette, et me neist väga maha ei jää.

Õhtul teatas Athula, et lähme siiski ta sõbra bussiga, hind ei muutu ja nende juures on õhtusöök kell 8. Tõeline külalislahkus. Loomulikult kasutas ta juhust ja kinkis Erkkile jälle ühe oma loendamatutest sõrmustest. Ma ei kujuta ette, millega Erkki ta südame võitis. Kahtlustan, et arrack on kurja juur.

Igal juhul kell 1 öösel olime Colombo lennujaamas. Maksime Athulale 4000 oma alles jäänud ruupiad ja tundus, et kõik jäid rahule. Olin lugenud tripist, et Sri Lanka lennujaamast ärasaamine pidi olema ka paras katsumus. Meil läks kõik nii lihtsalt, et ma kohe ei uskunudki. Puunikerdused kaalusid 17 kg ja lisaks seljakott 13 kg! Me oleks rahulikult võinud ära anda veel 10 kg. Olin pakkinud enamus asju meie käsipagasisse, kartuses, et ületame kaalu. Nüüd ei saanud hakata ümber pakkima nii, et lennukisse läksime nagu kaamelid.

Lennukompanii Etihadile küll midagi ette heita ei saa. Istmed laiad nagu äriklassis, individuaalsed telekad igale reisijale, enne toitlustamist toodi menüüd, kus said valida kolme pearoa vahel, superluks! Kolm tundi lendasime Abu Dhabisse, siis oli tund vahet, täpselt, et jõuaks järgmisele lennule, siis 6 tundi Istanbuli. Meil oli siselennuga väike probleem, ostsime tagasisõidupileti 21.veebruariks ja hiljem selgus, et oli müüdud 21.märtsiks. Arvasime, et nüüd on jama majas, et kas peame uue pileti ostma või lihtsalt bussiga tulema. Atlasjeti kassas vahetati pilet ära ilma pikema jututa. Nii, et lõpp hea, kõik hea!

19.veebruar

Täna on siis meie viimane päev siin Sri Lankal! Priyanthi on mulle mitu korda helistanud ja külla kutsunud, mõtlesin, et tagumine aeg on see käik nüüd ära teha ja ta üllatas mind täiega. Kuigi siin Sri Lankal ei tohiks enam ühegi asja peale üllatuda, sest muidu teeksid seda igal sammul ja vahetpidamata. Priyanthil oli mulle kingitus. Kaks hästi kvaliteetset teepakki, mida ta mees pidi tooma otse vabrikust ja mida väga poes ei müüdagi ja 2 mandliõliga näokreemi, mis ta oli Indiast toonud. Kui küsisin, et kohe kaks, siis ta vastas, et teine on mu tütrele. Imearmas! Ta oli kooki küpsetanud ja lisaks pakkus puuvilju ja teed. Ta mehe ema oli ka kodus, selline pisikene singali mutike väga ilusas saris. Küll ta lobises minuga singali keeles, panin mängu kõik sõnad, mis ma selles keeles olin suutnud ära õppida. Üks, kaks, kolm-eka, deka tuna, siis tere-kohomadõ, mila kiada-palju maksab, sally-raha, stuthy-aitäh ja see on kõik mu singali sõnavara. Väga mõttestatud vestluseks seda muidugi pidada ei saanud.

Käisime korra tüdrukute juurest läbi, selgus, et see oligi ikkagi see sama maja, mis me alguses vaatamas käisime. Selle maja kaugus rannast ületas me valuläve ja kuna hind oli sama, mis Priyanthi majal, mis oli poole lähemal, siis mul on tõsiselt hea meel, et valisime Priantsuka pakkumise ja saime tuttavaks hästi armsa inimesega.

Kuna meil õhtuks plaane polnud, siis mõtlesime, et peame oma külmkapi tühjaks sööma ja jooma ja kutsusime Athula oma naisega meile appi. Hiljem tulid veel Kiku ja Kersti läbi ja kuulsime, et Kiku oli eile teinud rolleriga avarii, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Vihma sadas ja üks tuk-tuk oli sõitnud tal ees ja oli tõmmanud tee äärde ja Kiku arvas, et ta jääb seal nüüd seisma. Kui korraga oli pööranud end risti teele, kavatsedes ümber pöörata. Kiku põrutas sellele täpselt  külje pealt sisse ja loomulikult kukkus. Erkki teooria, et see liiklus siin on nii jube, sai kinnitust ja rolleriga siin maal küll liigelda ei tahaks.

18.veebruar

Meil on tõsine mure oma pagasi kaalu pärast. Meie puunikerdused on nii ebamugava suurusega, et isegi ei kujuta ette kui palju nad lõppkokkuvõttes kaaluda võivad. Suures hirmus me nagu midagi väga juurde osta ei julgegi. Otsustasime täna komplekteerida ühe paki ja selle juba Eesti poole teele saata. Muidu peame vedama seda kõigepealt Türki ja edasi Eesti. Türgist tulles on jälle kaaluprobleemid ja parem oleks kohe asi otse ära toimetada. Paki saatmine on siin päris kallis lõbu. Esimene pool kilo maksab 1290 Rs ja lisaks iga järgnev 500 grammi maksab 670 Rs. Meie pakk kaalus 5,5 kg ja maksime 7300 Rs. Läksime siin uuele ringile. Eelmine aasta Taist leidsime väga mugavad elektrilised moskiitokillerid, mis näevad välja nagu tennisereketid. Esimene katse need Eestisse tuua ebaõnnestus. Kartsime, et need on suht õrnad, et paneme käsipagasisse ja võtame lennukisalongi kaasa. Tollis oldi täiesti kindlad, et me ei jõua koju jõudmist kuidagi ära oodata ja kukume nendega juba lennukis näiteks lendureid ahistama ja need võeti meil lihtsalt ära. Nüüd, kui saadame postiga, siis väga loodame, et Eesti tollis midagi uut välja ei mõelda ja et meid neist ikka ilma ei jäetaks.

17.veebruar

FullMoon Poya Day! Jälle! Uskumatu, aga meie legendaarsest paaditripist on juba kuu möödas. FullMoon Poya Day on Sri Lankal täielik puhkepäev, siis Erkki soovitusel võiks rääkida hoopis kohalikust konnast. Õigemini sellisest rämedast loomast nagu iminappadega konn. Järjekordselt oli üks ennast meil terrassi seinale imanud. Erkki otsustas teda mopi otsaga natuke tagant aidata, et ta õue kobiks, aga kus sellega, ta kohe nagu sööstis Erkki poole, hüppas sellise kaarega, et Erkki vaevu pääses klammerdumisest. Rääkisime seda pärast Athulale ja ta selgitas, et ei mitte midagi ohtlikku ja kui kerge oleks sellest konnast vabaneda. Edaspidised Sri Lankale tulijad! Ei ole midagi lihtsamat, kui näiteks on konn end teile oma iminappadega käe külge imenud, siis te loomulikult säilitate külma närvi ja lähete kööki. Ma ei hakka kordama, et samal ajal konn ripub teil käe küljes. Te ei heida meelt, vaid lähete kööki, lasete klaasi vett ja segate sinna sisse soola, siis valate seda soolvett konnale ja nagu niuhti saategi konna käe küljest lahti. Kõik geniaalne on lihtne!

16.veebruar

 Maritele ehk siis minu tädi Mitele palavad sünnipäevaõnnitlused!
Meie sõber Robi advokaat Sanath pole jonni jätnud ja muudkui pommitab meid sõnumitega ja kutsub Matarasse. Mõtlesime, et kutsume Heivi ja Kersti ka kaasa ja käime ära, kui teine nii hirmsasti ootab. Lootsime ka Robi näha. Sanath ütles, et tal on kaks vaba päeva, vaatasime kalendrist järele ja 16.veebruar on Holy Prophet`s Birthday.  Tee peal nägime mingit kostüümides rongkäiku ja noori poisse, kelle paljad ülakehad olid ilusti ära maalitud. Matarasse jõudes küsisime Sanathi käest selgitust ja ta ütles, et täna on moslemite püha ja tema ei taha ei moslemitest ega tamilitest midagi kuulda. Algselt elasid Sri Lankal singalid, kes on budistid ja ülejäänud on siia sisse rännanud. Viimatine sõda oligi olnud sellepärast, et tamilid tahtsid Sri Lankat poolitada, et põhja osa jääks neile. Praeguse presidendi ainukeseks teeneks loetaksegi seda, et ta lõpetas sõja ja Sri Lanka jäi ühte tükki. Muidugi, mis kompromisside hinnaga seda tehti, see on iseküsimus.

Matarasse jõudes oli advokaat meil autoga vastas ja tegi ettepaneku sõita vaatama looduskaunist koske ja teevabrikut. Mis meil sai olla selle vastu, juba kogenud koskede vaatajad ja ka teevabrikus käidud. Tee peal vahetasime ta sõbra juures tema auto džiibi vastu, sest koseni pidi viima just vastava auto tee. Tuli välja, et Sanath ise polnud ka selle imekauni kose juures käinud, mida ta meile reklaamis. Korraga selgus, et isegi mitte džiibiga sinna ei saa, et edasi peame minema jalgsi. Päike kõrvetas pähe ja lohutuseks oli see, et super ilus kosk pidi olema ainult mingi paari kilomeetri kaugusel. Hakkasime vantsima. Ma olin nii ära ehmatanud, meie võime käia kui palju tahes, aga kutsusime kaasa Kersti ja Heivi ja nemad küll väga entusiasmi üles ei näidanud. Palvetasin täitsa mõttes, et kui me peaksimegi kunagi kohale jõudma, et siis see kosk oleks ka seda väärt. Ja mu palvet võeti kuulda. Järgmise käänaku taga seisis tuk-tuk. Uskumatu! Kuskil jumala poolt hüljatud suvalises kohas. Kohalikud inimesed sees just startimas. Sanath lahendas olukorra lihtsalt. Kohalikud ronisid välja ja meie sisse. Häid lambaid mahub palju ühte tuk tukki. Meid oli koos juhiga 6. Paarist kilomeetrist polnud juttugi, me oleks siiani vantsinud seal. Lõpuks jõudsime koseni. Kui me oleks sinna 5 tunni pärast jõudnud, surmani väsinud ja siis seda näinud, siis arvan, et oleks ikka väga pettunud olnud. Lõpu veeni pidi jalgsi minema. Rada vonkles kõrges rohus. Korraga hakkas Sanath jalgu trampima ja ütles, et olge ettevaatlikud, siin võib ohtlik olla. Ma isegi ei saanud aru, kes see ohtlik võiks olla, aga jube kogemus niimoodi paljaste varvastega läbi tundmatu rohu minna. Sanathil oli varutud kaasa ka kohalikku kituli veini nimega toddi. Mingi õllekangusega, valge piimjas vedelik ja maitses nagu äädikas. Õpetati, et peab suurte sõõmudega jooma, siis tuleb õige maitse välja. Ei saanud seda väikse lonksuga väga alla, suurest rääkimata. Omapärane.

Edasi tuli teevabrik. Olime käinud väga ilusas turistidele mõeldud vabrikus ja nüüd siis kontrastiks kohalike koht. Selline naturaalne ja lämmatavalt kuum. Arvatavasti põhiline töö käibki sellistes vabrikutes, turistile näitamiseks on vähesed.

Edasi jõudsime Sanathi sõbra, kes meile džiibi laenas, rantšosse. Looduskaunis koht jõekaldal kookoseistandusega. Ta pidi seda välja rentima pulmade pidamiseks ja suurteks üritusteks. Advokaat arvas, et me võiksime ujuma minna, aga lõunamaal jões ujumine pole me lemmikharrastus. Kujutan ette kuidas kroolime seal mõne krokodilliga kõrvuti. Siis pakuti meile metssealiha. See oli korralikult ära hautatud koos piparde ja sibulaga ja maitses ülihästi. Sanath rääkis sellest meile juba varem, et siin kandis metssigu kütitakse. Lõunasöögiks oli meile Sri Lanka stiilis riisi ja curryt tuunikalaga. Olime tõeliselt kohmetud sellisest vastuvõtust. Siiani ikka võeti turistilt seitse nahka, aga nüüd vastupidi. Meid võetakse auto peale, näidatakse looduskauneid kohti ja pärast söödetakse kõht ka täis. Rikutud inimesena hakkad kohe mõtlema, et miks ta nii teeb, aga võib olla see ongi tõeline Sri Lanka sõprus ja külalislahkus. Igal juhul armus Sanath täiega Kerstisse ära ja koduteel bussis hakkasid tulema sõnumid, et ainult sind ja viinamarju...

Lõpetuseks veel üks huvitav insident bussis. Bussi ronides ütlesime, et sõidame Hikkaduwale.

Teame, et Matara Hikkaduwa pilet on 150 Rs. Otsisime paraja raha välja ja piletimüüja kirjutab välja piletid ja tükihinnaks 285 Rs. Hakkasin just seletama, et siia tulles oli ju sama maa ja sama buss ja maksis 150. Kui meie seljataga üks kohalik kaassõitja, kes oskas inglise keelt ütles, et Matara Hikkaduwa pilet peab olema jah 150 Rs. Kontrastide maa, täielikult.

15.veebruar

Oleme hommikust saadik infarktieelses seisundis! Meil oli  aias 2 meetrine madu!!! Kohati oleme juba nii resigneerunud, et kui Erkki näitas mulle, et vaata, siis ma lihtsalt vaatasin ja vastasin täiesti emotsioonivabalt, et too fotokas, isegi ehmatuseks häält ei tulnud.  Madu liikus nii hääletult, ükski leht ka ei krabisenud, see oli lihtsalt nii jäle. Nägin, kus ta saba oli ja mõtlesin, et lähen suure kaarega eemalt ja teen pilti ja suur oli mu jahmatus, kui olin läinud täiesti oma arust ohutusse kaugusesse ja mao pea oli täitsa minu lähedal. Peenrast libises ta tiiki ja siis kui tiigi keskel olevale saarele roomama hakkas, siis tuli veest nagu kastmisvoolik välja. Kohutavalt pikk ja üsna peenike. Erkki sai ta pildile ja näitasime seda Atulale, tema ütles, et see pole mürgine. Võib olla midagi meie nastiku taolist, aga no andke andeks, tegemist on ikkagi lõunamaaga. Erkki ütles, et ta tundis kohe ära, et see oli sama madu, mis kunagi ühe kohviku kõrval vonkles, aga Erkki ei tee srilankalastel nägude järgi vahet ja nüüd korraga tunneb ussi näo järgi:)

14.veebruar

Urmasele sünnipäevaõnnitlused! Kõigile sõpradele valentinipäevaõnnitlus!

Otsustasime täna teha meie aias väikest grillõhtut valitud sõpradele. Oleks valinud Kiku ja Chamara ka, aga neil oli plaanitud kahekesi käe hoidmine nagu valentinipäeval ikka kombeks. Grillisime Heivi ja Kerstiga. Saime rahus vana hea eesti kombe kohaselt rahulikult laua taga kõhud täis puukida, keegi ei oodanud kannatamatult käed bongode kohal, et millal ometi söömine lõpetataks. Ostsime koti kohalikku grillsüsi ja see nägi välja nagu väiksed ümmargused munakivid või nagu väiksed kilpkonnakesed nagu Erkki tabavalt ütles ja ta nägi tõsiselt vaeva, et need üldse hõõguma saada. Plaan oli grillida kanakoibi. Kahtlustasin juba ette, et meie grillimine on teada, kui pole Mahmutit või meie isa pundis, siis asjad jäävad tooreks või kõrbevad ära või mida iganes. Nüüd tegin eelküpsetust ja grilliga andsime ainult viimase lihvi ja üllatavalt head said. Kersti ja Heivi tõid toorsalati materjali ja magustoiduks tegime puuviljasalatit jäätisega. Pidusöök missugune.

13.veebruar

Pühapäevaturg! Seekord läksime Heivi ja Kerstiga kolmekesi. Nüüd oli hinnaüllatuseks kobar minibanaane, mis maksis 20 Rs ehk 2 krooni ja Kersti rõõmuks papaia, mis muidu suurel turul pidi maksma 70 Rs oli nüüd ka 20 Rs. Mõtlesin, et võtan mõned ananassid ka. Ilusad pisikesed ananassid olid ja küsis 50 Rs tükk. Võtsin kohe 4 ananassi ja korraga jäin vaatama, et kõrval kohalik naine ostis 1 ananassi ja näpu vahel oli 30 Rs. Jäin ootama, et kas ongi nii, et kohalikele on 30 ja turistile on 50 Rs. Müüjaks oli noor poiss, see ütles midagi singali keeles ja tädi nagu ohkas ja võttis rahakotist veel 20 Rs ja andis poisile. Tulin juba ära, aga millegipärast vaatasin korra üle õla ja sel momendil poiss andis tädile 20 Rs tagasi. Seda kino tehtigi mulle. Kuna nägin seda pealt, siis hakkasin naerma ja viipasin kutile sõrmega, et hammustasin ta diili läbi ja läksin edasi. Olin jõudnud turult juba päris kaugele jalutada, kui korraga see ananassimüüja jooksis mulle järele, kotis kaks ananassi ja pistis need mulle pihku ja hakkas vabandama, et very sorry, very sorry. No mis ma oskasin kosta, olin nii üllatunud, et teine jookseb mulle kilomeeter maad järele. Ma oleks võinud turult kohe tuk-tuki võtta ja minema kimada. Ma ei kujuta ette kui kaugele ta oleks selle kahe ananassiga jooksnud. Igal juhul srilankalased üllatavad igal sammul.

12.veebruar

Taastusime.

Unustasin  kirjutada, et igal õhtul, kui me trippisime mööda Sri Lankat, helistas mulle Erkki ja see oli temast väga armas. Kuna meil on kahe peale üks telefon ja see oli minuga kaasas, sai ta kasutada Athula telefoni ja meie kohalikku numbrit ta peast ei teadnud, siis helistas Chamara numbrile. Nii, et iga õhtu tekitas ta furoori sellega, et helistas oma kallile naisele ja pärast igat telefonikõnet säras naine nagu päike. Tegelikult igal õhtul oli tulnud Athula oma perekonnaga meie majja ja ta naine tegi süüa ja Erkki oli sunnitud Arracki ostma ja niimoodi hoolitseva perekonna ringis ta oma päevi mööda saatiski. Ei olnud tal mahtigi minna puunikerdaja juurde. Prianthy juba helistas mulle ja tundis huvi, et mis juhtunud on, et nikerdused valmis ja Erkki nägu ei näita. Erkki ja Athula olid kõvu äriplaane pidanud nagu ikka arracki klaasi taga kombeks on. Käidi isegi ühte müügil olevat hotelli vaatamas. Keegi tüüp, kes seal kohal oli, ütles hinnaks 33 tuhat eurot. Erkkile juba kangastus tõsine äriajamine siin. Hiljem oli hotelli omanik tulnud, korrigeerinud hinda ja tegelikuks hinnaks sai 233 tuhat euri. Jahutas kiirelt. Olime varem söönud ühes toredas söögikohas ja selgus, et sealne omanik on Türgis käinud ja kandis punast Türgi lipuga särki. Erkki jaoks oli ta kohe oma poiss. Ühel päeval oli see oma kandi mees tulnud ühe saksa tädiga meie värava taha. Tema tuli kui Athula sõber, kes teadis, et Athula üürib maja välja ja tal polnud aimugi Erkkit siit eest leida. Jällenägemisrõõm oli suur olnud ja kohe kui meie lahkume võtab see saksa daam meie maja rendile ja väidetavalt 3 aastaks. Minu reisil olles leidis Erkki omale suure sõbra Athula. Sõna suur kõlab kohalike puhul naljakalt muidugi, kui ette kujutada nende suurte sõprade mikropikkusi:) Eluaegse sõpruse märgiks kinkis ta Erkkile oma sõrmest sõrmuse. Ja tundes Erkkit ma üldse ei imestanud, kui ta selle järgmine hetk vannituppa riiulile unustas. Järgmisel päeval ehmatas Athula täiega, kutsus Erkki nurga taha ja küsis, kas nende sõprus on nüüd läbi, et ta tema sõrmust ei kanna. Nüüd ilma sõrmuseta ei julge Erkki üldse nina välja pista, küla on ju väike ja mine tea, mil jälle oma suurele sõbrale vahele võid jääda.

11.veebruar

Vahvale vandersellile Kerstile palju õnne sünnipäevaks! Kersti sai täna 24! Esimese hooga pidi pidu olema nende rendimajas meist paar kilomeetrit džunglisse, aga lähedal olevast templist oli üks munk ära surnud ja bongotrumme vaikselt müdistada ei saa ja tuli otsida uus peopaik. Esimese hooga helistas Kersti meile ja mõtles, et üks pidu on siin juba edukalt peetud, et teeme nüüd jälle. Aga kui ma koju jõudsin ja nägin kui lõbusat poissmehepõlve oli Erkki siin 5 päeva pidanud, siis uue peo mõte mulle väga ei meeldinud. Pärast selgus, et terves meie külas ei tohtinud lärmi teha, aga jäin esimese hooga sellisesse kurja Kaire ossa, kes vihkab pidusid. Õnneks pidu pidamata ei jäänud ja see toimus Barracuda divingcentre omaniku Wasanta juures. Pakuti fooliumis küpsetatud kala ja Kiku ploffi ja Chamara kinkis Kerstile korraliku Sri Lanka kondiitrite šedöövri-Micky Mouse'i näoga tordi. Siin on tavaliselt toidud nii vürtsised, et silmist purskub pisaraid, siis nüüd oli tort nii magus, et silmad tegid sama. Jällegi bongod ja palju lärmi nagu juba kombeks on saanud. Kersti pakkus oma kuulsat booli, mis sisaldas kõike alkoholi, mis ripakil oli ja see tegi oma tööd hästi. Rahvast oli väga palju ja nagu juba kombeks, sünnipäevalaps tundis väheseid. Tavaliselt siin kohatud ukrainlased on hästi toredad olnud, aga siinset paarikest ma poleks osanud kahtlustadagi, et nad Ukrainast on. Mees kandis Che Guevara pildiga särki, see juba ütleb muidugi kõik enda eest. Mingil hetkel viskas särgi seljast, et võtta atleetvõimlejate poose. Järgmisel hetkel tõstis Guevara pildi enda ette ja neiuke, kes kujutas ette, et ta on imekaunis Vassilissa, tegi temast pilte. Küsisin, et kas sulle meeldivad kommunistid ja osutasin pildile. Ta vastas mulle selges rahvusvahelises keeles ee-ee-ee ja mökutas midagi veel umbmäärast ja üsna varsti lasid väga vaikselt jalga. Minu küsimus oli siiras ja tingitud puhtast huvist. Pidu lõppes Vibrationis, aga eakad inimesed tulid kombekalt koju.

10.veebruar

Evele palavad sünnipäevaõnnitlused!

No nii, Adam´s Peak-Sri Pada, kõrgus 2243m Mägi on olnud palverännakute sihtmärgiks juba üle 1000 aasta. Legendi järgi, kui Aadam paradiisiaiast välja visati, siis sealt kaudu  astus ta  maale. Teise legendi järgi lahkus Buddha sealt Nirvaanasse. Seda kutsutakse ka Liblikate Mäeks, sest sinna lendavad liblikad surema. Mõned usuvad, et tohutu jalajälg, mis väidetavalt tipus pidi olema, kuulub hoopis Shivale. Kõigile midagi.

Meie jõudsime mäe jalamile õhtul. Hotell oli senistest hotellidest kõige ilusam ja hotellipoiss kõige ülbem. Pikast bussisõidust väsinuna tahtsime kohe tuppa saada. Osad kohmitsesid veel bussi juures ja läksime kolmekesi, mina, Kersti ja Heivi sisse. Hotelli inimene oli väga õhku täis moega ja vastas, et ta näitab tube kõigile korraga, et tema mitu korda ei jookse! Mõni jookseks jalad rakku, et kliente oleks, aga siin on nii täissöödud, et üleliigseid liigutusi ei tehta. Hiljem isegi mõistsin tema uhkust. Tuppa andis ikka mööda treppe ronida. Hotell asetses piki mäge ja meie olime suht kõrgel ja sealt avanes ilus vaade ja toaukse ees oli väike terrass lilleaiaga. Loomulikult soe vesi!!! Saime sellises luksuses magada 2 tundi. Voodisse saime kell 10 ja kell 12 öösel juba tõusime, et vaim valmis panna ja kell 1 öösel startisime.

Bussijuht lubas õhtul suure suuga tulla Heivit aitama, aga hommikul sai ta aru, et nii lühikese ajaga nii lollid mõtted ja keeras teist külge. Alguses oli tükk aega minemist, et üldse mäe veerule jõuda. Lugesin, et umbes 2 km. Olin lugenud, et tohutu tunglemine on mäel, et rahvas voorib ja sandid ja vigased ja vanakesed panevad sust mööda nii, et arugi ei saa. Olime vist esimesed minejad, sest valitses täielik vaikus. Ronimisrada oli valgustatud ja kui vaatasid üles, kuhu me jõudma peame, siis võttis päris õõnsaks. Tee olid ääristatud müügiputkadega, kust võisid süüa, juua ja suveniire osta. Mul oli nii jube põnev ja kõhe ka, kas ikka jõuan lõpuni vastu panna. Kersti oma pikkade jalgadega pani kohe ees minema, siis mina olin nii kahe seltskonna vahel. Heivi on natuke vanemas eas daam, aga Kiku ja Chamara ütlesid, et nad kasvõi lohistavad ta tippu, aga üles peab jõudma. Ma kujutasin ette, et trepid lähevad püstloodis üles ja nii monotoonselt muudkui ronidki. Siin oli alguses täitsa inimlik, 3-4 trepiastet ja jälle natuke sirget teed. Hästi romantiline oli küll. Tähed särasid nii tumedas taevas nii ligidal. Tuli meelde, et kui meie vaatame tähistaevasse, siis me näeme ajalugu, sest valgus, mis meieni jõuab tuleb juba selleks hetkeks ammu kustunud tähtedelt. Isegi kurb oli natuke:) Alguses hakkas kohe jube palav, koorisime riideid maha. Umbes poole mäe peal, kus tuleb minna üle silla ja kohalike hulgas on selline komme, et kes esimest korda palverännakule tuleb, siis see peab ennast seal karges mägijões pesema, isegi lapsi pidi seal pestama, siis sealt hakkas pigem jahe. Igal juhul mägijões kümblemise jätsime paganate kombel vahele. Chamarale osteti lausa kindad kätte. Hiljem üleval mäe peal lõdisedes mõtlesin, et see oleks olnud küll hea mõte, kindad, talvesaapad, villased sokid, sall, kasukas kõik oleks marjaks ära kulunud.  Selline palverännak on iseenesest väga põnev, ronid ja sul on aega mõelda oma suurepäraseid mõttekesi. Oled oma mõtetega nagu üksi. Vahepeal vaatad säravat taevast ja üles viivat valgustatud rada ja siis alla valgustatud linna peale ja kõik kokku on kuidagi müstiline. Kersti vana sportlane, õpetas, et ühe jalaga astudes hinga sisse ja teise jalaga välja ja sellises rütmis saad oma hingamise paika ja ei hakka hingeldama. See toimis täiega. Ronisin ja hoidsin rütmi. Juba hakkas ka inimesi ärkama ja meist mööda ronima. Üldiselt, meie õnneks oli väga vähe rahvast, sai rahus mõtiskleda ja ronida. Lõpus tulid küll sellised trepid, et lähedki karmilt otse üles, aga meil oli päikesetõusuni hullult aega varutud, polnud vaja rabeleda ja nii rahulikult ronides oli asi vähemalt minul küll kontrolli all. Üles tippu jõudsin kell 5 hommikul ja Kersti oli seal juba neljast passinud ja kapitaalselt ära külmunud. Juhheii! Ma jõudsin üles!!! Kujutasin ette tippu hoopis teistmoodi. Tipus on kõige püham tempel ja kui lootsin, et pühakoda pakub ka tuulevarju ja nats sooja, siis see oli täiesti tuultele avatud tempel, ainult ühes nišis oli Buddha kuju. Lisaks hea kombe kohaselt tuli jalanõud ära võtta ja külma kivi peal palja jalu paterdada. Tegin kiirelt tiiru ära ja kükitasime Kerstiga kuskil ühe nuka taga, kus tuul väga peale ei puhunud. Tahan hea sõnaga meenutada Kristiinet! Nimelt tegi ta meile eelmine õhtu üllatuskingitused ja kinkis meile kõigile ühesugused fliisist heleroosad mütsid. All suvises soojuses tundus see jube naljakas mõte. Ohoo, paneme tipus kõik omale ühtemoodi mütsid pähe ja seda ainult pildistamise hetkeks! Üleval ilma selle mütsita oleks mul kõrvad peast külmunud. Igal juhul Kikule tänud, et mul kõrvad siiani ilusasti peas on! Inimesed nägid välja nagu prügikollid, kõik, mis kätte saadi sooja saamiseks ka ümber keerati, kohalikele kõlbasid ka froteerätikud, paljudel olid lihtsalt vihmakeebid tuulekaitseks seljas. Kell venis ka nagu tigu ja mõtlesin, et õige aeg oleks ronima hakata kell 3 öösel, siis jõuad täpselt poole seitsmeks, päikese tõusuks üles.Teed oma kohustuslikud fotod ja saad kiirelt alla hakata minema. Lõdisesime Kerstiga ühe veekraani kõrval kui korraga tuli üks kohalik naine sitsikleidi väel ja hakkas ennast pesema. Hambaid küüris eriti hoolikalt, nii et ragin taga, siis lasi õlad paljaks, viskas aga vett peale ja muudkui lobistas. Hiljem katsusin näpu otsaga järele, vesi oli raudkülm. Lõpuks tõusis päike. Meil väga uhket päikesetõusu näha ei õnnestunud, aga olime ääretult tänulikud, siis kõigile Jumalatele, et meid vihmaga ei õnnistatud ja olin siiralt õnnelik, et selle käigu ära tegin!

Allaminek tundus juba köki möki. Esimese ehmatusega hakkasid jalad küll värisema, aga õnneks see läks kohe üle. Kuna Kiku ja Chamara sama hästi kui lohistasid Heivi üles, siis alla minekule olid ta jalad väga kategooriliselt vastu. Nüüd võtsime meie Kerstiga Heivil mõlemast käest kinni ja nii tipatapa alla ka tulime. Üldiselt nii sammhaaval laskumine oli minu jaoks raskem kui üles ronimine, aga Heivi oli ikka hästi tubli, et üldse riskis sellist asja ette võtta ja ära tegi! 

Alla jõudes oli tunne nii ülev, et yesss, ära tegime!!! Lisaks, et 5 päeva bussis loksumist on läbi ja saab tagasi armsaks saanud Hikkaduwale. See oli nagu kohe raamatutest loetud palverännak, et enne tõsine katsumus ja lõpuks lausa jumala ees põlvili, aga sihtmärk on saavutatud.

Praegu seda juttu kirjutades on mul tunne nagu oleks jälle üks mägi ületatud, sest emotsioon oli nii ülev ja ma ei kujutanud ette, kas oskan seda kõike üldse kirja panna:)

9.veebruar

Hommikul võeti suund Sigiriya peale. See on see kuulus kandiline mägi, mis on tavaliselt Sri Lankat tutvustavate reklaamide peal. Pilet 2825 Rs. Õnneks oli ilus ilm, päike paistis ja pääsesime kohalike rahateenimise variandist hoida turisti pea kohal vihmavarju. Vihmavarjudega mehi oli ootel hästi palju. Vastupidiselt mõnele, meeldiks mul ise oma vihmavarju hoida.

Teekond mäkke algas kunagise kuningliku aia läbimisega, kus olid olnud tohutud purskaevud ja basseinid ja kiviaiad ja terrassid. Tee peal oli palju kohalikke kõikvõimalikku teenust pakkumas nagu näiteks küünarnukist toetamine ronimisel jne. Poole tee peal mäkke oli selline moderne spiraalne trepp mööda mäekülge, mis viis frescode koopasse. Seinad olid kaetud herilasekehaga naisjumalannadega või kuninga konkubiinidega. Keegi ei teagi täpset maalimise aega. Kahjuks pidi tagasi alla ronima, sest teekond mäe otsa läks väikse ringiga mööda peegelseina müürist. Mäe põhja küljel on suur platvorm ja seal on näha kaks suurt lõvikäppa, mis on alles jäänud kunagisest mäe ees istuvast lõvikujust. Sigiriya pidigi tähendama Lõvi Mäge. Srilankalased väidavad, et nende kauge esivanem oli lõvi, igal maal omad Darwinid.

Päris tippu ikka andis ronida. Heivi arvas, et ta ei hakka üldse punnima, aga mina pidin ikka tipus ära käima. Tipus oli olnud kunagi kuninga palee, praeguseks oli säilinud ainult alusmüürid ja suur bassein. Kuulsin kõrvalt ühe hingeldava jaapanlase küsimust oma giidilt, et kuidas see kuningas siia üles jõudis ronida ja giid vastas, et kuningas ei roninudki, ta toodi kandetooliga või tuktukiga, loogiš ju. Kuningannadel ei ole ju jalgu ka. Oli selline raamat kunagi:) Suurt basseini taheti nimetada 8 maailmaimeks, sest keegi ei tea, kuidas sinna vesi tuleb ja kuidas see ära ei kuiva ka suure põuaga. Natuke müstikat ka.

Edasi võeti suund Adam`s Peakile. Lõvimäe otsa ronimine oli heaks soojenduseks tõsisele katsumusele. Tee peale jäi Surathura Spice and Herbal Garden ehk siis vürtside aed. Kõigepealt tehti tiir aias ja näidati erinevaid põnevaid taimi, põõsaid ja puid. Nägime, kuidas kasvab vanilje, muskaatpähkel, kardemon ja sidrunhein jne. Lõpetuseks viidi ühe tüübi juurde, kes pidi olema Ayurveda doktor ja istus potsikute ja notsikute vahel, nendes sisalduv pidi kõik ilusaks ja nooreks tegema. Alustuseks teatas ta, et temasugune piltilus mees, kes oma arust näeb välja nagu 25 on tegelikult-üllatus-üllatus 52 aastat vana. Kahju, et me ei jaganud tema rahulolu. Järgmisena hakkas talle hirmsasti Kersti meeldima. No eakaaslased ju. Kerstil on 11.veebruaril sünnipäev ja saab 24. Onku rääkis, et tema ilu saladus tuleb kõik nendest ayurveda toodetest, mida ta kasutab. Küsis ka meie vanust. Kuuldes, et olen 42 oli ta imestus piiritu, sest tema pakuks mulle 58. Strateegia oli paigas, kohe kui kuulen, et näen välja nagu 60-ne, ostan ta käest 10 kg noorendavat ayurveda kreemi. Üldiselt lõunamaa naised vananevadki kiiremini, pidev päike rikub nahka täiega, arusaadav. Minu puhul veel 5 päeva bussis loksumist ja väga vähe magamist lisab kindlasti vanust. Nii, et vürtside aed oli oma nime vääriline, ikka natuke vürtsi üksluisesse ellu kulub ära:)

Pimedas jõudsime järgmisse ööbimiskohta Adam´s Peaki jalamil. Pimedas oli näha valgustatud rada tippu ja võttis kõhedaks küll, et täna öösel hakkamegi ronima 5 km mäkke, umbes 5200 trepiastet!

8.veebruar

Päike tuli välja! Uskumatu! Ülevalt mäelt vaade alla orgu Kandy linnale on hästi ilus. Oleks tahtnud kohe rohkem ja lähemalt Kandyt näha ka päikesepaistes. Kiire, kiire ja suund võeti Pinnawalasse elevantide orbudekoju. Seal elavad umbes 80 mahajäetud või orvuks jäänud või sõjas kannatada saanud elevanti. Iga päev kella 10 ajal hommikul lähevad elevandid läbi linna pessu lähedal olevasse jõkke. On ikka armsad loomad küll! Neil on nii numsikud näod nagu naerataks või õigemini silmad on tak dobrõje, dobrõje... Päike paistis ja ilm oli ilus ja jões mõnulevaid elefantsukaid vaadata oli nii armas. Väikesed elevandibeebid olid ka pundis. Pilet oli 2000 Rs, kui see raha läheb elevantide ülalpidamiseks, siis iga kell!

Järgmine sihtpunkt on Dambulla koobastempel.Pilet 1200 Rs. Andis jälle ronida mäkke. Õnneks tasus ronimine ära, hästi põnev. Kaljus on 5 eraldi koobast, kus on umbes 150 Buddha kuju. Seinad on kõik tihedalt täis maalitud. Kiku ja Kersti olid seal eelmine aasta käinud ja nüüd ronisime sinna Heiviga kahekesi. Ära kasutades olukorda, et koobas oli tühi, andsin fotoka Heivile, et teeks minust ühe pildi ka templis sees. Ümberringi oli rivis Buddha kujusid ja ma ei märganudki, et olin kogemata kombel ühe poole seljaga ja kohe lendas kuskilt uksest käsi keelumärgina ees sisse keegi töötajatest ja kuulsin ainult noooooooooooo! Lugesin kuskilt, et seljaga Buddha kuju poole olemine on pühaduse teotamine. Sain tahtmatult ikka hakkama!

Plaanis oli jõuda täna ka Sigiriyale, aga bussijuht arvas, et enne läheb pimedaks ja targem on sõita ööbimiskohta ja hommikul minna. Jõudsime mingisse linna, aimugi pole, millisesse just ja mõtlesime poest mingit ampsu kaasa osta. Siis arvati, et hotell pidi siin lähedal olema, et paneme asjad ära ja tuleme linna peale laiama. Sri Lankal pole kõik nii lihtne. Buss sõitis otsejoones ja väga pikalt metsa. Pärast metsast välja suure tee peale jalutades selgus, et linna on ``ainult´´ 9 km! Sõidust räsituna mõtlesime hotelli restoranis ühed kohvid teha. Ei hakanud tassidega jamama ja tellisime kannu. Eelmises kohas saime kohvi juba piimaga segatult, nüüd tahtsime ise doseerida ja seda oli päris keeruline teenindajale selgeks teha. Lõpuks Kersti tegi kätega, et kõigepealt kohvikann, siis piim ja siis suhkur. Teenindaja tõi lõpuks asjad lauda ja ladus täpselt Kersti ette rivvi nii nagu ta kätega ette näitas. Olime kolmekesi mina, Heivi ja Kersti ja kelner tõi lauale kohvikannu ja neli tassi, lihtne!

Kolmene tuba maksis 5500 Rs ja sisaldas sooja vett:)

7.veebruar

Heliisele palju õnne sünnipäevaks!

Hommikul mõtlesime, et joome ühed kohvid enne ärasõitu. Tohutu suur söögisaal oli, ma ei kujuta ette, kust sellised hordid võtta, kes ööbiks sellises hotellis ja seal veel sööks. Meie olime ainukesed kliendid ja terve kari teenindajaid. Hea Sri Lanka kombekohaselt tuleb kohe küsida, mis midagi maksab, pärast võib olla hilja, aga alati see ei aita ka. Mingit kirjalikku menüüd neil ei olnud, uurisin, et mis hinnaga kohv on. Öeldi, et 45 Rs. Sobib. Küsiti, kas soovite piima ka, vastasime, et piima soovime, suhkrut mitte. No täisteenindus, piim ja suhkur olid juba sees. Maitse järgi kondenspiim, magus, väka. Kelneril käed nii värisesid, et läigatas natuke kohvi mulle sülle, aga ma siiski saagi käima ei tõmmanud. Pärast arve maksmisel selgus, et ikka 60 Rs on kohv. Vahet pole, summa on nii väike, aga tore oleks kohe seda kuulda. Minu pükste peal olevad plekid hinda ei mõjutanud.

Edasi sadas vihma. Läbi saju aimdus, et ümbrus on tõesti kaunis. Lõputud teeväljad ja seal põõsaste vahel vihmakeepides teekorjajad. Teekorjajatel pidi olema Sri Lanka mõistes hea palk nii umbes 1000 eeki kuus, aga kuskil seda raha kulutada ei pidanud ka väga olema, sest iga päev käiakse tööl. Idee on muidugi hea:) Meid viidi Labookellie teekeskusesse Mackwoodsi teevabrikusse lähemalt asja uurima. Täielik turistide pakasuha. Õhus aga hõljus hästi hea lõhn, tõelise teesõbra rõõm. Traditsiooniline käik giidi saatel vabrikus, siis pakuti kõigile tass teed ja poodi. Sellises heas teelõhna lummas oledki valmis kõik ära ostma. Tea drinkers are better thinkers!

Edasi oleks olnud plaanis külastada botaanikaaeda, aga selle vihmaga pidi midagi muud välja mõtlema. Meenutades Erkkit hea sõnaga ja teades tema armastust puunikerdamiskunsti vastu, pakkus Chamara välja, et siin lähedal on üks huvitav tempel täis puunikerdusi. Tempel pidi olema 700 aastat vana, avatud, puust sammastega ja kõik sambad ära nikerdatud. Pildistasin nagu jaksasin. Oli põnev küll.

Tee peal oli näha riisipõlde. Tegime peatuse ja ma polegi nii lähedalt riisitaime näinud. Kujutasin hoopis teisiti ette, õigemini ei osanudki kuidagi ette kujutada. Inimesed olid sirpidega põllul, ida-saksa turistil jälle hea pildistada.

Edasi võtsime suuna Kandy peale. Väga suur kunst on mitte jääda merehaigeks kui istuda bussis tagaotsas ja mägedes tee teeb selliseid ringe ja singervingereid. Mina seda kunsti ei valda, mul süda läikis täiega. Puhas tahtejõud hoidis mitte seda bussi täis oksendamast. Kiku õpetas, et ei tohi ennast jõuga sirgelt hoida ja vastu punnida, vaid lase vabaks. Kõigu kaasa ja püüa olla loodusega ühes rütmis ja ilma naljata, see aitas! Õnneks järgmine peatus tehti suures juveelipoes. Silm läks kohe suureks ja olemine heaks:) Harakate teraapia! Taaskord giidi saatel tutvustus ja poodi. Sry Lankal leidub päris palju kalliskive ja poolkalliskive. Kuulsamad on safiirid siis igas värvitoonis. Printsess Diana kihlasõrmuse safiir on ka Sri Lankalt pärit. Ma pole kunagi kuulnud rohelisest ametüstist, seda pidiga leiduma siin ja vist veel ainult Brasiilias ja üldiselt väga vähe. Sain sealt väga positiivse laksu, sest vaatasin umbes silma järgi välja sarnase suurusega akvamariinist kuloni, mille sain jõuluks ja kuuldes sealset hinda tahtsin kohe Erkkit rõõmustada hea tehingu eest Hikkaduwal. Kahekordne hinnavahe!

Õhtuks oli meil planeeritud folktantsushow etendus Kandy kultuurikeskuses. 500 Rs pilet. Tantsuprogramm oli vahva, aga asi lõppes sellega, et toodi välja hõõguvad söed ja kutid trampisid sealt üle, siis topiti tuld suhu ja kõrva ja kõrva taha ja mulle ei meeldinud see üldse ja tagatipuks läks mul süda pahaks, sellest söevingust vist. Jäle!

Ette oli nähtud lõpetuseks käik kõige kuulsamasse hambatemlisse Sri Lankal, kus hoitakse Buddha hammast. Legendi järgi saadi hammas tuhast peale Buddha põletusmatust. See smugeldati Sri Lankasse printsessi juustesse peidetuna. Seda on korduvalt varastatud ja tagasi toodud ja ega seda keegi väga näinud polegi, sest hoitakse ja kaitstakse kõvasti. Aastas korra augustikuus pidi toodama kuppel, mille all hammas väidetavalt olema pidi ka välja, aga otseselt näha seda küll ei saa. Mul oli süda niigi paha ja loobusin edasistest ekstreemsustest.

Hotell oli seekord ilus, puhas ja sooja veega!!! Olime kolmekesi toas. Kersti, Heivi ja mina. Sain varumängija välivoodi, mis käis vedruga kokku. Kui nihkusid liiga üles, siis tõusid jalad ja kui alla, siis keha. Hoidsin end öö läbi balansis, et mitte plaksuga öösel kokku plaksatada.

Hommikusöök oli ka hinnas ja tuba maksis 5000 Rs öö.

6.veebruar

Üllele sünnipäevaõnnitlused! 

Hommikul kell 8 läks lahti tuur 5 päeva ümber Sri Lanka. Tegelikult sellest oli juba ammu juttu. Chamara rääkis meile, et nad lähevad tuurile motorbaikidega, aga kuna tal juhtus käega õnnetus, siis peavad minema väikse bussiga. Minule isegi meeldis see mõte. Natuke rohkem Sri Lankat nuusutada ja minu unistuseks oli näha Adam´s Peaki mäge. Erkki ütles kohe, et tema ei kavatse terve päev kuskil bussis loksuda, et mingit järjekordet templit vaadata. Ja sinna paika see jutt jäigi. Nüüd kui Kiku oli kohal, siis esimene päev Top Secretis oli ka bussijuht kohale kutsutud, et panna paika reisimarsruut. Juttu jätkus kauemaksi, jube lõbus oli rääkida maast ja ilmast ja ainult mitte sellest reisist:) Mina arvasin, et see ei ole hea idee minna kohe järgmisel hommikul, faktiliselt otse peolt reisima, et jätaks ühe päeva taastumiseks. Selgus, et 11.veebruar on Kersti sünnipäev ja siis peab juba tagasi olema. Olin nii kahevahel, kas üldse minna, kui Erkki ei tule ja siin Sri Lankal ei saa kunagi arvestada ja kindel olla, palju sult lõppkokkuvõtteks kuludeks tahetakse. Jutt oli, et bussijuht saab 5 päeva eest 50 000Rs, hotellid on umbes 2000 Rs öö. Templid ja vaatamisväärsuste piletid on kallid ja ülejäänud juba enda otsustada, kui kallilt sööd või midagi ostad. Mulle ei meeldi selline ebakindlus üldse, eriti siin maal. Nii, et läksin ikkagi tuurile teadmata üldse, kuhu täpselt, aga Adam´s Peak pidi sees olema.

Olin maganud täpselt 3 tundi, kui oligi kell juba 8 ja buss oli ees.

Suund võeti Matara peale. Esimene peatus oli kilpkonnafarm, kus me olime juba ühe sõbraliku tuktuki mehega käinud, kui me ise arvasime, et meid viiakse Galle vanalinna. Mõtlesin, et järgmine koht on raudselt vaesed fishermenid, kes on nii vaesed, et küsivad 2000 Rs lugu. Õnneks kimasime mööda. Järgmine peatus oli Weherahena tempel. Sissepääs pidi olema südametunnistuse järgi annetamine, Chamara lahendas selle meie eest ja maksime 30 Rs nägu. Tempel oli nagu kunstlik kalju, mis oli dekoreeritud umbes 200 koomiksipildiga Budha elust. Väljas oli hiiglaslik istuva Budda kuju. Edasi sõitsime Tangalle peale Kudawellasse. Selline põnev koht mere ääres, kus kaljude vahel on väike ava ja teatud aja tagant tuleb mingi teatud sorti laine ja hooga purskab üles looduslik veejuga. Sissepääs maksis 200 Rs. Sel aastaajal purskkaev väga kõrgele ei tõusnud, aga parematel päevadel pidi 30 m viskama. Edasi hakkas vihma sadama. Sõitsime mööda ka Yala Rahvuspargist, kui oleks tahtnud midagi või kedagi näha, oleks pidanud dziibi rentima, et dzunglisse sõita, sest muidu loomi ei näeks. Sõitsime piki aia äärt ja nägime metsikuid elevante. Tahtsime välja pildistama minna, aga bussijuht arvas, et igaks juhuks ei tohi, ikkagi metsik värk. Õnneks Ida-Saksa turistid said oma fotod siiski tehtud. Edasi sadas aga järjest kõvemini. Idee järgi pidime jõudma kõige ilusamasse kanti Sri Lankal, kus on maalilised teeistandused, mäed ja orud ja mägedest tulevad kosed. See pidi olema nii nutma ajavalt ilus, aga kahjuks ei saanud seda ilu nautida, sest aknast välja vaadates ajas nutma see, et vihma ladistab ja ma ei kujutanud ette, mis saab meie Adam`s Peakist. Kiku ja Chamara olid eelmine aasta teinud selle matka krossimotikaga läbi ja samamoodi vihma kätte jäänud. Kuskil külas olid nad lihtsalt mingi suvalise majakatuse serva alla vihmavarju jäänud. Pererahvas ei julgenud neid kohe alguses tuppa vihmavarju kutsuda, Chamara pärast, sest peres oli kaks meheleminekueas tütart ja võõrast meest majja ei saadud lasta. Lõpuks ikka oli südamed rindu võetud ja nad tuppa kutsutud. Kiku sai niivõrd kuivõrd tüdrukutega jutu peale ja hiljem sai tüdrukutest Kiku kirjasõbrad kohe korralikult paberi ja ümbrikega. Nad olid sõbrannade ees saanud ka kelkida, et neil on Euroopas valge kirjasõber. Kuna sõitsime sealt lähedalt mööda, siis oli Kikul plaan korra tüdrukuid külastada. Oli neile Kambozast väga ilusad seelikud kingituseks ostnud. Terve pere ootas meid uksel ja olime vist tõelised vaatamisväärsused.Vanem tütar oli nii liigutatud, et ei saanud väga hingatagi ja tundus, et hakkab kohe nutma, meeleliigutus oli nii suur. Noorem oli vähe krapsakam ja oskas rohkem inglise keelt ka. Meile oli kaetud teelaud, perepoeg, 14 a., oli kooki küpsetanud ja laual olid maiustused ja puuviljad. Suhkruga siin majas ei koonerdatud, tee oli nii magus, et andis ikka juua. Perekond kogunes laua kõrvale ritta ja lihtsalt seisid, naeratasid ja vaatasid pealt, kuidas me teed joome. Olukord oli natuke ebamugav ja naljakas korraga. Kõht oli tühi küll, aga kuidas sa ikka sööd kui 5 silmapaari lihtsalt jõllitavad sind. Ükskõik, mis hetkel sa pereisa poole vaatasid, kohe oli lumivalgete hammaste rida näha, siiras rõõm. Pereema oli ajaloo õpetaja kohalikus koolis, isa oli tuktukijuht, üks tüdrukutest valmistus ülikooli minekuks ja teine arvatavasti ootas meheleminekut. Hästi liigutav olukord ja armas perekond. Tõmbasime paralleele kunagi vene ajaga, kui mõnel oli läänes sugulasi-tuttavaid. Ära tulles olid lapsed Kikule ka kingitused teinud. Riburadapidi tulid ja andsid kingid üle. Hästi hoolikalt pakitud kohalikud suveniirid. Igal juhul jäi sellest külaskäigust hea tunne nagu oleks mingi heateoga hakkama saanud ja ainult oma olemasoluga kedagi nii rõõmustanud.

Edasi oli vaja jõuda ööbimispaika. Teed olid vihmast poriaukudeks moondunud ja kohati ei saanudki läbi, sest mägedest oli varing olnud ja teed ei olnud.  Alguses oli jutt, et sellepärast ei saa ka reisi edasi lükata, et kõik hotellid on ette bronnitud. Me ei oleks ju Sri Lankal kui see nii oleks. Jõudsime mingi hotellini ja bussijuht ja Chamara läksid vaatama, kas vabu kohti on. Esimene kord öeldi üks hind, mille peale me natuke mõtlema jäime, siis lasti hinda alla ja saime kolmese toa 4500 Rs öö. Mis me saime teha, öeldi, et ümbruses rohkem hotelle pole. Nad võisid ükskõik, mida öelda, kontrollida me seda ei saanud. Selle hotelli nimi võiks olla Õudukas. Ma ei hakka rääkima kopitanud ja hallitanud õhust ja kahtlusest, et seda voodipesu poldud vahetatud peale viimaseid kliente, soojast veest ma ei piiksatagi.

5.veebruar

Kallis Kaire! Palju õnne! Marisele palju õnne!

Alguses pidasime plaani, et teeme barbeque party meie botaanikaaias koos lähedastega:) Meie, Kiku, Kersti, Heivi, Chamara, Prianthi, kes helistab mulle üle päeva ja kutsub teed jooma, siis Rob ja tema sõber advokaat Sanath. Nüüd siis lisandus lugematu arv bongotrummareid. Mõtlesime minna lihtsama vastupanu teed ja kuna teadsime Athula kokakunstioskusi, siis tellida Athulalt õhtusöögilaud-riis ja curry Sri Lanka moodi. Kohalikud vähemalt saavad süüa ja eestlastele huvitav. Magusa pärast ei pidanud ka muretsema. Kiku ja Kersti küpsetasid mulle sünnipäevaks uhke tordi. Hommikul käisime koos Athulaga poes ja ostsime toidukraami. Ega ei oskagi väga osta, kui täpset arvu ei tea. Igal juhul, kui ostab inimene, kes ise maksma ei pea, siis kõike sai jube palju. Athula hakkas meie köögis vaaritama ja meie kasutasime võimalust pealt vaadata. Vahepeal käisin Top Secretis internetis, et vastuvõtta kõik õnnitlused: Samal ajal tegi Athula ananassicurryt, mis on üks mu vaieldamatu lemmik ja ka Erkki oli kahjuks selle tegemise maha maganud. Nüüd peame lihtsalt täpset retsepti küsima. Igal juhul laud oli väga rikkalik. Ostsime riisi 7 kilose koti ja arvasin, et saame sellega hakkama kuni meie reisi lõpuni. Kaugel sellest! Kõik keedeti korraga ära! Pajatäis! Lisaks kanakoivad super hea kastmega hästi suures potis hautatud. Muidugu ananassikarri, läätsed karriga, kartulikarri ja suur liuatäis rohelist salatit. Hästi huvitavalt serveeriti kikkerherneid. Neid oli kahte sorti, osad hästi vürtsised ja osad ka meile söödavad. Neid pakuti nagu näksi või nagu pähkleid joogi kõrvale. Seda ma hakkan edukalt Türgis tegema, sest prae kõrvale lisandina Erkki neid ei taha, aga nii näksina on väga hea. Ei hakka lisamagi, et joogi kõrvale:) Igal juhul peo ettevalmistustega minul muret polnudki, sest Athula toimetas köögis. Lisaks Kiku küpsetas meie ahjus koogipõhjad valmis ja mul oli võimalus ainult ukse vahel kõõluda ja pealt vaadata. Athula naine toimetas meil luuaga aias, pojad vedasid laudu ja toole kokku ja lisaks tassiti kohale Erkki õuduseks hästi võimsad kõlarid, sest nii suurest kõlarist vaikset muusikat juba ei kuule. Ja lõpetuseks 1 hästi suur bongotrumm, 2 keskmist ja 2 väikest! Hakka või väravas pileteid öökluppi müüma.

Pidu ise oli aus. Meie eestlased olime terve päev söömata ja mõtlesime, et kui laud kaetud, siis hakkame kohe söögiga peale. Kõik oli nii maitsev ja põnev muidugi ka. Hullult naerma ajas see, et meie juba ammu sõime, kui saabusid bongotrummarid ja meie ikka sõime, kui nemad juba lõpetasid ja käed trummide kohal, et hakkaks nüüd mängima, aga meie ikka sõime! Nii hea oli kõik ja meie olemegi harjunud terve õhtu kaetud pidulaua taga istuma ja pugima, aga siin on kombeks, et söödud ja laud lagedaks. Ja bongod sisse! Nad ei jõudnud ära imestada, sest kõige paksemad me nüüd ka pole, aga muudkui mugime. Mina jällegi istusin nagu lill, sest Athula ja Athula naine koristasid ja pesid kõik nõud ära. Kui lugesime Athulale üles, et kes tulevad, siis nimetasime ka tema naist. Athula raputas pead, et naine ei tule. No Sri Lanka kombed. Õhtul oli tore üllatus, sest tulid terve perega ja kinkisid mulle suure flamingodest lillekimbu. Sukeldumisklubiomanik tegi ka ajalugu ja võttis naise väikse tütrega kaasa. Tema on üldse väga laia silmaringiga, kunagi Saksamaal elanud ja tagasi tulnud, aga naise tõi ikkagi alles esimest korda seltskonda kaasa.

Bongotrumme põristati ja lauldi ikka täiega.  Athula nooremast pojast tuleb kindlalt Hikkaduwa kõige kõvem bongar. Hästi innukalt laulis kaasa. Nii kui trumm ripakile jäi, oli tema kohe jaol. Hästi armas oli see, kui tort toodi, siis enne, kui mul lasti tort lahti lõigata, pühendati mulle laul ja laulus pidi kõlama ka minu nimi. Sisu oli umbes selline, et kallile Koirale palju õnne:) 

Proovisime ka järele, bongo mängimine pole naljamäng. Käed võtab täiega läbi ja seda kohe. Õhtu läbi peksta, me ei kujutaks ette.

Mingil hetkel, loomulikult meie jälle sõime, seekord siis, ei pea mitte lisamagi, et hästi maitsvat Kiku ja Kersti kätetööd, hüppasid sisse mingid tegelased värviliste parukatega ja kukkusid tantsu vihtuma, noh, kuidas nüüd öeldagi, transsudeks kostümeeritud. Pime oli ka ja see oli jube naljakas, sest üldse ei saanud aru, kes on kes. Üks vingemaid oli lõpuks sukeldumisklubipealik ise, tegelikult sakslaste varakambrist oldi mingid värvilised parukad leitud:) 
Ühel hetkel otsustati mind tooliga õhku hakata viskama. Päris korralik kompliment tuli ka ära. Seda ei saa mainimata küll jätta. Kiku käest küsiti, et mitu korda peab õhku viskama ja kui kuuldi, et 42, siis imestati, et pakuks hulga vähem:) Ise ka muidugi ei tahaks uskuda, et peaks nii pikalt kedagi koos tooliga õhku loopima. See oli iseenesest päris õudukas. Kogemata kombel seljataha jäid pikemad ja tugevamad poisid ja ette pisemad ja kui õhku visati, siis täpselt nii nagu tahetaks mind tooli pealt ära visata. Kisasin ikka korralikult ja lõpuks kukkusingi esimestele kaela. Hästi eksootiline sünnipäevapidu küll.
Siin on nii, et ööklubid on ära jaotanud päevad. Vibration on reedeti ja Mambos on pidu laupäeviti. Ühel hetkel, kui kõigil olid näpud trummimängust villis, otsustati edasi Mambosse minna. Kõige tublim trummar oli juba vaikselt trummi kõrvale suigatanud, see visati ka üle õla ja minek. Meie juba eakate inimestena ei viitsinud kaasa minna. Nii eksootilist sünnipäevapidu ei oleks osanud ettegi kujutada!

4.veebruar

Täna  pidid jõudma siia kamp eestlasi. Kristiine ehk Kiku, Kersti ja Heivi. Tõeliselt kanged eesti naised, tõelised maailmarändurid! Tegid enne Sri Lankale jõudmist seljakotimatka Põhja-Taisse, Laosesse ja Kambodzasse. Kiku ongi tegelikult see inimene, kellega me trip.ee-s tuttavaks saime ja kes andis meile esimese väga põhjaliku ülevaate Sri Lankast ja tänu kellele me leidsime toreda sõbra Chamara.

Ärkasime kohe vara, et hakata tegema ettevalmistusi külaliste vastuvõtuks. Esimene üllar tabas meid siis kui hommikul meid ei ajanudki üles munkade laul. Tavaliselt igal hommikul täpselt kell 7 laulavad mungad meid üles. Meie elamiskoht on täiega täis üllatusi, täitsa nagu valjuhääldi oleks kuskil puu külge monteeritud suunaga meie magamistoa aknasse, sest igal hommikul kell 7 äratab meid munkade meditatiivne laul ja kohe pool 8 lastakse kõrval olevast koolist Sri Lanka hümni, mis iseenesest on väga ilus ja meloodiline. Täna hommikul täielik vaikus. Ootasime, ootasime, midagi ei tulnud ja olime sunnitud ise ärkama, täis imestust. Erkki läks kohe esimesele värske saia ringile ja ehmatus oli suur kui selgus, et pood oli kinni. Süda natuke aimas halba, aga mõtlesime, et vahet pole, käime keskuses ära ja toome suurest poest kõik külaliste vastuvõtuks vajamineva moona korraga. Ja nüüd selgus ka hommikune vaikus. Täna on Sri Lanka National Day! Me kunagi teadsime seda, aga noh, mälu pole enam endine.

Sellega kaasnes tõeliselt tore suurüllatus meile, et kõik poed ja otse loomulikult ka alkoholipoed on kinni!!! No mis sa oskad kosta... Nagu kalad kuival, ainult maigutasime.

Külalistele saime pakkuda vaid suurt ja siirast naeratust.

Õhtul oli eestlaste vastuvõtupidu Top Secretis ja sinna saabus lisaks täies koosseisus ja natuke veel peale terve Barracuda diving centeri kamp. Jutu sees tuli välja, et mul on homme sünnipäev. No oli seda vaja piiksatada, kõik olid kohe käpikud tulema homme mu sünnipäevale ja kingituseks bongotrumme mängima. ``Suurest rõõmust`` jäi mul hing kinni ja ütlesin Erkkile tasakesi, et hakka külalisi üle lugema, et teaks arvestada. 12-da juures läks meil lugemine sassi, nad on ju kõik ühte nägu, pisikesed ja pruunid. Kell 12 sooviti mulle ka õnne, mis oli tõeliselt üllatav, sest mul polnud kellast aimugi, aga keegi oskas peale passida. Tõeliselt armas. Edasi jätkus pidu sujuvalt Vibrationis, juba professionaalsete bongotrummide saatel. Meil oli pidutuju natuke pärsitud, sest homne minu sünnipäeva tähistamine koos loendamatute srilankalastega tuleb ka üle elada.

3.veebruar

Minu pere ja muud loomad vol 2. Ärgates olid koerad meil voodis! Henry ja Lola on sellised susserdised. Nad on ära tabanud, et me ei ole järjepidevad ja kohe kasutavad seda ära ja enam üldse sõna ei kuula. Ukse asemel on siin trellid ja nad susserdavad end sealt varbade vahelt läbi. Varem kasutasime Atula nippi ja panime rätiku rippu ette, aga nüüd nad võtavad seda nagu eesriiet, mida võib lihtsalt kõrvale lükata ja külalisesinejad jälle kohal. Ajame nad eesuksest õue ja kohe on nad köögiuksest sees tagasi. Nii, et koerasõbrad, kõik Sri Lankale!  Kassidele saame haruharva heldinult järele vaadata. Neid peaaegu polegi. Üks Erkki sõber elab Sam´i baaris. Selline ilus valge, temaga saab ikka sõbralikult oma toitu jagada.

Täna otsustasin masinaga pesu pesta. Minu õnnetuseks! Panin masina tööle ja mingi tunni pärast läksin vaatama, masin undas ja möllas küll, aga edasi polnud liikunud mitte üks kriips. Kutsusin Atula vaatama ja tema omakorda kutsus meistri majja ja selgus, et mingi judin oli läbi põlenud. Meistrimees võttis me asjad masinast välja ja ütles, et ma olin pannud liiga palju asju sisse, et võib panna ainult 5 kg!!! Tere hommikust! Nagu see oleks mingi üllatus, tavaliselt võibki panna kuni 5 kg! Kui ma kõik meie riided, kaasaarvatud ka meie seljast ära kaaluksin, siis võib olla saaks hädapärast 5 kg üldse kokku. Tulime ikka väga väikeste kottidega ja siit pole midagi erilist juurde ka ostnud. Igal juhul trumlis oli ruumi küll. Masinas oli kitsas voodilina, 2 padjapüüri, rätik, Erkki lühikesed püksid  ja 2 särki. Täiega  nördinud olen. Atula näitas mulle seda uut osa, mis ta ostis ja see maksis 1750 Rs. Ega ta peale ei käinud ja otseselt ei öelnud, et makske kinni ja see polegi teab mis suur summa ka, loomulikult maksime ära, aga minu jaoks väga ebamugav olukord! Ja lõpetuseks hakkas jälle vihma sadama. Ilm on hukas üle maa.

2.veebruar

Eile õhtul hakkas selline paduvihm, sadas öö läbi ja hommikul veel tibutas pikalt. Pidi olema väga harjumatu sellisel aastajal nii palju vihma.

Otsustasime täna juba kahekesi puunikerdamise kunsti õppida. Tublid käsitöölised nagu me siin oleme. Pole üldse naeru asi selline nikerdamine. Tohutu kannatus peab olema. Mul väsis kohe käsi ära, sest ühe käega hoiad peitlilaadset ora ja teise käega koputad puuhaamrikesega talle peale. Puusepal on meie tellimusest juba ülemised nikerdused valmis. Vaatasime, et ta nainegi on kaasatud töösse.Tema ülesandeks oli liivapaberiga lõppviimistlus.Nikerdasime seal kõik sõbralikult koos, aga tundub, et tunduvalt lihtsam on jätta selline asi proffide hooleks.

1.veebruar

Puusepal on tohutult huvitav raamat Sri Lanka puunikerdamise kunstist. Ta oli selle soetanud 96-l aastal Ambalangoda raamatupoest. No meil ei jäänud ju midagi muud üle, kui Ambalangodasse sõita, sest sellist raamatut on meil hädasti tarvis. Meid ei heidutanud ka see, et see raamat ei tarvitse meid ju oodata 15 aastat Ambalangoda raamatupoes. Loomulikult ei oodanudki.  Aga sai jälle sellist toredat linna nagu Ambalangoda väisata.

Suurest toidupoest leidsime väga huvitava lihaleti. Looma sisefilee maksis 70 krooni kg ehk siis 4,7 €, ilus sealiha 40 krooni kg. Türgis oli tavaline loomaliha 250 krooni kg ja sisefilee hinda ma ei kujutagi ette, mis see olla võiks. Tundub nii, et seda ei pandagi müüki, mitte inimesi ilmaasjata ärritada. Igal juhul lugesime oma treti Ambalangodasse kordaläinuks. Raamatusoovi hingasime kosmosesse, et järsku siiski kuskilt leiame.

Meie puusepa tehtud!

31.jaanuar

Meie pere ja muud loomad jätkub! Siia sobivad täpselt Hando Runneli luuleread - ...naarits, nugis, orav, mutt, pehme kaval karvanutt...Igal juhul mingi kaval karvanutt oli meil täna aias ja me ei oska pakkuda, kes see olla võiks. Nuuskis lillepeenarde ümbruses, meie jõllitasime teda oma terrassilt, aga liigutuse peale, et võtaks fotoka ja pildistaks, pani ta kohe minema. Kahjuks.

Täna, kui Erkki läks jälle oma õpipoisiametit pidama puunikerdaja juurde, siis teel sinna pakuti talle rentimiseks täiesti super maja. Otse terrassiga randa, kolm magamistuba, elutuba ja köök ning väga ilus vannituba. Oli näha, et maja oli just valmis saanud või siis väga ilusasti renoveeritud ja köök nagu kataloogist tellitud. Esimene hind, mida küsiti, oli 600 $ kuu, võib olla oleks saanud ka tingida, aga meil on maja juba renditud ja kaks magamistuba oleks üle jäänud. Panime selle kõrva taha, järsku järgmine aasta saaks kellegagi kambata. Võtsime kontaktid järgmiseks korraks, kui kolme perega tulla, siis 200$ kuu otse rannas oleks väga hea

30.jaanuar

Pühapäevaturg! Türgi turgude hale plagiaat. Ümberringi on ananassid ja mangod, papayad ja jackfruidid, aga mina igatsen päikeseküpsenud Türgi tomatit koos ruccola salatiga:) Siinsed tomatid kriitikat ei kannata, pisikesed helerohepunased punnid ja rohelise salati söömise harjumust neil arvatavasti ei saagi olla, sest tundub, et kliima ei võimalda selle kasvatamist. Turult kannatab osta ainult mangot ja ananassi. Kahjuks meie papaya sõbrad ei ole. Erkki arvates pidi see olema ilma maitseta nagu kõrvits ja jackfruit meenutab seda haisvat durianit natuke oma imala magususega. Mangode põhiaeg pidi olema aprillikuu. Praegu väikesed mangod on siin 1 kroon, suuremad 2 krooni ja ananass 10 krooni tükk. Pole paha.

Räägitakse, et India pidi varsti mattuma prügi alla, et seda vedeleb kõikjal. Siinsed inimesed lahendavad prügiprobleemi lihtsalt. Nad nimelt põletavad oma prügi ära. Pidevalt kuskil aias tossab ja levib räiget plastmassi põlemise haisu. Ei oskagi öelda kumb hullem on. Kunagi veeti Eestist Hiinasse plastmasspudeleid ümbertöötlemiseks. Siit oleks hoopis lähemal vedada.