Heliisele palju õnne sünnipäevaks!
Hommikul mõtlesime, et joome ühed kohvid enne ärasõitu. Tohutu suur söögisaal oli, ma ei kujuta ette, kust sellised hordid võtta, kes ööbiks sellises hotellis ja seal veel sööks. Meie olime ainukesed kliendid ja terve kari teenindajaid. Hea Sri Lanka kombekohaselt tuleb kohe küsida, mis midagi maksab, pärast võib olla hilja, aga alati see ei aita ka. Mingit kirjalikku menüüd neil ei olnud, uurisin, et mis hinnaga kohv on. Öeldi, et 45 Rs. Sobib. Küsiti, kas soovite piima ka, vastasime, et piima soovime, suhkrut mitte. No täisteenindus, piim ja suhkur olid juba sees. Maitse järgi kondenspiim, magus, väka. Kelneril käed nii värisesid, et läigatas natuke kohvi mulle sülle, aga ma siiski saagi käima ei tõmmanud. Pärast arve maksmisel selgus, et ikka 60 Rs on kohv. Vahet pole, summa on nii väike, aga tore oleks kohe seda kuulda. Minu pükste peal olevad plekid hinda ei mõjutanud.
Edasi sadas vihma. Läbi saju aimdus, et ümbrus on tõesti kaunis. Lõputud teeväljad ja seal põõsaste vahel vihmakeepides teekorjajad. Teekorjajatel pidi olema Sri Lanka mõistes hea palk nii umbes 1000 eeki kuus, aga kuskil seda raha kulutada ei pidanud ka väga olema, sest iga päev käiakse tööl. Idee on muidugi hea:) Meid viidi Labookellie teekeskusesse Mackwoodsi teevabrikusse lähemalt asja uurima. Täielik turistide pakasuha. Õhus aga hõljus hästi hea lõhn, tõelise teesõbra rõõm. Traditsiooniline käik giidi saatel vabrikus, siis pakuti kõigile tass teed ja poodi. Sellises heas teelõhna lummas oledki valmis kõik ära ostma. Tea drinkers are better thinkers!
Edasi oleks olnud plaanis külastada botaanikaaeda, aga selle vihmaga pidi midagi muud välja mõtlema. Meenutades Erkkit hea sõnaga ja teades tema armastust puunikerdamiskunsti vastu, pakkus Chamara välja, et siin lähedal on üks huvitav tempel täis puunikerdusi. Tempel pidi olema 700 aastat vana, avatud, puust sammastega ja kõik sambad ära nikerdatud. Pildistasin nagu jaksasin. Oli põnev küll.
Tee peal oli näha riisipõlde. Tegime peatuse ja ma polegi nii lähedalt riisitaime näinud. Kujutasin hoopis teisiti ette, õigemini ei osanudki kuidagi ette kujutada. Inimesed olid sirpidega põllul, ida-saksa turistil jälle hea pildistada.
Edasi võtsime suuna Kandy peale. Väga suur kunst on mitte jääda merehaigeks kui istuda bussis tagaotsas ja mägedes tee teeb selliseid ringe ja singervingereid. Mina seda kunsti ei valda, mul süda läikis täiega. Puhas tahtejõud hoidis mitte seda bussi täis oksendamast. Kiku õpetas, et ei tohi ennast jõuga sirgelt hoida ja vastu punnida, vaid lase vabaks. Kõigu kaasa ja püüa olla loodusega ühes rütmis ja ilma naljata, see aitas! Õnneks järgmine peatus tehti suures juveelipoes. Silm läks kohe suureks ja olemine heaks:) Harakate teraapia! Taaskord giidi saatel tutvustus ja poodi. Sry Lankal leidub päris palju kalliskive ja poolkalliskive. Kuulsamad on safiirid siis igas värvitoonis. Printsess Diana kihlasõrmuse safiir on ka Sri Lankalt pärit. Ma pole kunagi kuulnud rohelisest ametüstist, seda pidiga leiduma siin ja vist veel ainult Brasiilias ja üldiselt väga vähe. Sain sealt väga positiivse laksu, sest vaatasin umbes silma järgi välja sarnase suurusega akvamariinist kuloni, mille sain jõuluks ja kuuldes sealset hinda tahtsin kohe Erkkit rõõmustada hea tehingu eest Hikkaduwal. Kahekordne hinnavahe!
Õhtuks oli meil planeeritud folktantsushow etendus Kandy kultuurikeskuses. 500 Rs pilet. Tantsuprogramm oli vahva, aga asi lõppes sellega, et toodi välja hõõguvad söed ja kutid trampisid sealt üle, siis topiti tuld suhu ja kõrva ja kõrva taha ja mulle ei meeldinud see üldse ja tagatipuks läks mul süda pahaks, sellest söevingust vist. Jäle!
Ette oli nähtud lõpetuseks käik kõige kuulsamasse hambatemlisse Sri Lankal, kus hoitakse Buddha hammast. Legendi järgi saadi hammas tuhast peale Buddha põletusmatust. See smugeldati Sri Lankasse printsessi juustesse peidetuna. Seda on korduvalt varastatud ja tagasi toodud ja ega seda keegi väga näinud polegi, sest hoitakse ja kaitstakse kõvasti. Aastas korra augustikuus pidi toodama kuppel, mille all hammas väidetavalt olema pidi ka välja, aga otseselt näha seda küll ei saa. Mul oli süda niigi paha ja loobusin edasistest ekstreemsustest.
Hotell oli seekord ilus, puhas ja sooja veega!!! Olime kolmekesi toas. Kersti, Heivi ja mina. Sain varumängija välivoodi, mis käis vedruga kokku. Kui nihkusid liiga üles, siis tõusid jalad ja kui alla, siis keha. Hoidsin end öö läbi balansis, et mitte plaksuga öösel kokku plaksatada.
Hommikusöök oli ka hinnas ja tuba maksis 5000 Rs öö.
