20.jaanuar

1.jaanuari hommiku meeleolu. Täielik molutamine. Mulle hakkab alles nüüd korralikult kohale jõudma meie eilne paaditrip. Õnneseened!

Eile koreakad kutsusid meid õhtuks kella seitsmeks endale külla ja lubasid anda koreastiilis õhtusöögi. Rob palus mitte koera pakkuda, lubati sealiha õnneks. Rob sõitis kohe hommikul eilsesse peopaika ja meie tiksusime niisama. Kell seitse saabus väga lõbusas meeleolus Rob ja teatas, et ta ei ole konditsioonis minema pidulikule õhtusöögile, et lähme hoopis sõber fishermani kööki sööma. Erkki keeldus viisakalt ja mina kasutasin võimalust minna internetti. Varsti helistas üks Robi kohalik advokaat, ta oli ka eile peol ja kutsus meid õhtust sööma mere äärde ühte kohalike meelispaika. Nüüd nägime siis ka tõelisi olematuid kohalikele mõeldud hindu. Sõime kala-malat ehk stonefishi ja kalmaarirõngaid. Täiesti super. Lisaks pudel arracit ja pakk suitsu ja meie arve oli 17 €. Olime kuuekesi. Advokaat rääkis, et kui tsunami siia jõudis, siis ta seisis oma auto kõrval. Kõigepealt kuulis sellist jubedat kohinat ja kui ta nägi lainet tulemas, siis ta hüppas autosse ja kihutas eest ära, aga laine sai ta kätte. Rob viskas nalja muidugi, et kurvis näitasid kindlasti suunda ja lisasid gaasi, aga naer läbi pisarate. Ta oli õnnega koos ja pääses uskumatul kombel. Ta ütles, et ta ei saa siiani, kui sõidab mereäärsel maanteel, vaadata tühje majade asemeid, vaid sõidab pööramata pead, pilk otse. Terve rong inimestega pühiti minema. Tonne kaaluv. Rob oli olnud sel ajal Hollandis ja täielikus infosulus, sest uudistes näidati ainult turismipiirkondi. Tal puudus täielikult info oma sõprade saatusest. Ma ei saa sellist asja pisarateta kirjutada.

19.jaanuar

Sirjele õnnitlused sünnipäevaks!

Sri Lankas on iga kuu Full Moon Poya Day. Täiskuu tähistamine. Kalendris ametlikult punane püha. Kõik poed on suletud, alkoholi ei müüda. Rob räägib, et srilankalane ei õpi iial. Tuleks eelmine päev kõik valmis osta, aga need pidid ärkama alles siis, kui on juba poya käes ja ostavad nn. mustalt turult ebanormaalselt kalli hinnaga, sest janu ju on. Robil oli kõik läbi mõeldud. Täna toimubki tema paadimatk Dondrasse ja seal pärast matka täiskuuöö tähistamine. Algus oli paljutõotav. Kell kolm pidi tulema paat meile järele. Robil oli planeeritud nii, et tema sõidab kõrval väikse paadiga ja filmib meie matka. Tal oli kutsutud jube palju rahvast, aga paljud jäid tulemata. Nende õnn! Mina ei tea, kuhu ta oleks meid kõik pannud. Lõpuks paati nähes, ma ei kujutanud ette, et kõik oleks peale mahtunud. Kolm Korea noormeest, üks Hollandi poiss, 2 meest Colombost, meie, 1 kohalik mees, 1 kohalik tüdruk ja 2 fishermani. Paadid pidid meid peale võtma kell kolm. Siin kehtib Sri Lanka aeg. Kell neli oligi meie paat kohal. Robi paati ei tulnudki. Paati nähes ehmatasin täiega. Selline pikk kitsas küna ja istuda sai paadi ääre peal. Ronisime kõik peale, ääretult ebamugav sõiduriist. Meid lastiti peale jõe suudmes. Natuke eemal kivide vahel oli võimalus üks krokodill pildile saada. Hakkasime sõitma ja kohe õige pea põrutas ta pauguga mingi asja vastu ja mootor suri välja. Olime krokodillile suht lähedal. Hulpisime natuke, mootor saadi tööle ja sõit jätkus. Paat pööras nina merele. Esimene suur laine tuli. Erkki istus suht hooletult ääre peal ja järgmine hetk oleks üle parda kadunud. Krabasin ta jalgadest, aga õnneks ta sai äärest kinni ja jäi paati.Küll aga kukkus vette meie kipper. Mootor suri loomulikult välja. Laev pöördus lapiti vastu laineid ja ma kartsin, et kohe on meil kõigil võimalus natuke ujuda. Rob kooris end paljaks ja hüppas ka vette. Kahekesi kapteniga üritasid nad vees paati otseks pöörata ja õnneks lained lükkasid meid tagasi randa. Randusime täpselt väikse surnud krokodilli kõrvale. Meiega kaasas olnud kohalik tütarlaps lasi kohe jalga. Tahtsin sama teha, aga Erkki arvas, et see üritus on Robile nii tähtis, et oleme ikka viisakad. Andsin ennast looduse meelevalda. Üldiselt meeleolu ei olnud ka teistel väga ülev. Selgus, et koreakad ei osanud ujuda ja piilusid kalda poole. Nemad kahjuks ainult piiluda saavadki. Tegelikult jube armas rahvas. Ok, mootor saadi tööle ja sõit jätkus kuni järgmise korrani, mil mootor seiskus. Õnneks ei jõudnud veel kaldast väga kaugele ja lained tõid meid jälle liivale. No mina enam ei julgenud peale minna, aga mis ma sain teha, kui ma nii viisakas inimene pean olema. Kõlab uskumatult, aga me kõik olime väga viisakadJ kobisime jälle paati. Näod nagu sunnitöölistel. Nüüd läks õnnelikumalt ja me jõudsime juba päris pika maa maha sõita kui jälle mootor seiskus ja minu süda. Õnneks korraks ja sõit jätkus. Lained olid, et mitte öelda, korralikud. Ma nii kartsin, et mul polnud aega isegi merehaigeks jääda. Mida ma tavaolukorras lainetusega alati teen. Lained olid tõesti suured ja meie sellise künaga. Muidugi kallas paistis ja tundus, et mitte väga kaugel, vähemalt ta paistis, aga sinna vahele jäid suured lained ja kahju oleks olnud oma fotokast, õigemini tehtud fotodestJ Mõtlesin, et pagan küll, miks ma ei tõmmanud pilte arvutisse. Surmasuus tulevad igasugu lollid mõtted muidugi. Meie sihiks oli majakas, mis paistis üle lahe. Nüüd saime päris pikalt sõita. Enamus ajast seisin püsti ja hoidsin käega ülevalt mingist köiest kinni. Sõida nagu bussiga. Ootasin kannatamatult, millal see õudus lõppeb. Keegi näitas käega kuhugile, et delfiinid, ma olin kuidagi apaatne, mu pilk oli kinnitatud ainult majakale, seal oli  pääsemine. Lõpuks paistis mingi väike sadam, rõõmustasin, et tehtud! Rõõm jäi üürikeseks, sest Rob arvas, et põnevust jäi nagu väheks ja näitas käega jälle merele. Mõtlesin, et nad teavad, mida nad teevad, aga oleks pidanud kohe protesteerima. Me olime just jõudnud kusagile riffide vahele, kus olid jube suured lained, me olime märjad nagu kassid ja loomulikult suri mootor välja. Isegi kui me oleks pidanud kaldale ujuma, siis randuda oleks olnud päris võimatu, sest tugevad lained virutaks meid kohe vastu kaljusid. Erkki muidugi teatas, et pole probleemi, ujume sinna, kus kaljusid pole. Käkitegu ju! Õõtsusime seal lainetel ja oli aega oma elu üle järele mõelda, see tähendab mõtlesin, millest ma vette kukkudes ilma pean jääma, noh, fotodest, oma vanast telefonist, mõned riidehilbud, jube nõme olukord. Mõtisklesin just, kas pean oma vöökoti ka lahti laskma, et oleks kergem ujuda. Kaugelt lähenes paat, korralik. Mitte meiesugune banaan. Oleme pääsenud. Rob oli muidugi eriti hea vaatepilt, ta oli paadi ninas, trussikute väel, lubivalge nahaga ja aktsioonis. Päästepaadist vist vähe ei naerdud meid. Visati köis ja Rob sidus selle juba meie paadi külge ja siis palun väga, hakkas meie paadi mootor tööle. Kui ma vaid oleks saanud, ma oleks jalgu trampinud, sest köis seoti lahti ja meie lõbus paadimatk jätkus. No ei ole võimalik! Kui siiani olid lained suured, siis nüüd olid väga suured. Lõpuks siiski jõudsime majaka alla ja mõtlesin, et kas tõesti viimases lõpus me ikka teeme selle ujumise ära. Õnneks, ma ei teagi keda täpselt tänada, aga ellu me jäime ja kaldale randusime. No nüüd oli küll põhjust tähistada. Koreakad olid nii šokis, et lasid viisakalt vabandades ja naeratades kohe jalga. Aga meie Erkkiga oleme elus nii mõndagi näinud! Kui on vaja, teeme ära. Märgi riideid trotsides asusime pidutsema, mis meil üle jäi, rõõm oli ju piiritu. Kuu taevas oli tõesti uhke. Tõeline fullmoon party. Kaldale kaeti laud ja õlilaternad pandi põlema, väga romantiline. Pidu oli lõbus. Kaire ja tohutu kamp mehi! Kohalikke saabus igalt poolt juurde. Loomulikult juba meile tuttav pillimees asus kohe innukalt bongotrummi, ei, seekord siis tühja õllevaati taguma. Kohalikud lõid laulu lahti. Rob ütles, et siin tehti nüüd ajalugu. Kumari tõi seltskonda oma naise! Sri Lankal on nii, et mehed pidutsevad ja naiste koht on köögis. Erkki istus mu kõrval ja Kumaril oli tükk tegemist, et Erkkile selgitada, et ta tahab oma naist panna minu kõrvale istuma. Igal juhul kuidagi sujuvalt läks tantsuks. Mina tantsisin kuulekalt Kumari naisega muidugi. Ta õpetas mulle spetsiaalseid kohaliku tantsu liigutusi, s.t. Kandy stiilis tantsu. Minu jaoks väga põnev. Pidu päädis sellega, et õpetasin kohalikele Kaera-Jaani. Üks päris suur ja tugev kohalik fisherman oli mul suur sõber ja tema hüppas eriti innukalt kaasa. Mehed kannavad siin sarongi ja kujutad ette kohalikke sarongis mehi rõõmsalt Kaera-Jaani kargamas.

Hakkasime ära tulema, kui korraga läks selliseks actioniks. Rob, kes siiani rääkis kogu aeg, et tema oskab kõiki olukordi heaga lahendada, tema on open man, läks naturaalselt kaklema oma Colombost saabunud sõbraga. Eelnevalt olime selle sõbraga juttu puhunud ja tundus väga tore poiss. Kaklus oli õnneks lühike, sest kohalikud hoidsid mõlemaid pooli jõuga kinni, aga kisa kära jätkus kõvasti. Hollandi mees läks Robi emakeeles maha rahustama ja pärast jäi tema Robi meelest kõige suuremaks süüdlaseks! Jumal hoidis meid teist korda, et meie oma nina sinna vahele ei toppinud. Hommikul ärkasin selle peale, et Rob seletas kõva häälega meie ukse taga rõdul, et nüüd on see sõber tema elust maha kantud. Kohe pärast seda helistas Colombo poiss ja vabandas ja rahu oli jälle maa peal. Pidu oli peetud ja hundid söödud nagu öeldakse.

18.jaanuar

Öö sellises looduslikus loomaaias möödus jube kärarikkalt. Keegi müdistas üle katuse minna, põmaki, põmaki. Arvatavasti ahvid. Lae peal käis selline andmine mingite tundmatute loomade poolt, neil olid vist pulmad, selline kisa ja kära ja saepuru muudkui pudises laest. Õnneks, et magasime moskiitovõrgu all, mõtlesin kui keegi sealt laudade vahelt peaks alla sadama, siis vähemalt mitte kohe meile voodisse. Keegi järas öö läbi seina. Hommikul Rob ütles, et need on suured hiired! No ma ei tea, meil öeldakse selliste kohta lihtsalt rott! Igal juhul magamiseks seda esimest ööd nimetada ei saanud. Hommikul oli eilne väike smurff kohal vabandamas eilse pärast. Ta kinkis mulle pisikese kuivatatud merihobu! Nii armas temast.

Otsustasime minna hommikusöögile. Rob ütles, et ta teab head söögikohta. Noo, üksi me ei oleks iial sellisest kohast julgenud sisse minna. Täielik kohalike koht. Ma ei saa aru, miks need kohad nii räpased on, ometigi nad söövad kätega ja peaksid ju küll puhtad olema. Laual ilusasti salfakahoidlas lõigatud ajalehed nagu ikka. Rob tundis end kui kala vees. Loomulikult sööb ta kohalike moodi käega. Meie kuidagi üritame harjuda sellise räpakusega, aga see on raske. Kui ma peaks sattuma Eestis nii naturaalsesse kohta, siis söömine oleks viimane asi, mida ma seal oleks võimeline tegema. Siin täiesti uskumatu, aga sõime! Naljakas on veel see, et Erkki paneb tavaliselt musta pipart ja soola toidule nii palju, et mina ei saaks sellist asja süüa. Siin on täpselt vastupidi. Toidus kasutatakse punast pipart ja mitte vähe. Kummaline, et mina saan seda süüa ja Erkki on nii hädas. Siin Lõuna Sri Lankas on eriti vürtsised toidud, isegi põhja omad ei pidanud väga neid saama süüa. Sellises sööklas alkoholi polnud ja Rob ütles, et teab ühte naturaalset kohalike joogikohta ka. Selgus, et naisi sinna ei lasta. Silmaringi avardamise mõttes Erkki käis Robiga seda kohta seest poolt ka vaatamas. Koht oli koosnenud väikestest räpastest urgastest, kus olid plastmasstoolid ümber väikse laua ja seinas Playboy poster ja nii igas urkas. Edasi tahtis Rob näidata meile oma teise fishermani Kumara kodu. See asus siit 3 km edasi kohas nimega Dondra. See on Sri Lanka kõige lõunapoolsem tipp. Rob kutsub seda kohta oma tsunamimajaks ja me ei saagi aru, mis teema tal nende kohtadega on. Sri Lankas ei saa välismaalane osta maad, võib olla on need fishermenid tema variisikud. Ta räägib koguaeg, et ta on 62 aastane, pole abielus ja pole lapsi, et rahal pole tema jaoks tähtsust, aga mul on tunne, et ta oskab seda teha küll. Rob pakkus välja, et me võiksime rentida seal ühe toa ja peatuda edaspidi seal. Veel naturaalsemaks annab muidugi minna. Tualett ja pesemine oleks õues, majakeses, kus on ainult seinad ja ukseauk! Ma ei julge enam midagi öelda, sest järgmine samm on see, et me järsku varsti leiamegi ennast sealt! Üldse ei imestaks. Kohe tulid ülejäänud fishermenid ka ja Arrack toodi välja. Rob oli varunud seda sinna oma peo jaoks 20 pudelit, nüüd hakati otsast manti võtma. Tutvustati ka kohalikku pillimeest. Pesukauss pöörati ringi ja oligi bongotrumm valmis. Üks lugu kausi peal ära müdistada oli isegi naljakas, aga pillimees oli tõeline naljamees ja ei lõpetanudki enam ära. Ta vist pühendas kõik laulud mulle, sest kui ma vahepeal unustasin plaksutada, siis ta kohe müksis mind. Nad on tõesti vaesed. Isegi bongotrummi peab asendama pesukauss:)

Rob tahtis meile näidata kõiki ilusaid kohti ja läksime ujuma. Ujumisrand oli natuke eelmal. Tal pidi seal üks sõber elama. Pudel Arracit kotti ja sõpra vaatama. Kohale jõudes selgus, et sõber oli haige. Rob lükkas ukse lahti ja kohe ukse all voodis sõber lamaski. Kui valge inimene läheb haigena näost valgeks, siis tumeda nahaga inimene läheb täiesti heleroheliseks. Ilma naljata. Ehmatasime täiega ära. Rob hakkas kohe sehkendama ja helistama, et sõber tuleb arsti juurde toimetada. Ühtlasi avati ka Arracki pudel. See leevendas tunduvalt sõbra olukorda. Kohe ilmusid igalt poolt kohalikud sõbrad ka appi. Me väga kaua seda olukorda pealt vaadata ei tahtnud ja tellisime tuktuki järele ja kihutasime linna tagasi.

Õhtul kordus sama pull, jälle tuttava fichermani kööki sööma ja pärast meie ööbimiskohta rõdule jõge silmitsema. Täiesti uskumatu elu!