10.veebruar

Evele palavad sünnipäevaõnnitlused!

No nii, Adam´s Peak-Sri Pada, kõrgus 2243m Mägi on olnud palverännakute sihtmärgiks juba üle 1000 aasta. Legendi järgi, kui Aadam paradiisiaiast välja visati, siis sealt kaudu  astus ta  maale. Teise legendi järgi lahkus Buddha sealt Nirvaanasse. Seda kutsutakse ka Liblikate Mäeks, sest sinna lendavad liblikad surema. Mõned usuvad, et tohutu jalajälg, mis väidetavalt tipus pidi olema, kuulub hoopis Shivale. Kõigile midagi.

Meie jõudsime mäe jalamile õhtul. Hotell oli senistest hotellidest kõige ilusam ja hotellipoiss kõige ülbem. Pikast bussisõidust väsinuna tahtsime kohe tuppa saada. Osad kohmitsesid veel bussi juures ja läksime kolmekesi, mina, Kersti ja Heivi sisse. Hotelli inimene oli väga õhku täis moega ja vastas, et ta näitab tube kõigile korraga, et tema mitu korda ei jookse! Mõni jookseks jalad rakku, et kliente oleks, aga siin on nii täissöödud, et üleliigseid liigutusi ei tehta. Hiljem isegi mõistsin tema uhkust. Tuppa andis ikka mööda treppe ronida. Hotell asetses piki mäge ja meie olime suht kõrgel ja sealt avanes ilus vaade ja toaukse ees oli väike terrass lilleaiaga. Loomulikult soe vesi!!! Saime sellises luksuses magada 2 tundi. Voodisse saime kell 10 ja kell 12 öösel juba tõusime, et vaim valmis panna ja kell 1 öösel startisime.

Bussijuht lubas õhtul suure suuga tulla Heivit aitama, aga hommikul sai ta aru, et nii lühikese ajaga nii lollid mõtted ja keeras teist külge. Alguses oli tükk aega minemist, et üldse mäe veerule jõuda. Lugesin, et umbes 2 km. Olin lugenud, et tohutu tunglemine on mäel, et rahvas voorib ja sandid ja vigased ja vanakesed panevad sust mööda nii, et arugi ei saa. Olime vist esimesed minejad, sest valitses täielik vaikus. Ronimisrada oli valgustatud ja kui vaatasid üles, kuhu me jõudma peame, siis võttis päris õõnsaks. Tee olid ääristatud müügiputkadega, kust võisid süüa, juua ja suveniire osta. Mul oli nii jube põnev ja kõhe ka, kas ikka jõuan lõpuni vastu panna. Kersti oma pikkade jalgadega pani kohe ees minema, siis mina olin nii kahe seltskonna vahel. Heivi on natuke vanemas eas daam, aga Kiku ja Chamara ütlesid, et nad kasvõi lohistavad ta tippu, aga üles peab jõudma. Ma kujutasin ette, et trepid lähevad püstloodis üles ja nii monotoonselt muudkui ronidki. Siin oli alguses täitsa inimlik, 3-4 trepiastet ja jälle natuke sirget teed. Hästi romantiline oli küll. Tähed särasid nii tumedas taevas nii ligidal. Tuli meelde, et kui meie vaatame tähistaevasse, siis me näeme ajalugu, sest valgus, mis meieni jõuab tuleb juba selleks hetkeks ammu kustunud tähtedelt. Isegi kurb oli natuke:) Alguses hakkas kohe jube palav, koorisime riideid maha. Umbes poole mäe peal, kus tuleb minna üle silla ja kohalike hulgas on selline komme, et kes esimest korda palverännakule tuleb, siis see peab ennast seal karges mägijões pesema, isegi lapsi pidi seal pestama, siis sealt hakkas pigem jahe. Igal juhul mägijões kümblemise jätsime paganate kombel vahele. Chamarale osteti lausa kindad kätte. Hiljem üleval mäe peal lõdisedes mõtlesin, et see oleks olnud küll hea mõte, kindad, talvesaapad, villased sokid, sall, kasukas kõik oleks marjaks ära kulunud.  Selline palverännak on iseenesest väga põnev, ronid ja sul on aega mõelda oma suurepäraseid mõttekesi. Oled oma mõtetega nagu üksi. Vahepeal vaatad säravat taevast ja üles viivat valgustatud rada ja siis alla valgustatud linna peale ja kõik kokku on kuidagi müstiline. Kersti vana sportlane, õpetas, et ühe jalaga astudes hinga sisse ja teise jalaga välja ja sellises rütmis saad oma hingamise paika ja ei hakka hingeldama. See toimis täiega. Ronisin ja hoidsin rütmi. Juba hakkas ka inimesi ärkama ja meist mööda ronima. Üldiselt, meie õnneks oli väga vähe rahvast, sai rahus mõtiskleda ja ronida. Lõpus tulid küll sellised trepid, et lähedki karmilt otse üles, aga meil oli päikesetõusuni hullult aega varutud, polnud vaja rabeleda ja nii rahulikult ronides oli asi vähemalt minul küll kontrolli all. Üles tippu jõudsin kell 5 hommikul ja Kersti oli seal juba neljast passinud ja kapitaalselt ära külmunud. Juhheii! Ma jõudsin üles!!! Kujutasin ette tippu hoopis teistmoodi. Tipus on kõige püham tempel ja kui lootsin, et pühakoda pakub ka tuulevarju ja nats sooja, siis see oli täiesti tuultele avatud tempel, ainult ühes nišis oli Buddha kuju. Lisaks hea kombe kohaselt tuli jalanõud ära võtta ja külma kivi peal palja jalu paterdada. Tegin kiirelt tiiru ära ja kükitasime Kerstiga kuskil ühe nuka taga, kus tuul väga peale ei puhunud. Tahan hea sõnaga meenutada Kristiinet! Nimelt tegi ta meile eelmine õhtu üllatuskingitused ja kinkis meile kõigile ühesugused fliisist heleroosad mütsid. All suvises soojuses tundus see jube naljakas mõte. Ohoo, paneme tipus kõik omale ühtemoodi mütsid pähe ja seda ainult pildistamise hetkeks! Üleval ilma selle mütsita oleks mul kõrvad peast külmunud. Igal juhul Kikule tänud, et mul kõrvad siiani ilusasti peas on! Inimesed nägid välja nagu prügikollid, kõik, mis kätte saadi sooja saamiseks ka ümber keerati, kohalikele kõlbasid ka froteerätikud, paljudel olid lihtsalt vihmakeebid tuulekaitseks seljas. Kell venis ka nagu tigu ja mõtlesin, et õige aeg oleks ronima hakata kell 3 öösel, siis jõuad täpselt poole seitsmeks, päikese tõusuks üles.Teed oma kohustuslikud fotod ja saad kiirelt alla hakata minema. Lõdisesime Kerstiga ühe veekraani kõrval kui korraga tuli üks kohalik naine sitsikleidi väel ja hakkas ennast pesema. Hambaid küüris eriti hoolikalt, nii et ragin taga, siis lasi õlad paljaks, viskas aga vett peale ja muudkui lobistas. Hiljem katsusin näpu otsaga järele, vesi oli raudkülm. Lõpuks tõusis päike. Meil väga uhket päikesetõusu näha ei õnnestunud, aga olime ääretult tänulikud, siis kõigile Jumalatele, et meid vihmaga ei õnnistatud ja olin siiralt õnnelik, et selle käigu ära tegin!

Allaminek tundus juba köki möki. Esimese ehmatusega hakkasid jalad küll värisema, aga õnneks see läks kohe üle. Kuna Kiku ja Chamara sama hästi kui lohistasid Heivi üles, siis alla minekule olid ta jalad väga kategooriliselt vastu. Nüüd võtsime meie Kerstiga Heivil mõlemast käest kinni ja nii tipatapa alla ka tulime. Üldiselt nii sammhaaval laskumine oli minu jaoks raskem kui üles ronimine, aga Heivi oli ikka hästi tubli, et üldse riskis sellist asja ette võtta ja ära tegi! 

Alla jõudes oli tunne nii ülev, et yesss, ära tegime!!! Lisaks, et 5 päeva bussis loksumist on läbi ja saab tagasi armsaks saanud Hikkaduwale. See oli nagu kohe raamatutest loetud palverännak, et enne tõsine katsumus ja lõpuks lausa jumala ees põlvili, aga sihtmärk on saavutatud.

Praegu seda juttu kirjutades on mul tunne nagu oleks jälle üks mägi ületatud, sest emotsioon oli nii ülev ja ma ei kujutanud ette, kas oskan seda kõike üldse kirja panna:)