28.jaanuar

Võtsime just tuk-tuki ja hakkasime sõitma linna poole ja  saime suurele teele välja keerata kui jäime liiklusummikusse. Üldse aru ei saanud, mis möll see on. Olime mingi kümme minutit ühe koha peal istunud, kui mõtlesime, et jalgsi saame kiiremini. Kujutage ette srilankalast, kes on jäänud autoga liiklusummikusse, siis loomulikult ei vahi ta seal niisama, vaid istub asjalikult sõrm signaalinupul. Sellise jubeda kakofoonia saatel jalutades jõudsime varsti ummiku põhjustajateni. Teel sõitsid kõrvuti kaks bussi teosammul. Üks buss oli dekoreeritud siniste lippudega ja teine rohelistega. Mõlemal oli megafon katusel ja mõlemad püüdsid üksteisest üle karjuda, millest taipasime, et tegu on poliitikaga. Tähelepanu äratas see, et sinine sõitis oma suunavööndis, aga roheline buss ei lasknud ennast liikluseeskirjadest häirida ja sõitis vastassuunavööndis. Kui veel lisada, et rohelise partei maskotiks oli elevant, siis tõmbasime kohe paralleele Eesti poliitikaga, sest kokkulangevusi oli ju palju. Keerasime rohelisele bussile põlglikult selja ja lehvitasime sinisele bussile. Hiljem saime teada, et hetkel toimuvad siin kohalikud omavalitsuse valimised. Sinine partei on praegu võimulolev partei, kellega mitte keegi rahul pole ja roheline on opositsioon. Ei ole midagi uut siin ilmas. Kui küsisime, et mis vahe neil on, siis vastati same shit all!

27.jaanuar

Margitile õnnitlused sünnipäevaks!

Meie praegune elamine lihtsalt kutsub kunstiga tegelema. Öeldakse, et pole olemas juhuslikke asju. Rob kinkis mulle värvid ja pintslid nagu oleks teadnud, et järgmine elukoht on meil selline kunstipesa. Istuda terrassil, päike paistab, ümberringi palmid ja troopiline aed ning lihtsalt joonistada. Paberi asemel kasutan palmikoort, see näeb välja nagu lõuend ja on tohutult inspireeriv. Erkki otsustas minna meie puunikerduste puusepa juurde õpipoisiks. Onul oli jube hea meel selle üle muidugi. Erkkile kohe sobib selline puunikerdamise kunst. Ega ma väga kaua rahus maalida ei saanudki. Kuulsin sellist tatsuvat häält, tõstsin pilgu ja üle silla vaarus nüüd juba üks parajalt suur varaan. Teatavasti ma ehmatan väga häälekalt ja selle peale reageerisid Henry ja Lola nii, et tormasid teda taga ajama ja mina fotokaga kõige taga. Varaanid on lihtsalt uskumatult väledad. Koerad neid kätte küll ei saa. Järgmine möll hakkas puude latvades. Jõudsin ära lugeda, 6 ahvipärdikut. Vahva on vaadata, kuidas väiksed ahvibeebid on klammerdunud ema kõhu külge nagu puugid. Ja emad kargavad palmi otsast palmi otsa ja tited kõhu all rippu. Hommikul kööki minnes avastasime, et keegi oli maiustanud meie mangoga, ilusti ära koorinud ja heal maitsta lasknud. Koorepuru oli kõik ühes hunnikus koos. Me ei kujuta ette, kas Eestis hiired enne söömist ka asju ära koorivad, pole nagu kuulnud. See võis ka muidugi mõni orav olla, need toimetavad siin igal pool. Gekodest ma polegi kirjutanud, sest neid saalib siin ringi pidevalt, enam väga ei ehmatagi, rõhk on sõnal väga. Praegu juhtus eriti kummaline asi, klaviatuurile kukkus pisike kakajunn!!! Vaatasin üles ja täpselt mu pea kohal irvitab, olen selles kindel,  pisike geko. Ei noh, tore, et pähe ei lasknud. Käi pärast ringi junn juustes!

26.jaanuar

Tulime täna piki randa Hikkaduwa keskusesse ja iga natukese aja tagant tuli keegi raha küsima.  Intervalliga umbes 10 minutit. Valge nahavärv võrdub kirjaga kaelas, et siit saab! Erkki põhimõte on see, et kui ta kerjusele raha annab, siis ta mitte ei aita, vaid teeb sellega hoopis karuteene.  Eriti imelik oli see, kui siiani kerjasid mingid näo järgi otsustades alko kuritarvitajad, siis lõpetuseks tulid kaks vanemat daami ja teatasid, et nad on pimedate kooli õpetajad Colombost. Siis näitasid fotoalbumist pilte, kus nad olid ühel üritusel koos president Rajapaksaga. Seejärel küsisid, et kust meie pärit oleme ja kui kuulsid, et Eestist, siis otsisid oma kotist välja kiletatud vihikulehe eesti keelse kirjaga aastast 2003. Kirjas seisis, et meie kaasmaalased Sakust Helle ja Hillar olid siin Sri Lankal aastal 2003 ja palusid neid daame aidata ja annetada nende pimedate koolile raha. Täiesti kohutav süsteem. Kui haridussüsteem vajab kerjuseid, siis miks saata kerjama õpetajaid. Pangu lehte kuulutus, et vakantsed sotsiaalsed töökohad ja rahvast oleks murdu, aga õpetajad võiks ikka oma põhitööga tegeleda. Kasvõi õpetada lapsi, kuidas elus hakkama saada ja mitte minna kerjama. Nii kohutavalt tülgastav olukord. Kui majandusministeerium arvutab välja, et kasumlikum on sulgeda teeistandused, lõpetada teetootmine ja saata töölised hoopis kerjama, siis saabki see kerjamine põhiliseks majandusharuks välisabi kõrval. Nagu näha haridusministeerium juba tegi algust ja valitsus väljastab litsentse:)Keegi tark on öelnud, et kogenud inimene on see, kes teab, kuidas asjad on, tark on see, kes teab, kuidas asjad peaksid olema, geniaalne inimene on see, kes teab kuidas saavutada seda, et asjad oleksid nii nagu nad peaksid olema. Geeniusi siin napib!

25.jaanuar

Saime jutu peale meie maja välja rentijaga. Ta rääkis, et majaomanikul oli siin olnud täitsa miniloomaaed. Rebased, jänesed, kassid, koerad, papagoid ja kotkas. Püüton ja veel mingi väga eriline loom, mille ta oli toonud Taist ja millest me aru ei saanud. Nad olid sakslastest kunstnikepaar, kes 6 kuud aastas elasid Saksamaal ja 6 kuud siin Sri Lankal. Igal juhul mingi jama oli olnud sellega, kui valitsus teada sai, et siin on miniloomaaialaadne variant, aga litsentsi pole. Kadedust on igal pool ja nende peale kaevati. Me ei tea muidugi, mis litsents see peab olema, näiteks koera pidamiseks pole vaja, aga püütoni pidamiseks kodustel tingimustel võib olla on. Igal juhul Sri Lanka Sotsialistlik Vabariik natsionaliseeris need loomad, sotsialistlike „vabariikide“ parimate traditsioonide vaimus muidugi. Praegune kohalikust rentija oli saanud veel 15 päeva aresti ka. Keegi pidi ju süüdi jääma ja kuidas sa paned sakslase vangi. Loomad olid viidud Colombo loomaaeda. See oli juhtunud 4  aastat tagasi. Saksa loomapidaja oli sel ajal olnud 82 aastane ja ta oli nii hullult seda loomade kaotust üle elanud, et arvatavasti sai rabanduse. Nüüd on ta osaliselt halvatud ja ei saa ega taha enam siia tagasi tulla. Niipalju kui me kohaliku jutust aru saime.

24.jaanuar

Lõpuks ometi nägime oma renditud maja ka valges. Eile õhtul üks tuktukimees, kes meid koju tõi, ütles, et ta teab küll seda maja, seal elab palju loomi. Elas arvatavasti. Aed on hästi suur ja maitsekalt kujundatud. Suurtes savivaasides on suured huvitavad kaktused ja kõikvõimalikud taimed, mis meil on väiksed potililled, on siin puud. Väikeses tiigis ujuvad kuldkalad. Aias on neli suurt linnumaja, arvatavasti kunagi elasid seal näiteks papagoid. Praegu on küll tühjad. Taga aias on mingi imelik maja nagu mingite loomade puurid oleks seal olnud. Leidsime maja tagant ka kunstniku ateljee, värvipurgid reas, pintslid sisse kuivanud.

Istusime terrasil, kui juhuslikult hakkasin jälgima ühte lindu aias, tundus, et tal oli tiivaga mingi jama ja korraga hiilis põõsast välja mitte väga suur, aga korralik varaan nagu vari ja lähenes sellele linnule. Reageerisin püsti hüppamisega ja meie kaks šefi, sain teada ka meie koerte nimed, Henry ja Lola, mitte Hagar ja Helga nagu oleks võinud arvata, panid sellise klähvimisega kohale. Varaan on ikka hämmastavalt kiire ja kõik neli kadusid põõsastesse ja õnneks asjade edasine käik jäigi segaseks. Tavaliselt näeb sellist elu telekast mõnelt looduskanalilt.

23.jaanuar

Unustasin veel rääkida, et siin aias elavad 2 koera ka, sellised üks pisem, teine nats suurem. Väga sõbralikud ja isegi hästi turvaline on, kui sellised 2 sõpra valvavad. Maja on ikka täiega põnev. Näiteks akendel ei ole klaase ees, on ainult trellid ja ka usteks on kunstipärased trellid. Öösel magame ja kuuleme sellist imelikku heli. Magasime püüdlikult edasi. Hommikul ärgates olid mõlemad koerad meil toas ja põõnasid voodi ees. Nihverdasid end trellide vahelt sisse. Huvitav, mis loomi veel oodata on, kui see nii lihtsalt käib.

Hommikul kell 6.52 läheb ekspressrong Colombosse. Polnud parata, tuli minna. Tegelikult tohutult vahva üritus. Terve pikk, pikk tänav oli kahelt poolt ääristatud kunstike ja nende töödega. Ülisuur kunstinäitus. Kunstigaleriis toimus samal ajal kunstioksjon, tõsisemad tegelinskid toimetasid seal. Meie hoidsime ikka madalt profiiti ja vaatasime tänaval. Üldiselt olid hinnad jahmatavalt kõrged. Kangesti tahtsime midagi osta, aga ei kujuta ette, mis meie tellitud puunikerdused hakkavad kaaluma. Me ei saa oma pagasiga üle pingutada. Korraga nägin ühte akvarelli majakaga. Täpselt meie pilt. Meie emotsiooniderikka paaditripi ajal oli mul pilk kinnitatud ainult Dondra majakale. Seal oli ju pääsemine. Siin terve biennaali peale ainult üks majakaga pilt. Loomulikult oli see meie oma!

22.jaanuar

Robist võiks hästi pikalt rääkida või tegelikult ei olegi võimalik teda sõnadega kirjeldada. Sõnades jääb mulje, et tegemist on põrunud geeniusega. Ta on täiesti fenomen omaette. Alguses tundus, et lihtsalt vanaks jäänud hipi, aga tegelikult tõeline matemaatik, kelle loogika on vägagi paigas. Samas on ta kunstnik. Ta tegi mingeid  liimin, kleebin, voldin pilte ja kiletas need ära ja need sisaldasid hästi palju sümboolikat. Kõigele lisaks on ta hästi sensitiivne, kohati oli tunne, et ta loeb meie mõtteid. Mu meelest oma olemuselt on ta performancide ja happeningide korraldaja.Tal on palju kunstnikest sõpru üle maa. Rob kinkis mulle karbi värve ja bambusvarrega pintslid ja sain ka käe valgeks. Seal jõe ääres oli palju looduslikku pahna, leidsin mingi puukoore, mille peale sai väga edukalt maalida. Maalisin ka mingi ära kuivanud palmilehe rootsu peale, hästi vahva jäi. Rob rääkis, et pühapäeval toimub Colombos kunstibiennaal. Kala Pola 2011. Colombo kunstigaleriis. Ta arvas, et võiks juba laupäeva õhtul Colombosse põrutada. Korraga saime Chamaralt sõnumi. Tal juhtus mootorrattaga õnnetus ja käsi on vigastada saanud. Mõtlesime, et kõigepealt sõidame Hikkaduwale. Vaatame, kuidas Chamara olukord on ja siis vastavalt sellele tegutseme edasi.

Meil oli Prianthiga kokkulepe, et saame tema teise maja järgmiseks kuuks rendile ja jätsime osa asjugi juba tema juurde. Jõudsime Prianthi juurde ja selgus, et tal majas vee- ja kanalisatsiooniavarii. Ta küll leidis meile uue maja, aga paraku see jäi juba nii kaugele džunglisse, et liikuma saamine oleks problemaatiline. Erkkile mingi aeg tagasi rannas pakuti ka ühte maja, see jäi päris keskusesse ja meri kohe üle tee. Mõtlesime, et käime seal enne ära ja vaatame, järsku on ikka veel saadaval. Selgus, et polnud. Nagu tellitult nägime järsku Chamarat. Just mõtlesime, et saame omale enne öömaja kätte, siis uurime, kuidas temaga on. Täiesti tellimise peale seisis Chamara oma klubi ukse ees käsi kinni seotud. Talle oli koer ratta ette hüpanud. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud, aga jama ikkagi. Chamara kohe helistas oma sõbrale ja me saimegi superluks maja. Jõudsime pimedas kohale. Maja omanikud on sakslased, kunstnikud, aga vanaks jäänud ja viibivad siin harva. Maja on kuidagi nii meie maitsega sisustatud. Vanaaegne mööbel, maas vaibad, hästi palju vidinaid ja kujukesi ja igast stuffi täis. Seintel palju maale, paljud on majaomaniku enda maalitud arvatavasti. Hästi põnev ja huvitav maja. Esimese hooga nii palju vaadata, et kõike ei haaragi kohe. Saime kaubale 30000 Rs kuu ehk 200 €. Saime võtmed kätte, see tüüp, kes maja haldab pani minema ja mina tahtsin duši alla minna ja sain šoki! Dušš on õues!!! Ümberringi suur aed, igast palmid, kaktused jne. Võõras koht, pime ja ma lähen ja pladistan kuskil maja nuka taga!

21.jaanuar

Palju õnne Ritale!

Hommikul tuli fisherman Ranjan meile eriti suurt lobsterit ehk siis homaari näitama. Loomulikult ostsime selle ära, hind oli 1600 Rs ehk 11€ võimalusega, et fishermani naine Jayanthi teeb selle meile õhtusöögiks. Lahe! Oma rõdul jõge silmitsedes olime nagu loomaaias. Rõdu alt jalutas läbi jubedalt suur varaan. Esimese hooga vaatasin, et krokodill. Keel käis pikalt pikalt välja nagu juhe. Väga edev tüüp oli, pildistamise ajal seisis ilusti ja vaatas kaamerasse. Mingil hetkel libistas end vette, et kaugemal kaldale tulla ja siis igavese kimaga jälle rõdu alt läbi kapata. Rob ütles, et konkreetselt selle üleni musta ja kollaste täppidega varaani nahk pidi olema surmavalt mürgine, kui see verre satub. Oleme kuulnud mürgise nahaga konnadest, aga mitte varaanidest.  Järgmisena tuli sama looma väike variant. Nad võivad väga vilkad olla kui vaja. Jõe kohal tiirutas 2 kotkast tiivasirutus kaks meetrit ja lisaks oli kuskil olnud mingi waterchicken, keda me kahjuks ei näinudJ

Õhtul selgus, et Ranjani naine Jayanthi oli haigeks jäänud ja loomulikult me tema juurde minna ei saanud. Robi tuttav advokaat ütles, et saame lasta selle homaari kriketiklubi kokal ära teha. Rob ostis veel hunniku hiigelsuuri krevette ka. Täielik pühaõhtusöömaaeg. Õhtul selgus, et rõõmustasin vara. Ühe hea homaari võib täiega kihva keerata kui kasutad selle maitsestamiseks ainult chillypipart ja mitte vähe! Unustasin, et oleme ju Lõuna Sri Lankas, krt!

20.jaanuar

1.jaanuari hommiku meeleolu. Täielik molutamine. Mulle hakkab alles nüüd korralikult kohale jõudma meie eilne paaditrip. Õnneseened!

Eile koreakad kutsusid meid õhtuks kella seitsmeks endale külla ja lubasid anda koreastiilis õhtusöögi. Rob palus mitte koera pakkuda, lubati sealiha õnneks. Rob sõitis kohe hommikul eilsesse peopaika ja meie tiksusime niisama. Kell seitse saabus väga lõbusas meeleolus Rob ja teatas, et ta ei ole konditsioonis minema pidulikule õhtusöögile, et lähme hoopis sõber fishermani kööki sööma. Erkki keeldus viisakalt ja mina kasutasin võimalust minna internetti. Varsti helistas üks Robi kohalik advokaat, ta oli ka eile peol ja kutsus meid õhtust sööma mere äärde ühte kohalike meelispaika. Nüüd nägime siis ka tõelisi olematuid kohalikele mõeldud hindu. Sõime kala-malat ehk stonefishi ja kalmaarirõngaid. Täiesti super. Lisaks pudel arracit ja pakk suitsu ja meie arve oli 17 €. Olime kuuekesi. Advokaat rääkis, et kui tsunami siia jõudis, siis ta seisis oma auto kõrval. Kõigepealt kuulis sellist jubedat kohinat ja kui ta nägi lainet tulemas, siis ta hüppas autosse ja kihutas eest ära, aga laine sai ta kätte. Rob viskas nalja muidugi, et kurvis näitasid kindlasti suunda ja lisasid gaasi, aga naer läbi pisarate. Ta oli õnnega koos ja pääses uskumatul kombel. Ta ütles, et ta ei saa siiani, kui sõidab mereäärsel maanteel, vaadata tühje majade asemeid, vaid sõidab pööramata pead, pilk otse. Terve rong inimestega pühiti minema. Tonne kaaluv. Rob oli olnud sel ajal Hollandis ja täielikus infosulus, sest uudistes näidati ainult turismipiirkondi. Tal puudus täielikult info oma sõprade saatusest. Ma ei saa sellist asja pisarateta kirjutada.

19.jaanuar

Sirjele õnnitlused sünnipäevaks!

Sri Lankas on iga kuu Full Moon Poya Day. Täiskuu tähistamine. Kalendris ametlikult punane püha. Kõik poed on suletud, alkoholi ei müüda. Rob räägib, et srilankalane ei õpi iial. Tuleks eelmine päev kõik valmis osta, aga need pidid ärkama alles siis, kui on juba poya käes ja ostavad nn. mustalt turult ebanormaalselt kalli hinnaga, sest janu ju on. Robil oli kõik läbi mõeldud. Täna toimubki tema paadimatk Dondrasse ja seal pärast matka täiskuuöö tähistamine. Algus oli paljutõotav. Kell kolm pidi tulema paat meile järele. Robil oli planeeritud nii, et tema sõidab kõrval väikse paadiga ja filmib meie matka. Tal oli kutsutud jube palju rahvast, aga paljud jäid tulemata. Nende õnn! Mina ei tea, kuhu ta oleks meid kõik pannud. Lõpuks paati nähes, ma ei kujutanud ette, et kõik oleks peale mahtunud. Kolm Korea noormeest, üks Hollandi poiss, 2 meest Colombost, meie, 1 kohalik mees, 1 kohalik tüdruk ja 2 fishermani. Paadid pidid meid peale võtma kell kolm. Siin kehtib Sri Lanka aeg. Kell neli oligi meie paat kohal. Robi paati ei tulnudki. Paati nähes ehmatasin täiega. Selline pikk kitsas küna ja istuda sai paadi ääre peal. Ronisime kõik peale, ääretult ebamugav sõiduriist. Meid lastiti peale jõe suudmes. Natuke eemal kivide vahel oli võimalus üks krokodill pildile saada. Hakkasime sõitma ja kohe õige pea põrutas ta pauguga mingi asja vastu ja mootor suri välja. Olime krokodillile suht lähedal. Hulpisime natuke, mootor saadi tööle ja sõit jätkus. Paat pööras nina merele. Esimene suur laine tuli. Erkki istus suht hooletult ääre peal ja järgmine hetk oleks üle parda kadunud. Krabasin ta jalgadest, aga õnneks ta sai äärest kinni ja jäi paati.Küll aga kukkus vette meie kipper. Mootor suri loomulikult välja. Laev pöördus lapiti vastu laineid ja ma kartsin, et kohe on meil kõigil võimalus natuke ujuda. Rob kooris end paljaks ja hüppas ka vette. Kahekesi kapteniga üritasid nad vees paati otseks pöörata ja õnneks lained lükkasid meid tagasi randa. Randusime täpselt väikse surnud krokodilli kõrvale. Meiega kaasas olnud kohalik tütarlaps lasi kohe jalga. Tahtsin sama teha, aga Erkki arvas, et see üritus on Robile nii tähtis, et oleme ikka viisakad. Andsin ennast looduse meelevalda. Üldiselt meeleolu ei olnud ka teistel väga ülev. Selgus, et koreakad ei osanud ujuda ja piilusid kalda poole. Nemad kahjuks ainult piiluda saavadki. Tegelikult jube armas rahvas. Ok, mootor saadi tööle ja sõit jätkus kuni järgmise korrani, mil mootor seiskus. Õnneks ei jõudnud veel kaldast väga kaugele ja lained tõid meid jälle liivale. No mina enam ei julgenud peale minna, aga mis ma sain teha, kui ma nii viisakas inimene pean olema. Kõlab uskumatult, aga me kõik olime väga viisakadJ kobisime jälle paati. Näod nagu sunnitöölistel. Nüüd läks õnnelikumalt ja me jõudsime juba päris pika maa maha sõita kui jälle mootor seiskus ja minu süda. Õnneks korraks ja sõit jätkus. Lained olid, et mitte öelda, korralikud. Ma nii kartsin, et mul polnud aega isegi merehaigeks jääda. Mida ma tavaolukorras lainetusega alati teen. Lained olid tõesti suured ja meie sellise künaga. Muidugi kallas paistis ja tundus, et mitte väga kaugel, vähemalt ta paistis, aga sinna vahele jäid suured lained ja kahju oleks olnud oma fotokast, õigemini tehtud fotodestJ Mõtlesin, et pagan küll, miks ma ei tõmmanud pilte arvutisse. Surmasuus tulevad igasugu lollid mõtted muidugi. Meie sihiks oli majakas, mis paistis üle lahe. Nüüd saime päris pikalt sõita. Enamus ajast seisin püsti ja hoidsin käega ülevalt mingist köiest kinni. Sõida nagu bussiga. Ootasin kannatamatult, millal see õudus lõppeb. Keegi näitas käega kuhugile, et delfiinid, ma olin kuidagi apaatne, mu pilk oli kinnitatud ainult majakale, seal oli  pääsemine. Lõpuks paistis mingi väike sadam, rõõmustasin, et tehtud! Rõõm jäi üürikeseks, sest Rob arvas, et põnevust jäi nagu väheks ja näitas käega jälle merele. Mõtlesin, et nad teavad, mida nad teevad, aga oleks pidanud kohe protesteerima. Me olime just jõudnud kusagile riffide vahele, kus olid jube suured lained, me olime märjad nagu kassid ja loomulikult suri mootor välja. Isegi kui me oleks pidanud kaldale ujuma, siis randuda oleks olnud päris võimatu, sest tugevad lained virutaks meid kohe vastu kaljusid. Erkki muidugi teatas, et pole probleemi, ujume sinna, kus kaljusid pole. Käkitegu ju! Õõtsusime seal lainetel ja oli aega oma elu üle järele mõelda, see tähendab mõtlesin, millest ma vette kukkudes ilma pean jääma, noh, fotodest, oma vanast telefonist, mõned riidehilbud, jube nõme olukord. Mõtisklesin just, kas pean oma vöökoti ka lahti laskma, et oleks kergem ujuda. Kaugelt lähenes paat, korralik. Mitte meiesugune banaan. Oleme pääsenud. Rob oli muidugi eriti hea vaatepilt, ta oli paadi ninas, trussikute väel, lubivalge nahaga ja aktsioonis. Päästepaadist vist vähe ei naerdud meid. Visati köis ja Rob sidus selle juba meie paadi külge ja siis palun väga, hakkas meie paadi mootor tööle. Kui ma vaid oleks saanud, ma oleks jalgu trampinud, sest köis seoti lahti ja meie lõbus paadimatk jätkus. No ei ole võimalik! Kui siiani olid lained suured, siis nüüd olid väga suured. Lõpuks siiski jõudsime majaka alla ja mõtlesin, et kas tõesti viimases lõpus me ikka teeme selle ujumise ära. Õnneks, ma ei teagi keda täpselt tänada, aga ellu me jäime ja kaldale randusime. No nüüd oli küll põhjust tähistada. Koreakad olid nii šokis, et lasid viisakalt vabandades ja naeratades kohe jalga. Aga meie Erkkiga oleme elus nii mõndagi näinud! Kui on vaja, teeme ära. Märgi riideid trotsides asusime pidutsema, mis meil üle jäi, rõõm oli ju piiritu. Kuu taevas oli tõesti uhke. Tõeline fullmoon party. Kaldale kaeti laud ja õlilaternad pandi põlema, väga romantiline. Pidu oli lõbus. Kaire ja tohutu kamp mehi! Kohalikke saabus igalt poolt juurde. Loomulikult juba meile tuttav pillimees asus kohe innukalt bongotrummi, ei, seekord siis tühja õllevaati taguma. Kohalikud lõid laulu lahti. Rob ütles, et siin tehti nüüd ajalugu. Kumari tõi seltskonda oma naise! Sri Lankal on nii, et mehed pidutsevad ja naiste koht on köögis. Erkki istus mu kõrval ja Kumaril oli tükk tegemist, et Erkkile selgitada, et ta tahab oma naist panna minu kõrvale istuma. Igal juhul kuidagi sujuvalt läks tantsuks. Mina tantsisin kuulekalt Kumari naisega muidugi. Ta õpetas mulle spetsiaalseid kohaliku tantsu liigutusi, s.t. Kandy stiilis tantsu. Minu jaoks väga põnev. Pidu päädis sellega, et õpetasin kohalikele Kaera-Jaani. Üks päris suur ja tugev kohalik fisherman oli mul suur sõber ja tema hüppas eriti innukalt kaasa. Mehed kannavad siin sarongi ja kujutad ette kohalikke sarongis mehi rõõmsalt Kaera-Jaani kargamas.

Hakkasime ära tulema, kui korraga läks selliseks actioniks. Rob, kes siiani rääkis kogu aeg, et tema oskab kõiki olukordi heaga lahendada, tema on open man, läks naturaalselt kaklema oma Colombost saabunud sõbraga. Eelnevalt olime selle sõbraga juttu puhunud ja tundus väga tore poiss. Kaklus oli õnneks lühike, sest kohalikud hoidsid mõlemaid pooli jõuga kinni, aga kisa kära jätkus kõvasti. Hollandi mees läks Robi emakeeles maha rahustama ja pärast jäi tema Robi meelest kõige suuremaks süüdlaseks! Jumal hoidis meid teist korda, et meie oma nina sinna vahele ei toppinud. Hommikul ärkasin selle peale, et Rob seletas kõva häälega meie ukse taga rõdul, et nüüd on see sõber tema elust maha kantud. Kohe pärast seda helistas Colombo poiss ja vabandas ja rahu oli jälle maa peal. Pidu oli peetud ja hundid söödud nagu öeldakse.

18.jaanuar

Öö sellises looduslikus loomaaias möödus jube kärarikkalt. Keegi müdistas üle katuse minna, põmaki, põmaki. Arvatavasti ahvid. Lae peal käis selline andmine mingite tundmatute loomade poolt, neil olid vist pulmad, selline kisa ja kära ja saepuru muudkui pudises laest. Õnneks, et magasime moskiitovõrgu all, mõtlesin kui keegi sealt laudade vahelt peaks alla sadama, siis vähemalt mitte kohe meile voodisse. Keegi järas öö läbi seina. Hommikul Rob ütles, et need on suured hiired! No ma ei tea, meil öeldakse selliste kohta lihtsalt rott! Igal juhul magamiseks seda esimest ööd nimetada ei saanud. Hommikul oli eilne väike smurff kohal vabandamas eilse pärast. Ta kinkis mulle pisikese kuivatatud merihobu! Nii armas temast.

Otsustasime minna hommikusöögile. Rob ütles, et ta teab head söögikohta. Noo, üksi me ei oleks iial sellisest kohast julgenud sisse minna. Täielik kohalike koht. Ma ei saa aru, miks need kohad nii räpased on, ometigi nad söövad kätega ja peaksid ju küll puhtad olema. Laual ilusasti salfakahoidlas lõigatud ajalehed nagu ikka. Rob tundis end kui kala vees. Loomulikult sööb ta kohalike moodi käega. Meie kuidagi üritame harjuda sellise räpakusega, aga see on raske. Kui ma peaks sattuma Eestis nii naturaalsesse kohta, siis söömine oleks viimane asi, mida ma seal oleks võimeline tegema. Siin täiesti uskumatu, aga sõime! Naljakas on veel see, et Erkki paneb tavaliselt musta pipart ja soola toidule nii palju, et mina ei saaks sellist asja süüa. Siin on täpselt vastupidi. Toidus kasutatakse punast pipart ja mitte vähe. Kummaline, et mina saan seda süüa ja Erkki on nii hädas. Siin Lõuna Sri Lankas on eriti vürtsised toidud, isegi põhja omad ei pidanud väga neid saama süüa. Sellises sööklas alkoholi polnud ja Rob ütles, et teab ühte naturaalset kohalike joogikohta ka. Selgus, et naisi sinna ei lasta. Silmaringi avardamise mõttes Erkki käis Robiga seda kohta seest poolt ka vaatamas. Koht oli koosnenud väikestest räpastest urgastest, kus olid plastmasstoolid ümber väikse laua ja seinas Playboy poster ja nii igas urkas. Edasi tahtis Rob näidata meile oma teise fishermani Kumara kodu. See asus siit 3 km edasi kohas nimega Dondra. See on Sri Lanka kõige lõunapoolsem tipp. Rob kutsub seda kohta oma tsunamimajaks ja me ei saagi aru, mis teema tal nende kohtadega on. Sri Lankas ei saa välismaalane osta maad, võib olla on need fishermenid tema variisikud. Ta räägib koguaeg, et ta on 62 aastane, pole abielus ja pole lapsi, et rahal pole tema jaoks tähtsust, aga mul on tunne, et ta oskab seda teha küll. Rob pakkus välja, et me võiksime rentida seal ühe toa ja peatuda edaspidi seal. Veel naturaalsemaks annab muidugi minna. Tualett ja pesemine oleks õues, majakeses, kus on ainult seinad ja ukseauk! Ma ei julge enam midagi öelda, sest järgmine samm on see, et me järsku varsti leiamegi ennast sealt! Üldse ei imestaks. Kohe tulid ülejäänud fishermenid ka ja Arrack toodi välja. Rob oli varunud seda sinna oma peo jaoks 20 pudelit, nüüd hakati otsast manti võtma. Tutvustati ka kohalikku pillimeest. Pesukauss pöörati ringi ja oligi bongotrumm valmis. Üks lugu kausi peal ära müdistada oli isegi naljakas, aga pillimees oli tõeline naljamees ja ei lõpetanudki enam ära. Ta vist pühendas kõik laulud mulle, sest kui ma vahepeal unustasin plaksutada, siis ta kohe müksis mind. Nad on tõesti vaesed. Isegi bongotrummi peab asendama pesukauss:)

Rob tahtis meile näidata kõiki ilusaid kohti ja läksime ujuma. Ujumisrand oli natuke eelmal. Tal pidi seal üks sõber elama. Pudel Arracit kotti ja sõpra vaatama. Kohale jõudes selgus, et sõber oli haige. Rob lükkas ukse lahti ja kohe ukse all voodis sõber lamaski. Kui valge inimene läheb haigena näost valgeks, siis tumeda nahaga inimene läheb täiesti heleroheliseks. Ilma naljata. Ehmatasime täiega ära. Rob hakkas kohe sehkendama ja helistama, et sõber tuleb arsti juurde toimetada. Ühtlasi avati ka Arracki pudel. See leevendas tunduvalt sõbra olukorda. Kohe ilmusid igalt poolt kohalikud sõbrad ka appi. Me väga kaua seda olukorda pealt vaadata ei tahtnud ja tellisime tuktuki järele ja kihutasime linna tagasi.

Õhtul kordus sama pull, jälle tuttava fichermani kööki sööma ja pärast meie ööbimiskohta rõdule jõge silmitsema. Täiesti uskumatu elu!

17.jaanuar

Ära iial ütle iial! Meie kuu aega Priyanthi juures sai täis ja see naljakas hollandlane, keda mõni aeg tagasi kohtasime, kutsus meid Matarasse. See oli see sama jõe äärne koht, kus sai pilte teha kõrval olevast palmist, mille ümber oli madu end kerinud ja me arvasime, et me never ever ei tahaks elada sellises kohas ja siin me nüüd oleme! Tuleb meelde see Andre Maurois novell-Kas olete kunagi jõge silmitsenud? Nüüd on meil see võimalus. Nii uskumatu kui see ka pole, võtsimegi toa hollandlase kõrvale. Ta on täiesti pöörane inimene. Natuke nagu hullumeelne:) Ja see on naljakas. Peale esimest kohtumist hakkas ta meid vahetpidamata pommitama küll sõnumite, küll kõnedega. Nüüd kui me siin oleme, siis näeme, et tal on tegelikult heas mõttes täielik mölapidamatus. Ühesõnaga, kui me siia jõudsime, siis Robil oli kõik ära organiseeritud. Ta teatas, et kolmapäeval toimub paadimatk ja pärast seda pidu Dondra rannas. Et rahvast tuleb Colombost ja mõned kohalikud kunstnikud ja 3 koreakat ka. No tore. Küsimuse peale, et mis selline trip maksab, hakkas ta seletama, et raha pole peamine ja tema on avatud inimene ja tal on kõik orgunnitud, 20 pudelit arracut ka ja see on tema pidu. Tasuta lõunaid ju pole. Väga kummaline, aga noh elame näeme. Mingi aja pärast kui me olime küllalt jõge silmitsenud ja olukorraga tutvust teinud, kutsus Rob meid oma fishermenide perekonda õhtusöögile. Jälle väga imelik, aga huvitav ka. Läksime siis õhtusöögile. See ongi see perekond keda Rob pidi aitama. Kunagi oli selle perekonna perenaise õde tema pruut ja nad pidid abielluma, aga midagi oli läinud nihu ja see naine abiellus hoopis mingi teise hollandlasega ja nüüd on Rob suht verine srilanka naiste peale, et neid ei tohi kunagi usaldada. Arusaadav. Igal juhul tore perekond oli. Muidugi jube kurb oli kuulda, et nad kaotasid tsunamis vanema tütre, kes oli sel ajal 18 aastane. Ta päästis ära oma noorema õe, aga kahjuks ise hukkus. Jube kurb lugu.

Esimest korda nägime lihtsa srilankalase kodu. Väga lihtne. Imelik on see, et katused on neil tehtud nii, et seina ja katuse vahe on tühi, loomulik ventilatsioon. Katus on eterniidist ja ühekordne, toas olles nägime seda alt poolt ka. Kõik on hästi avatud, uksed aknad lahti. Sri Lankas on nii hullult sääski, et ma ei saa üldse aru sellest nii avatud variandist. Magatakse muidugi moskiitovõrgu all. Laud oli kaetud kööki. Köök iseenesest oli küll puhas, mulle tundus, aga kuidagi väga õudukas. Ja seal oli just kala praetud. Erkki ehmatas täiega ära. Teatas, et ta teeb õues ühe suitsu. Ja tormas aeda. Ta ei ole kalasõber ja nii naturaalset asja tundes hea, et ta ei minestanud. Toit oli huvitav, köögiviljariis ja hästi palju erinevaid väikseid kalakesi ja suuremaid kalu ja erinevad kastmed ja curryd. Perekond ise meiega ei söönud, istusime srilankalase omapärases köögis ja sõime, õigemini mina Robiga ja Erkki kõõlus köögi ukse peal ja tegi suitsu, et jätta muljet, et ta on nii hõivatud ja ei saa sööma tulla. Magustoiduks pakuti vesipühvlipiimast curdi, selline kohupiima ja jogurtilaadne. Seekord Erkki ei pääsenud ja see viidi talle aeda järele. No nüüd ei saanud seda mina süüa. Rasvastele piimatoodetele tekib peale selline nahk ja kui selline tükk satub mulle suhu, siis on jokk. Erkkist ma ei räägigi, ta tegi halva mängu juures head nägu ja sõi koguni pool ära. Nüüd saab ta lastelastele ka rääkida kui jubedat asja ta on söönud. Edasi läks veel huvitavamaks, otsustati istuda katuseterrassil ja võtta natukene arracit. Üks kohalik, ise väike nagu smurff, kulistas arrackit hästi kiiresti ja loomulikult jäi kohe hästi purju ja tahtis vahetpidamata rääkida. Aga rääkimise maailmameister on ju Rob. Ta nii hullult vihastas, et ei saanud seda rahulikult teha ja kisas smurfi peale nagu arvatavasti kunagi raskestikasvatatavatelaste koolis, kus ta õpetaja oli olnud. Väike smurf ei jätnud jonni. Tundub, et neil puudub ka see ferment, mis jaapanlastel, et nad ei talu alkoholi. Lõpuks ei jäänud Robil muud üle kui väikemees õlale visata ja katuselt alla toimetada, sest suu käis, aga mitte jalad.

Jälle üks kummaline asi, et seal majas oli wifi! Rob pidi maksma selle maja telefoni ja interneti eest. Ja nüüd käib ise oma läpakaga seal ja pakkus mullegi, et igal ajal võin sinna internetti minna. Tore võimalus jällegi.

16.jaanuar

Tahaks rääkida sellest, kuidas srilankalased söövad. No meile on see kuidagi väga harjumatu vaatepilt. Tais söödi kahvli ja lusikaga, aga siin lihtsalt kätega, õigemini parema käega. Igas söögikohas peab olema loomulikult kraanikauss. Olime ühes restoranis ja kõrval lauas istus väga šikk vanaproua, uhke sariga nagu kuninganna ja sõi käega. Lihtsalt võimatu on seda vaadata. Riisi segatakse curryga ja selline tunne nagu sõtkud oma taldrikus. Meie kass, kui sul on midagi villast seljas, siis hakkab käppadega sõtkuma. Praegu vaadates kohalikke, teevad sama. Meile tundub nagu lapsed mängiks toiduga. Kui meie vahepeal puhkame, et näiteks juttu rääkida ja paneme noa ja kahvli taldrikule, siis srilankalane hoiab puhke ajal kätt taldrikus söögi sees. Erinevad kultuurid ja erinevad kombed muidugi. Meie jaoks ikka väga eksootiline.

15.jaanuar

Tänavapildis kohtab hästi palju sari kandvaid naisi. Maa piirkondades kantakse vähem ja linnades enamus. Kuidagi väga uhkelt mõjub, väga daamilik. Prianthy lubas mulle ka näidata, kuidas käib sari selga panemine. Tal oli kaks erinevat. India stiilis sari on 6 meetrit riiet, mis keeratakes sulle ümber . Üksi seda selga küll ei keri. Sri Lanka stiilis, õigemini Kandy stiilis sari koosneb 3 osast. Seelik eraldi, siis väike topp ja üle õla käib selline palakas, arvatavasti jäänud sellest, kui 6 m riiet keerati ümber ja kuhugile pidi selle lõpu panema. Kõige lihtsam oli see üle õla visata. Moslemi naised saavad selle sabaga juukseid varjata ja singali naised saavad lihtsalt päikese kaitseks kasutada. Mõlemad sarid olid tal väga uhked, mõeldud pidulikuks juhuks. Prianthy ei kanna igapäevaselt sari, aga tema ema pidi seda kandma iga päev. Erkki tegi terve fotosessooni minust ja kahest erinevast sarist minu seljas:)

14.jaanuar

Läksin täna randa ja mööda sõitis kohalik jalgrattaga ja küsis mu käest, et kas ei tahaks tema taksot kasutada, viibates ette pulgale. Velotakso! Tais olid rollertaksod, et istusid juhi taha. Juhtidel olid seljas vastava kirjaga vestid. Siin siis velotaksod võimalusega pulga peal istuda.

Siiani arvasime, et kõige kihvtim koht on Hikkaduwal Top Secret, aga nüüd oleme veendunud, et selleks kohaks on Sam´s Place. Ainuke koht, kus on vaadiõlu ja maksab sama palju kui poest ostes 1,10 € ja eile oli happy hour ABC stout õllele ja maksis 200 Rs ehk 1,40€. Poes maksab sama õlu 150 Rs- 1 €. Erkki kurvastuseks oleme seda müügil näinud ainult esimestel päevadel, saada maitse suhu ja mitte kuskilt enam seda leida, täielik ebaõnn. Loomulikult on see Erkki lemmik- 8,8 kange!!! Midagi Guinessi sarnast, aga pidi olema veel parem. Naljakas juhtum oli sellega seoses. Olime Sam´s places ja üks kõrvalt lauast ütles, et ta meie järgi ostis ka selle õlle, aga ta ei saa seda juua, see on tema jaoks liiga tugev, et annaks meelsasti selle Erkkile:)

13.jaanuar

Erkki tegi natuke teadustööd ja et see mitte ära ei kaoks kuhugi, riputame meeldetuletuseks ka siia. Nimelt arvutas välja vajaminevad kursid.

1 EEK – 9.23 Rs    1 €   -   144 Rs    1Türgi liir – 73,4 Rs

100 Rs – 10.80 EEK -  0,70 €    ja 1,36 TL

500 Rs – 54 EEK      -   3.50 €   ja  6.80 TL

Uurisime võimalusi palgata autojuht ja giid ja minna vaatama lõppude lõpuks ka Sri Lankat. 4 päeva ja 3 ööd maksaks 65000 Rs ehk 451 eurot! Päris tahame vist minna. Erkki ütles, et ta on nõus ostma selle raha eest kasvõi kalliskive, mida siin Sri Lankal kaevandatakse, aga mitte mööda muuseumeid kolistada. Jube hea idee mu meelest!

12.jaanuar

Saaremaa Katile palavad õnnesoovid!

Koju jõudes kuulsime uudistest, et kesk Sri Lanka on üleujutatud. Kandy piirkond pidi olema kõik vee all ja 180000 tuhat inimest on jäänud koduta. Me olime seal mõned nädalad tagasi ja siis need vihmad algasid. Niigi vaene maa ja lisaks veel looduskatastroofid, jube õudne. Selline asi võib ainult süvendada seda õpitud abituse sündroomi muidugi. Lugesime, et välisabi pidi olema Sri Lanka domineeriv mjandusharu:) Meil oli just plaanis minna Kurunegalasse. See oleks olnud strateegiliselt hea koht edaspidisteks trippideks huvitavatesse kohtadesse. Egoistlikust vaatenurgast arvan, et Sigiriya mägi jääbki meil nägemata.

11.jaanuar

Kui Reti osales maadevahetuse afääris ja vahetas Eesti ülikooli Prantsusmaa vastu, siis meie otsustasime vastu oma esmasele muljele siit mitte kuhugi minna. Järelikult peame oma viisat pikendama ja seda saab teha ainult pealinnas. Esialgu olime täiesti kindlad, et oleme oma piirilt saadud viisaga kuu aega ära ja kihutame edasi Taisse. Piletite otsingul selgus, et päris kallis lõbu ja otsustasime ikka meile juba armsaks saanud maad siia jäämisega toetada.

Seekord sõitsime Colombosse rongiga. Ekspressrong väljus Hikkaduwast hommikul 06.52 ja üks pilet 180 Rs. Jumala muidu jälle! Väga normaalne sõiduvahend. Me ei saa üldse aru, miks me endid siiani piinasime, täielikud masohhistid. Sõit kestis 2,5 tundi! Siiani sai sellist vahemaad ikka 5 tunniga täita. Rongipiletid on täpselt sellised paksust papist nagu kunagi ka meil olid. Arusaamatu oli see, et need pidi jaamast väljudes ära andma. Võib olla on selline süsteem, et kontrollid ei pea rongis kaasa logistama, vaid ootavad jaamas.  Asendamatu abimees on Lonelyplanet. Sealt saime migratsiooniameti täpse aadressi ja juhendi, kuidas sinna kohale sõita. Loomulikult jaamast väljudes olime kohe tuk-tuki meeste piiramisrõngas. Nad tekitavad meis täielikku allergiat. Neid trotsides pidime leidma õige bussi. Leidsime ka. Möödasõitva bussi reisisaatjalt küsisime, et vaja visat teha ja tema noogutuse peale hüppasime juba peaaegu sõitvasse bussi. Elukogemused. Pilet 9 Rs. Selgus, et buss sõitis vastassuunas, aga reisisaatja oli abivalmis, ütles, et tehke ring ära ja järgmisel ringil kasseeris veel 9 Rs. Noh, nutma me ei hakanud. Jõudsime lõpuks ka kohale. Tripis kirjutati, et visa ajamine Sri Lankal on täielik Kafka unenägu. Tundub, et amet on alles kolinud, sest tripis kirjutati hoopis teisest aadressist. Põhiline oli see, et seal ruumis oli konditsioneer! Algus oli hästi paljutõotav. Kohe saime ankeedid, täitsime need ära. Imelik, et Lonely Planetis ei olnud juttu sellest, et vajalik on ka 1 foto viisa jaoks. Mingi seitsmes meel ütles seda ja mingid vanad pildid olid meil isegi kaasas. Kuigi fotode tegemine seal samas ka mingi Kafka unenägu ei olnud. Ruumi seina peal oli kiri, et to be best immigration service in region. Kõlas hästi. Saimegi kohe oma ankeedid ka sisse anda. Sealt anti meile pisike paberitükk kirjaga 116. No järelikult meie järjekorranumber. Ja siis jäime ootele. Üks tund, teine tund ja korraga hüütigi 116. Kappasime rõõmsas ootuses kohale ja selgus, et paberid anti meile tagasi ja öeldi, et midagi on valesti ja me peame minema sinna, kus ankeedid sisse andsime. Ametnik ei katkestanud oma eravestlust telefonis, järeldasime seda nii familiaarsest hääletoonist. Ta viipas meid käega lähemale, viskas pilgu ankeetidele ja naeratas rõõmsalt. Selgus, et ta oli enne unustanud oma allkirja meie paberitele alla visata. Kiirelt ajas asja korda ja me saime jälle rõõmsalt järjekorda minna. Võib arvata, et eriline rõõm oli Erkki näol. Talle on igasugused järjekorrad täielikult vastunäidustatud. Jäime jälle ootele, üks tund, teine tund. Nelja tunni pärast olid meil viisad passis nagu naksti  ja 40 päeva pikendamist maksis 1320 Rs nägu. Tasus ootamist. Lonely Planetis olid košmaarsed näited, et USA kodanik peab maksma 100 dollarit ja Iirimaa 16 dollarit ja ülejäänud jäid sinna vahele. Järjekorras oodates kuulsime kuidas saksa ja inglise tädidelt küsiti 10 000 Rs. Erkki käis vahepeal juba raha välja võtmas. Hea on olla Eesti kodanik. Viisa oli mingi 9 euri.

Uhkete viisaomanikena otsustasime väisata Colombo kaubandust. Kaardil oli selline koht nagu House of Fashion, kõlas kuidagi kutsuvalt. Otsustasime veelkord tuk-tukiga õnne katsuda. Mees ütles kohe hinnaks 150 Rs, kui kuulis, kuhu tahame minna. Ja ta viis meid. Järjekordsesse mõttetusse turistilõksu ehk siis suveniiripoodi. Nüüd vihastasin mina kohe täielikult. Colombo tuk-tukimehed on lihtsalt vastikud. Ta oli väga abivalmis, nähes, et see koht nagu ei sobinud meile hästi. Sõitis oma käruga kõrvale ja enam ära ei läinud. Täpselt Kreisiraadio-olen ühes kohas ja ära ei lähe! Uueks hinnaks ütles 500 Rs. Kui ta oleks alguses kohe öelnud, et see meie soovitud koht on kaugel ja maksab näiteks 650 Rs siis ok, me arvestame sellega. Aga nii ei saa rallit sõita.

Võtsime oma mapi lahti ja hakkasime tuvastama, kus me üldse olime. Täiesti tuvastamatu koht. Õnneks üks möödamineja oli väga sõbraliku moega ja julgesime teed küsida ilma, et ta meile mingiks isehakanud giidiks hakkaks ja tast enam lahti ei saaks. Mees juhatas meid täiesti tasuta bussipeatusesse ja ütles ka bussi numbri. Õige numbriga buss sõitis mööda. Täis elukogemusi hüppasime kohe sisse. Igaksjuhuks küsisin reisisaatjalt üle, et ikka oleks kindel, et õige buss. Mees raputas pead, et ei, see ei lähe sinna. No täpselt sama soojaga kargasime sealt bussist ka välja. Tee ääres toibudes küsisime jälle möödujalt teed ja ta nimetas järjekindlalt sama bussinumbri, kust me just kaskadööridena olime väljunud. No läksime teisele ringile, valikut ei olnud. Reisisaatja noogutas pead ja olimegi õiges bussis, mis siis, et eelmise bussi number oli täpselt sama. Kaubanduskeskuse kohta ei ütle küll ühtegi halba sõna. Täpselt nagu oleksime olnud Türgis kolmapäevaturul. Tähendab sortiment oli väga sarnane ja ka hinnad, ainult asjad olid ilusti puude peal ja ei pidanud kuskil hunnikutes tuhnima. See oli 4 kordne outlet kaubamaja. Isegi osadel asjadel olid seest firmasildid ära lõigatud, täpselt nagu Türgis. Ma üldse ei imesta, et siit need Türki jõuavadki. Proovisin ühte väga kihvti musta tepitud jopet. Erkki küsis ainult, et kas olen ennast musta prügikotti mässinud! Anna kannatust!  Käekottide osakond oli muljetavaldav. Hästi palju märke oli esindatud . Burberry,Vuitton, Guess, muidugi last year, aga hind oli kõigil 15 euri tükk. Erkki seisis mu kõrval ja ei väsinud korrutamast, et ta ei saa aru naiste maitsest. Hikkaduwal müüakse ilusaid täisnahast rustikaalseid hipisugemetega käekotte 20 eurot tükk ja mina vaatan siin mingeid mõttetusi. Ühte kotti, selline must lakknahast, mis mulle kuidagi väga sümpatiseeris, iseloomustas ta kui musta kalossi mu kaenlas. No läheb isu ära küll.

Tõmbasin ennast seal kaubamajas täiega käima, aga me olime tõusnud hommikul kell 5, sõitnud rongiga ja tutvunud kohaliku bürokraatiaga, vahepeal söömata. Mõtlesime, et lähme sööme kuskil ja minu soov oli jääda Colombosse üheks ööks ja siis hommikul puhanuna vaadata see must läikiv kaloss uuesti üle. Sattusime ühe Atlantise nimelise hotelli restorani. Koht oli väga stiilne. Ehedad 80-dad. Seinu kattis selline tumepruun tekra. Kunagi Eestiski väga popp seinakattematerjal. Kelnerid olid kõik valgetes särkides ja mustades viikarites. Šikk. Erkki türklasena tellis kana ja mina ikka krevette. Suur taldriku täis krevette with hot butter maksis 420 Rs, natuke vähem kui 3 eurot. Söö või laiaks.

Peale sööki võtsime LonelyPlanetis välja pakutud ööbimiskoha ette ja läksime asja uurima. Nimeks Mrs.Marie Barbara Settupathy´s guesthouse. Andis ikka leida. Aeg oli hiline ja väravad olid tabalukuga kinni. Sisse piiludes nägime liikumist ja hüüdsime, et kas oleks vaba tuba. Mingi tädi, arvatavasti Mrs. Marie isiklikult mingist köögist vist, hüüdis vastu, et oodake, kohe tuleb. Pääsesime sisse. Tädi tundus kuidagi jube õhku täis, meie jutu peale, et LP-s on andmed, et siin on tube hinnaga 1700 Rs, vastas, et no selle hinnaga küll ei saa. Hind on 2500Rs. Ütlesime, et järsku vaataks toa üle, et kui meeldib, siis maksamegi. Siis algas mingi labürindi läbimine ja vahepeal trellitatud uksed, mis tuli tabalukust lahti teha. Jõudsime lõpuks pika minemise peale ka tuppa, see oli täiesti tavaline tuba, ainult rätikuid ei olnud. Meil polnud kaasas ka. Erkki ütles, et ta tahaks minna õhtuse Colomboga tutvuma, aga kui selle toa võtame, siis vaevalt meid enam välja lastakse, neid vaheuksi ja tabalukke oli nii palju. Sain aru, et Erkkile see plaan jääda ööseks Colombosse ei meeldinud ja meil oli järjekordelt võimalus konditsioneeritud killerbussiga tagasi Hikkaduwale sõita. Bussijuhil oli väga huvitav komme sõidu ajal võtta pudelist punnsuutäis vett ja puristada see aknast välja. Arvata võib, et kõrval sõitvad rollerijuhid väga rõõmsad polnud. Vahetevahel toppis ta mingit asja omale ninna ja igemete peale. Selle aine mõju oli sõidustiilist ka meile tuntav. Kui me peaks kunagi elusana Eestisse jõudma, siis närvid on meil küll terasest.

10.jaanuar

Täna otsustasime jälle kasutada oma renditud maja võimalusi ja ise midagi põnevat süüa teha kohalikust poest leitavast toorainest. Leidsime sellise toreda värvilise paki nuudleid, kus oli suur kiri peal, et 3 minuti nüüdlid. Tundus selline rõõmus pakend ja aega ka ei võta nagu pakilt lugeda võis. Kodus ma küll natuke rikkusin reeglit, sest tavaliselt tuleb lugeda instruktsiooni siis kui miski muu ei aita, aga paki teisel küljel oli kiri, et keeda nuudleid soolaga maitsestatud vees 5 minutit.

Meile hästi meeldib see süsteem siin, et poes peaaegu kõikidel asjadel on riiklikult kehtestatud hinnad, mis on kaupadele peale trükitud. Kvaliteedimärki ei ole küll veel tuvastanud. Vägisi tuleb meelde vana hea nõukaaeg.

9.jaanuar

Õnnitlused Niinale ja Aljale sünnipäevaks!

Enne siiatulekut lugesime tripist, et inimesed saavad Sri Lankal tavaliselt ikka miskit laadi šoki. Mina olen tavaline inimene, mina sain tavalise šoki, aga Erkkit lausa vihastas asi alguses, talle tundus, et asjad on kõik valesti. Ümberringi käis tohutu kerjamine ja lunimine ja vägisi teejuhiks pakkumine ja kõige selle juurde üks hädaldamine, kui vaesed nad. Mida nad tegelikult ka on. Erkki oli täiesti kindel, et kui hullumaja kuulutab välja oma sotsialistliku vabariigi, siis erilist majandusimet sealt oodata ei olekski. Nüüdseks oleme aru saanud, et kui oled sellise just saabunud kohmetu turisti näoga, siis lendabki alguses saast peale. Muidugi asjale lisab ka vürtsi see, et siin maal saavad pensioni ainult riigiteenistujad. Sri Lanka on Eestist suurem umbes 1,5 korda, aga inimesi on 21,1 miljonit. Kui ringi sõita, siis üldse ei saa aru, millal linn lõppeb ja algab asula ja millal üks asula või küla lõpeb ja algab uus. Madaltihe asustus katab ühtlaselt maad.  Meie suhtumine sellesse maasse on praeguseks ikka väga muutunud võrreldes esimese ehmatusega. Erkki tundis huvi juba kohalike kinnisvara hindade vastu ja oli valmis Sri Lankale maad ostma. Täpselt Erkki moodi. Käisime ühte müügis olevat maad ka vaatamas. Tänava poolt algav umbes 20 m lai siil, mis lõppes rannas. Saaks teha pisikese hotelli ja rannarestorani. Mõttes me juba ehitasime ja pidasime sellist kohta, aga hind jahutas täiega maha. 160 tuhat dollarit.  Chamara ütles, et see maa on juba väga ammu müügis ja täpselt aasta tagasi oli hind veel poole odavam. Nii, et väga tore maa, aga külastame seda edaspidi ikka turistina.

8.jaanuar

Terve Hikkaduwa on täis kleebitud reklaame, et täna õhtul toimub suur  kontsert. One Love Open Air Reggae 2011. Best REGGAE vibes on the Best Beach Party Venue in Sri Lanka. Reklaamil olid 2 Bob Marley näoga tüüpi ka. Pilet oli 1000 Rs. Selle maa kohta suht kallis. Aga asi iseenesest tundus väga põnev. Randa püstitati hästi suur lava ja territoorium piirati kõrge alumiiniumtaraga. Saatsime Chamarale sõnumi, et kas toimub jaht või mitte ja ta vastas, et kohtume kell 9 Top Secretis ja lähme sealt edasi. Põhimõtteliselt oli Top Secret selle suure lava kõrval. Istusime sinna maha ja jäime Chamarat ootama. Vihma sadas päris korralikult. Kontsert hakkas peale ja alustuseks oli tõsine vibe ehk täielik techno. Korraga hakkas nagu mingi karaoke võstlus. Hästi kehvalt esitati väga laia ampluaad. Alates Tina Turnerist, Bill Haley ja  Billy Idolist. Meie istusime kõrval restoranis katuse all, kuulasime ja arvasime, et 100 krooni selle eest on palju küsitud. Millalgi lõppes see karaokefestival ära ja hakkas jälle ma ei tea, house, electro, techno. Läksime lõpuks ikka asja lähemalt uurima ja vaatasime vabalt üle tara, kui kohalikud meie kõrval pätti pidid tegema. Rahvast oli murdu nagu õllesummeril. Erkki keeldus lähemale minekust, kõrvad ei pidanud enam endised olema. Chamarat ka ei olnud. Erkkil tuli meelde, et siit mitte väga kaugel on üks mõnus õllekas ja tegi ettepaneku sinna minna. Kuidas ma sain keelduda. Terve linn oli kui välja surnud, kõik olid peol.  Pärast kuulsime, et need olid soojendajad olnud ja õige punt tuli hiljem. Kahjuks head reggae me kuulda ei saanudki.

7.jaanuar

Läksime täna uuele katsele puunikerdaja juurde ja meil vedas, ta oli kodus. Tõeline küla puusepp. Priyanthi majas ka kõik mööbel on selle mehe tehtud. Lisaks muidugi uksed, aknad ja kõik nikerdused. Erkki sai ka käe valgeks, proovis kuidas sellist asja oleks ise teha. Mingi paar peitlit, mingid peitli moodi, aga soonega orad ja puuhaamer. Koputad aga peitlile peale ja muudkui nikerdad. Ja nii tunde, päevi, kuid ja aastaid. Erkkil olid täpsed mõõdud teada ja andsime oma tellimuse sisse. Mees joonistas ka nagu koopiamasin. Valisime raamatust mustri ja ta lõdva käega joonistas selle paberile. Täielik kunstnik. Igas mõttes. Erkki otsustas, et läheb mehe juurde õpipoisiks, hea pikkadel sügisõhtutel puutööga tegeleda.

Mingi paar päeva tagasi unustasin vannitoa akna lahti ja tulemus oligi käes. Vannitoa seina küljes peaaegu lae all oli konn. Arvatavasti mingite tundmatute iminappadega. Eriti jäledat värvi helepruun, aga õnneks mitte liiga suur. Ma tean, et Tais olid mürgised konnad, aga mis tüüpi nad siin on, pole aimugi. Õnneks võttis mõistuse pähe ja õhtuks oli kadunud. Täna toimus meil jälle kohtumine tundmatuga. Vannitoa seina peal oli alustassi suurune ämblik. Ja mina pidin seda esimesena nägema. Mul on kombeks väga häälekalt ehmatada. Ehmatasin nagu jaksasin ja Erkki jooksis kohale, aga ämblik oli nii kiire, et pani kohe meie magamistuppa ja kapi taha. No täitsa lõpp. Ma olin täiesti valmis asjad kokku pakkima ja välja kolima, aga kapi lähedale ka minna ei julgenud. Istusime Erkkiga elutoas ja nuputasime, mis edasi teha. Korraga ämblik oli ennast juba elutoalakke sebinud ja lasi ennast parajasti ämblikuvõrgu niidiga alla, no see niit oli ka nagu lõng. No mina ei tea, ma ei mäletagi täpselt, kus mina varjusin, aga Erkki võitles vapralt, vähemalt mütsude järgi otsustades ja edasi me siin majas elame.

6.jaanuar

Karinile õnnitlused sünnipäevaks!

Eelmine aasta enne Taisse minekut läksime Merimetsa polikliinikusse mõttega end enne reisi vaktsineerida. Tädi lehitses oma tarku raamatuid ja ütles, et Tai on tunnistatud korralikuks maaks ja erilisi vaktsineerimisi tegema ei pea. No mina tühjalt tagasi minna ei tahtnud. Kauplesin välja kõhutüüfuse ja teetanuse vastase süsti siiski. Nüüd Sri Lankasse minnes olime ju hoopis Türgis. Apteegist küsisime, et kus siin oleks võimalik lasta end vaktsineerida. Olime huvitatud hepatiidi vaktsiinist. Apteeker ütles, et tema võib koha peal seda teha. Aga on juba liiga hilja. Peale esimese süsti tegemist tuleb oodata 1 kuu, siis teha teine süst ja kolmas süst tuleb teha poole aasta pärast. Erkki lõi kohe käega, aga mina olen ju arg ja paanikaosakonnajuhataja. Leppisime kokku, et teeme esimese süsti Türgis, siis teise kuu aja pärast Sri Lankal ja kolmanda ajaks oleme loodetavasti omadega juba koju jõudnud ja saame Eestis lasta teha. Nii saab 5 aastase kaitse. Nali oli veel selles, et kui küsisin Türgis sealt apteegist ka mingit kinnitust, et oleme selle süsti saanud, siis apteeker ütles siiralt, et ta ei saa mingit kirjalikku tõendit anda, sest tegelikult ta sellist süsti teha ei tohi. Vahel on väga tore kohtuda julgete inimestega.
Malaariatablette me ei neelanud, nii julge otsuse tegime me aga küll.

Täna oligi see tähtis päev, et meil sai kuu aega täis. Sõitsime Gallesse juba nagu oma teise koju. Täitsa tellitult marssisime mööda ka vaktsineerimise haiglast. Seal muidugi raputati päid ja saadeti üle tee apteeki. Apteeker jälle ütleb, et ta ei saa seda vaktsiini ilma arstitäheta müüa. Räägime hästi pikalt oma probleemi ära ja apteeker lubas helistada kuhugi ja nõu küsida. Pika-pika ootamise ja rääkimise peale saime oma vaktsiinid ja ühekordsed süstlad siiski kätte. Sri Lanka mõistes hästi kallid asjad 2900 Rs tükk. Me saame päris paljude asjadega ise hakkama, aga vot süsti teha ei julge. Õigemini Erkki mulle julgeks küll teha nagu ta väidab, aga nii julge ma ka ei ole. Nüüd tuli leida see koht, kes teeks. See ei olnud väga kerge ülesanne välismaalasena ilma kohaliku sõbra abita selline koht leida. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi ja tehtud me saime.

5.jaanuar

Erkkil on kindel plaan viia siit kaasa puunikerdusi. Mitte lihtsalt suveniirjudinat, vaid meie Türgi kööki sellist puunikerduspannood, köögi ja elutoa vahele. Jääks nagu puupitsist kardin. Prianthi ütles, et tema tellis siit lähedalt külast kohaliku puussepa käest. Läksimegi asja uurima. Kahjuks ei olnud meest kodus ja katsetame mõnel muul päeval uuesti.

Täna otsustasime olla üle hulga aja natuke kultuursed ja minna meie lähdal asuvasse templisse.

Tee pealt templit näha ei ole, trepp viib mäkke, hakkasime ronima ja kui üles jõudsime, siis suur oli meie üllatus, kui see oli nagu maha jäetud või õigemini polnud veel päris valmis saanudki. Mingid kirjad olid aastaarvuga 2005. Tempel, kust meile öösiti kontserte anti, see jääb meie juurest mingi kilomeeter edasi ja keegi rääkis, et seda alles õnnistati sisse. Imelik, et juba tegid uue, kui üks veel ripakil. Tais me ei näinud ühtegi räämas templit, üks oli uhkem kui teine. Tais olid igal pool sellised nn.hingemajad, pisikesed nagu nukumajad, kus siis pidid elama läinud hinged, sinna pandi süüa ja juua ja lilli. Alati pandi sinna ka pudel Fantat kõrrega ja mitte kunagi me ei näinud tavalist, alati oli roosa Fanta. Huvitav, kust selline informatsioon. Ükskõik, mida sinna veel pandi, siis ükski inimene sealt midagi ära ei varastanud, olenemata kui hinnalisi annetusi tehti. Tavaliselt lasid küll koerad seal riisipottide kohal heal maitsta. Siin on igas majas väike nurgake, kus on Buddha kuju ja ees põleb pidevalt küünlakujuline elektrilamp, aga ei söödeta.

4.jaanuar

Sõitsime õhtul tuktukiga kodu poole. Just keerasime dzunglisse või meie mõistes võsa vahele, viimane teejupp enne meie elamist, kui mees peatas ratta kinni ja näitas, kuidas üle tee vingerdas uss. Ta ütles, e see on väga ohtlik, mürgine ja kiire, et hüppab sulle jalga kinni. Täiega õudne. Me näiteks vana-aastaõhtule minnes mõtlesime, et jalutame suurele teele välja ja võtame sealt mõne mööduva tuktuki. Panime pimedas plätude välkudes ja taskulampigi ei võtnud kaasa. No enam ei julge.

3.jaanuar

Otsustasime täna sõita sellisesse toredasse kohta nagu Ambalangoda, siit umbes 15 km Colombo poole. Keegi ütles, et see on suurem keskus ja huvitavam kaubandus. Proovige ise hüüda mööduva bussi ukse vahelt sisse häst kiiresti Ambalangoda! Am-ba-lan-goda! Nähes bussijuhi noogutust ja hetkeks jala gaasipedaalilt ära võtmist, ahvi kiirusel sisse hüppama, sest pärast on juba hilja. Esimest korda Gallesse sõites sellist trikki sooritades ma ei olnud valmis sealt ukse vahelt nii kiiresti sisse hüppama, õigemini sisse hüppasin, aga ei taibanud ukseauku kohe vabastada,  kuna Erkki oli mu taga, siis pidi ta bussi kõrval jooksma enne kui mina aru sain, et jube kiirelt peaks tegutsema ja eest ära taipasin tulla. Nüüd on Erkkil kogemused ja kui mina ees ukse juures Ambalangoda, vahemalt mulle tundus, et ma seda ütlesin, väga vabalt võisin midagi A algusega ja puntaänta lõpuga hüüda, siis Erkki varitses juba tagumist ust ja peale me mõlemad saime!

Ambalangoda on üks tõsiselt must ja räpane koht. Bussijaamas oli kohe suur kiri noolega, et õlle ja arracku restoran turistidele. No järelikult vaja minna. Kohale jõudes oli ühel uksel kiri Beer Garden, aga sinna meid ei lastud, vaid viidi ruumi, kus oli kiri Vip restaurant, väga peen, aga ainult see kiri. Sees oli kuidagi jube väsinud ja vile. Varsti tulid kõrval lauda 2 kohalikku, kõige pealt kloppisid nad enne istumist toole, siis enne klaasi valamist nühkisid nad klaasid puhtaks. Kuidagi imelik hakkas, et me kohe maha istusime ja toole ei kloppind ja klaase ei taibanud puhastada. Tänasime õnne, et meil sellist mõtetki ei tulnud pähe, et süüa tellida. Ära minnes nägime ka seda beer gardenit, see oli vist siseturistidele mõeldud, no nii räpast kohta polegi nagu ammu näinud.

Tuli meelde, et me oleme kuskil näinud kirja tourist hotel ja siin sõidavad ringi ka tuktukid kirjaga tourist friendly tuktuk!

Üks asi, mis mind siin jubedalt häirib, ma ei hakka rääkima sellest, et siin on kohati jube räpane ja õhk on täiega saastunud. Kui sul on seljas valge pluus, siis poole päeva peale märkad, et see on lausa nõgine. Bussidelt paiskub õhku vahetpidamata susimusta tossu.

Mind häirib jubedalt see, et kui sulle tuuakse arve, siis võid kindel olla, et see ei vasta menüüs kujutatud hindadele ja teiseks bussides iga reisisaatja müüb sulle pileti sellise hinnaga, mis ise tahab. Prianthi ütles, et Gallesse on pilet 20 ruupiat, meie oleme igasuguse hinnaga läinud ja tulnud. Täna minnes küsimise peal, et palju pilet maksab, vastuseks saime 15 ruupiat. Järelikult kokku 30. Andsime 2 kahekümnest, tagasi ei saanud midagi, ok. Tagasi tulles sattusime samale bussile. Nüüd andsimegi 30 ruupiat, reisikorraldaja vastas, et 1 pilet on 20 ruupiat. Poodides jälle on enamasti selline veneaegne süsteem, et asjadel on trükitud peale kindlad hinnad. Võib olla vastukaaluks siis.

2.jaanuar

Naljakas on siinne komme, et täiskasvanud inimesed sõidavad jalgrattaga. Mees istub sadulas ja sõtkub pedaale ja naine istub ees pulga peal. Täna kimasid ühed meist nii mööda, et naise sari ots tuhises tuules.  Panid sellise kimaga, et ma ei jõudnud aparaatigi välja võtta, aga väga vallatu pildi oleks saanud. Kujutan ette, kuidas me Erkkiga paneme Viimsi vahel, mina pulga peal!

Siin meie džunglis, umbes samas kohas, kus Erkki oleks pähkliga pähe saanud, oli üks kohalik roninud palmi otsa ja kukutas kookospähkeid alla. Ju siis olid need valmis saanud ja kellelegi juba pähe kukkunud. Tüüp oli palmi otsas ja kui hakkas end alla libistama, siis nägime, et tal olid paljad kintsud vastu palmi tüve, meil hakkas vaatamisest juba valus. Tüüp naeratas rõõmsalt kaamerasse, kui pilti tegime. Naer läbi pisarate?

1.jaanuar 2011

Head uut aastat!

Meil on kohalik kaart telefonis ja hommikul saime Sri Lanka presidendilt Mahinda Rajapaksalt uue aasta õnnitlused puhtas singali keeles. Väga viisakas igal juhul temast.

Tüüpiline 1.jaanuari tegevus on lebotamine ja magamine ja väga ebatüüpiline, et seda saab teha rannas.