20.veebruar

Täna hommikul kell 7.52 rongiga plaanisime sõita Colombosse, sealt edasi Negombosse, seal võtta hotell ja öösel kell 2 lennujaama. Varem Colombosse mineku plaan oli sellepärast, et lootsime raamatupoest leida seda puunikerduskunsti raamatut. Paneme asjad kusagile hotelli maha ja lähme luurele. Aga saatusel olid meiega teised plaanid.

Laadisime hommikul kõik oma padajannid Athula tuk-tuki peale. See oli kohutav koorem. Puunikerduste pakk oli nii ebamäärase suurusega, et ma ei kujutanud ette, kuidas me seda transpordime ja kas see meil ikka võetakse sinna üldpagasisse vastu. Athula naine ja pisike tütar saatsid meid ära ja naine nuttis ennastunustavalt. Ma ei saa pealt vaadata kui keegi nutab, ma pean kohe ühinema. Väga sentimentalne ärasaatmine oli meil. Jaama kassast piletit ostes  öeldi, et rong hilineb pool tundi. Tegime aega parajaks. Athula ostis meile tee peale teemoonaks neli rotty ja 2 mingit magusat kookoshelvestest käkki. Kaugelt juba rong paistis, kui Athula hakkas järsku rääkima, et kuidas te nende asjadega lähete, et ok, 2000 Rs ja ta viib meid tuk tukiga Colombosse! Ma mäletan, et väikebussiga lennujaama küsiti 6000 Rs ehk siis mingi 40 euri ja nüüd tukiga ja 13 euri. Vaatasin meie asjade ja kottide kuhja ja olin valmis milleks iganes, et ainult ei peaks kahekesi oma staffiga Colombo peal kakerdama. Kuna oli pühapäev, siis vaevalt raamatupoed üldse lahti on. Laadisime jälle oma kolu Athula tukile ja ta pööras juba nina Colombo poole, kui mõtlesime, et kui nagu nii tukiga minek, siis lähme parem otse lennukile ja see tähendab, et lennujaamas peame olema öösel kell 2, järelikult sõitma peaks hakkama kell 8 õhtul. Suur oli Athula naise rõõm kui meid tagasi tulemas nägi, igal juhul jube naljakas, meil olid rongipiletid juba taskus ja sama targalt tagasi. Saime nagu ühe päeva juurde ja otsustasime kohe randa kimada.  Meil on rannas üks kindel koht välja kujunenud, kus saab rahulikult vees heljuda, kartmata, et laine üle pea käiks. Heivi teadis, et me sõitsime hommikul minema ja oli eemalt vaadanud, et juba uued inimesed meie kohas end platsi võtnud, lähemale tulles ei uskunud ta oma silmi, et pole võimalik, me ju sõitsime hommikul ära ja nüüd rahulikult võtavad päikest. Kui meie arvame, et srilankalased on naljakad, siis ma kujutan ette, et me neist väga maha ei jää.

Õhtul teatas Athula, et lähme siiski ta sõbra bussiga, hind ei muutu ja nende juures on õhtusöök kell 8. Tõeline külalislahkus. Loomulikult kasutas ta juhust ja kinkis Erkkile jälle ühe oma loendamatutest sõrmustest. Ma ei kujuta ette, millega Erkki ta südame võitis. Kahtlustan, et arrack on kurja juur.

Igal juhul kell 1 öösel olime Colombo lennujaamas. Maksime Athulale 4000 oma alles jäänud ruupiad ja tundus, et kõik jäid rahule. Olin lugenud tripist, et Sri Lanka lennujaamast ärasaamine pidi olema ka paras katsumus. Meil läks kõik nii lihtsalt, et ma kohe ei uskunudki. Puunikerdused kaalusid 17 kg ja lisaks seljakott 13 kg! Me oleks rahulikult võinud ära anda veel 10 kg. Olin pakkinud enamus asju meie käsipagasisse, kartuses, et ületame kaalu. Nüüd ei saanud hakata ümber pakkima nii, et lennukisse läksime nagu kaamelid.

Lennukompanii Etihadile küll midagi ette heita ei saa. Istmed laiad nagu äriklassis, individuaalsed telekad igale reisijale, enne toitlustamist toodi menüüd, kus said valida kolme pearoa vahel, superluks! Kolm tundi lendasime Abu Dhabisse, siis oli tund vahet, täpselt, et jõuaks järgmisele lennule, siis 6 tundi Istanbuli. Meil oli siselennuga väike probleem, ostsime tagasisõidupileti 21.veebruariks ja hiljem selgus, et oli müüdud 21.märtsiks. Arvasime, et nüüd on jama majas, et kas peame uue pileti ostma või lihtsalt bussiga tulema. Atlasjeti kassas vahetati pilet ära ilma pikema jututa. Nii, et lõpp hea, kõik hea!

19.veebruar

Täna on siis meie viimane päev siin Sri Lankal! Priyanthi on mulle mitu korda helistanud ja külla kutsunud, mõtlesin, et tagumine aeg on see käik nüüd ära teha ja ta üllatas mind täiega. Kuigi siin Sri Lankal ei tohiks enam ühegi asja peale üllatuda, sest muidu teeksid seda igal sammul ja vahetpidamata. Priyanthil oli mulle kingitus. Kaks hästi kvaliteetset teepakki, mida ta mees pidi tooma otse vabrikust ja mida väga poes ei müüdagi ja 2 mandliõliga näokreemi, mis ta oli Indiast toonud. Kui küsisin, et kohe kaks, siis ta vastas, et teine on mu tütrele. Imearmas! Ta oli kooki küpsetanud ja lisaks pakkus puuvilju ja teed. Ta mehe ema oli ka kodus, selline pisikene singali mutike väga ilusas saris. Küll ta lobises minuga singali keeles, panin mängu kõik sõnad, mis ma selles keeles olin suutnud ära õppida. Üks, kaks, kolm-eka, deka tuna, siis tere-kohomadõ, mila kiada-palju maksab, sally-raha, stuthy-aitäh ja see on kõik mu singali sõnavara. Väga mõttestatud vestluseks seda muidugi pidada ei saanud.

Käisime korra tüdrukute juurest läbi, selgus, et see oligi ikkagi see sama maja, mis me alguses vaatamas käisime. Selle maja kaugus rannast ületas me valuläve ja kuna hind oli sama, mis Priyanthi majal, mis oli poole lähemal, siis mul on tõsiselt hea meel, et valisime Priantsuka pakkumise ja saime tuttavaks hästi armsa inimesega.

Kuna meil õhtuks plaane polnud, siis mõtlesime, et peame oma külmkapi tühjaks sööma ja jooma ja kutsusime Athula oma naisega meile appi. Hiljem tulid veel Kiku ja Kersti läbi ja kuulsime, et Kiku oli eile teinud rolleriga avarii, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Vihma sadas ja üks tuk-tuk oli sõitnud tal ees ja oli tõmmanud tee äärde ja Kiku arvas, et ta jääb seal nüüd seisma. Kui korraga oli pööranud end risti teele, kavatsedes ümber pöörata. Kiku põrutas sellele täpselt  külje pealt sisse ja loomulikult kukkus. Erkki teooria, et see liiklus siin on nii jube, sai kinnitust ja rolleriga siin maal küll liigelda ei tahaks.

18.veebruar

Meil on tõsine mure oma pagasi kaalu pärast. Meie puunikerdused on nii ebamugava suurusega, et isegi ei kujuta ette kui palju nad lõppkokkuvõttes kaaluda võivad. Suures hirmus me nagu midagi väga juurde osta ei julgegi. Otsustasime täna komplekteerida ühe paki ja selle juba Eesti poole teele saata. Muidu peame vedama seda kõigepealt Türki ja edasi Eesti. Türgist tulles on jälle kaaluprobleemid ja parem oleks kohe asi otse ära toimetada. Paki saatmine on siin päris kallis lõbu. Esimene pool kilo maksab 1290 Rs ja lisaks iga järgnev 500 grammi maksab 670 Rs. Meie pakk kaalus 5,5 kg ja maksime 7300 Rs. Läksime siin uuele ringile. Eelmine aasta Taist leidsime väga mugavad elektrilised moskiitokillerid, mis näevad välja nagu tennisereketid. Esimene katse need Eestisse tuua ebaõnnestus. Kartsime, et need on suht õrnad, et paneme käsipagasisse ja võtame lennukisalongi kaasa. Tollis oldi täiesti kindlad, et me ei jõua koju jõudmist kuidagi ära oodata ja kukume nendega juba lennukis näiteks lendureid ahistama ja need võeti meil lihtsalt ära. Nüüd, kui saadame postiga, siis väga loodame, et Eesti tollis midagi uut välja ei mõelda ja et meid neist ikka ilma ei jäetaks.

17.veebruar

FullMoon Poya Day! Jälle! Uskumatu, aga meie legendaarsest paaditripist on juba kuu möödas. FullMoon Poya Day on Sri Lankal täielik puhkepäev, siis Erkki soovitusel võiks rääkida hoopis kohalikust konnast. Õigemini sellisest rämedast loomast nagu iminappadega konn. Järjekordselt oli üks ennast meil terrassi seinale imanud. Erkki otsustas teda mopi otsaga natuke tagant aidata, et ta õue kobiks, aga kus sellega, ta kohe nagu sööstis Erkki poole, hüppas sellise kaarega, et Erkki vaevu pääses klammerdumisest. Rääkisime seda pärast Athulale ja ta selgitas, et ei mitte midagi ohtlikku ja kui kerge oleks sellest konnast vabaneda. Edaspidised Sri Lankale tulijad! Ei ole midagi lihtsamat, kui näiteks on konn end teile oma iminappadega käe külge imenud, siis te loomulikult säilitate külma närvi ja lähete kööki. Ma ei hakka kordama, et samal ajal konn ripub teil käe küljes. Te ei heida meelt, vaid lähete kööki, lasete klaasi vett ja segate sinna sisse soola, siis valate seda soolvett konnale ja nagu niuhti saategi konna käe küljest lahti. Kõik geniaalne on lihtne!