Ära iial ütle iial! Meie kuu aega Priyanthi juures sai täis ja see naljakas hollandlane, keda mõni aeg tagasi kohtasime, kutsus meid Matarasse. See oli see sama jõe äärne koht, kus sai pilte teha kõrval olevast palmist, mille ümber oli madu end kerinud ja me arvasime, et me never ever ei tahaks elada sellises kohas ja siin me nüüd oleme! Tuleb meelde see Andre Maurois novell-Kas olete kunagi jõge silmitsenud? Nüüd on meil see võimalus. Nii uskumatu kui see ka pole, võtsimegi toa hollandlase kõrvale. Ta on täiesti pöörane inimene. Natuke nagu hullumeelne:) Ja see on naljakas. Peale esimest kohtumist hakkas ta meid vahetpidamata pommitama küll sõnumite, küll kõnedega. Nüüd kui me siin oleme, siis näeme, et tal on tegelikult heas mõttes täielik mölapidamatus. Ühesõnaga, kui me siia jõudsime, siis Robil oli kõik ära organiseeritud. Ta teatas, et kolmapäeval toimub paadimatk ja pärast seda pidu Dondra rannas. Et rahvast tuleb Colombost ja mõned kohalikud kunstnikud ja 3 koreakat ka. No tore. Küsimuse peale, et mis selline trip maksab, hakkas ta seletama, et raha pole peamine ja tema on avatud inimene ja tal on kõik orgunnitud, 20 pudelit arracut ka ja see on tema pidu. Tasuta lõunaid ju pole. Väga kummaline, aga noh elame näeme. Mingi aja pärast kui me olime küllalt jõge silmitsenud ja olukorraga tutvust teinud, kutsus Rob meid oma fishermenide perekonda õhtusöögile. Jälle väga imelik, aga huvitav ka. Läksime siis õhtusöögile. See ongi see perekond keda Rob pidi aitama. Kunagi oli selle perekonna perenaise õde tema pruut ja nad pidid abielluma, aga midagi oli läinud nihu ja see naine abiellus hoopis mingi teise hollandlasega ja nüüd on Rob suht verine srilanka naiste peale, et neid ei tohi kunagi usaldada. Arusaadav. Igal juhul tore perekond oli. Muidugi jube kurb oli kuulda, et nad kaotasid tsunamis vanema tütre, kes oli sel ajal 18 aastane. Ta päästis ära oma noorema õe, aga kahjuks ise hukkus. Jube kurb lugu.
Esimest korda nägime lihtsa srilankalase kodu. Väga lihtne. Imelik on see, et katused on neil tehtud nii, et seina ja katuse vahe on tühi, loomulik ventilatsioon. Katus on eterniidist ja ühekordne, toas olles nägime seda alt poolt ka. Kõik on hästi avatud, uksed aknad lahti. Sri Lankas on nii hullult sääski, et ma ei saa üldse aru sellest nii avatud variandist. Magatakse muidugi moskiitovõrgu all. Laud oli kaetud kööki. Köök iseenesest oli küll puhas, mulle tundus, aga kuidagi väga õudukas. Ja seal oli just kala praetud. Erkki ehmatas täiega ära. Teatas, et ta teeb õues ühe suitsu. Ja tormas aeda. Ta ei ole kalasõber ja nii naturaalset asja tundes hea, et ta ei minestanud. Toit oli huvitav, köögiviljariis ja hästi palju erinevaid väikseid kalakesi ja suuremaid kalu ja erinevad kastmed ja curryd. Perekond ise meiega ei söönud, istusime srilankalase omapärases köögis ja sõime, õigemini mina Robiga ja Erkki kõõlus köögi ukse peal ja tegi suitsu, et jätta muljet, et ta on nii hõivatud ja ei saa sööma tulla. Magustoiduks pakuti vesipühvlipiimast curdi, selline kohupiima ja jogurtilaadne. Seekord Erkki ei pääsenud ja see viidi talle aeda järele. No nüüd ei saanud seda mina süüa. Rasvastele piimatoodetele tekib peale selline nahk ja kui selline tükk satub mulle suhu, siis on jokk. Erkkist ma ei räägigi, ta tegi halva mängu juures head nägu ja sõi koguni pool ära. Nüüd saab ta lastelastele ka rääkida kui jubedat asja ta on söönud. Edasi läks veel huvitavamaks, otsustati istuda katuseterrassil ja võtta natukene arracit. Üks kohalik, ise väike nagu smurff, kulistas arrackit hästi kiiresti ja loomulikult jäi kohe hästi purju ja tahtis vahetpidamata rääkida. Aga rääkimise maailmameister on ju Rob. Ta nii hullult vihastas, et ei saanud seda rahulikult teha ja kisas smurfi peale nagu arvatavasti kunagi raskestikasvatatavatelaste koolis, kus ta õpetaja oli olnud. Väike smurf ei jätnud jonni. Tundub, et neil puudub ka see ferment, mis jaapanlastel, et nad ei talu alkoholi. Lõpuks ei jäänud Robil muud üle kui väikemees õlale visata ja katuselt alla toimetada, sest suu käis, aga mitte jalad.
Jälle üks kummaline asi, et seal majas oli wifi! Rob pidi maksma selle maja telefoni ja interneti eest. Ja nüüd käib ise oma läpakaga seal ja pakkus mullegi, et igal ajal võin sinna internetti minna. Tore võimalus jällegi.
