12.veebruar

Taastusime.

Unustasin  kirjutada, et igal õhtul, kui me trippisime mööda Sri Lankat, helistas mulle Erkki ja see oli temast väga armas. Kuna meil on kahe peale üks telefon ja see oli minuga kaasas, sai ta kasutada Athula telefoni ja meie kohalikku numbrit ta peast ei teadnud, siis helistas Chamara numbrile. Nii, et iga õhtu tekitas ta furoori sellega, et helistas oma kallile naisele ja pärast igat telefonikõnet säras naine nagu päike. Tegelikult igal õhtul oli tulnud Athula oma perekonnaga meie majja ja ta naine tegi süüa ja Erkki oli sunnitud Arracki ostma ja niimoodi hoolitseva perekonna ringis ta oma päevi mööda saatiski. Ei olnud tal mahtigi minna puunikerdaja juurde. Prianthy juba helistas mulle ja tundis huvi, et mis juhtunud on, et nikerdused valmis ja Erkki nägu ei näita. Erkki ja Athula olid kõvu äriplaane pidanud nagu ikka arracki klaasi taga kombeks on. Käidi isegi ühte müügil olevat hotelli vaatamas. Keegi tüüp, kes seal kohal oli, ütles hinnaks 33 tuhat eurot. Erkkile juba kangastus tõsine äriajamine siin. Hiljem oli hotelli omanik tulnud, korrigeerinud hinda ja tegelikuks hinnaks sai 233 tuhat euri. Jahutas kiirelt. Olime varem söönud ühes toredas söögikohas ja selgus, et sealne omanik on Türgis käinud ja kandis punast Türgi lipuga särki. Erkki jaoks oli ta kohe oma poiss. Ühel päeval oli see oma kandi mees tulnud ühe saksa tädiga meie värava taha. Tema tuli kui Athula sõber, kes teadis, et Athula üürib maja välja ja tal polnud aimugi Erkkit siit eest leida. Jällenägemisrõõm oli suur olnud ja kohe kui meie lahkume võtab see saksa daam meie maja rendile ja väidetavalt 3 aastaks. Minu reisil olles leidis Erkki omale suure sõbra Athula. Sõna suur kõlab kohalike puhul naljakalt muidugi, kui ette kujutada nende suurte sõprade mikropikkusi:) Eluaegse sõpruse märgiks kinkis ta Erkkile oma sõrmest sõrmuse. Ja tundes Erkkit ma üldse ei imestanud, kui ta selle järgmine hetk vannituppa riiulile unustas. Järgmisel päeval ehmatas Athula täiega, kutsus Erkki nurga taha ja küsis, kas nende sõprus on nüüd läbi, et ta tema sõrmust ei kanna. Nüüd ilma sõrmuseta ei julge Erkki üldse nina välja pista, küla on ju väike ja mine tea, mil jälle oma suurele sõbrale vahele võid jääda.