Täna pidid jõudma siia kamp eestlasi. Kristiine ehk Kiku, Kersti ja Heivi. Tõeliselt kanged eesti naised, tõelised maailmarändurid! Tegid enne Sri Lankale jõudmist seljakotimatka Põhja-Taisse, Laosesse ja Kambodzasse. Kiku ongi tegelikult see inimene, kellega me trip.ee-s tuttavaks saime ja kes andis meile esimese väga põhjaliku ülevaate Sri Lankast ja tänu kellele me leidsime toreda sõbra Chamara.
Ärkasime kohe vara, et hakata tegema ettevalmistusi külaliste vastuvõtuks. Esimene üllar tabas meid siis kui hommikul meid ei ajanudki üles munkade laul. Tavaliselt igal hommikul täpselt kell 7 laulavad mungad meid üles. Meie elamiskoht on täiega täis üllatusi, täitsa nagu valjuhääldi oleks kuskil puu külge monteeritud suunaga meie magamistoa aknasse, sest igal hommikul kell 7 äratab meid munkade meditatiivne laul ja kohe pool 8 lastakse kõrval olevast koolist Sri Lanka hümni, mis iseenesest on väga ilus ja meloodiline. Täna hommikul täielik vaikus. Ootasime, ootasime, midagi ei tulnud ja olime sunnitud ise ärkama, täis imestust. Erkki läks kohe esimesele värske saia ringile ja ehmatus oli suur kui selgus, et pood oli kinni. Süda natuke aimas halba, aga mõtlesime, et vahet pole, käime keskuses ära ja toome suurest poest kõik külaliste vastuvõtuks vajamineva moona korraga. Ja nüüd selgus ka hommikune vaikus. Täna on Sri Lanka National Day! Me kunagi teadsime seda, aga noh, mälu pole enam endine.
Sellega kaasnes tõeliselt tore suurüllatus meile, et kõik poed ja otse loomulikult ka alkoholipoed on kinni!!! No mis sa oskad kosta... Nagu kalad kuival, ainult maigutasime.
Külalistele saime pakkuda vaid suurt ja siirast naeratust.
Õhtul oli eestlaste vastuvõtupidu Top Secretis ja sinna saabus lisaks täies koosseisus ja natuke veel peale terve Barracuda diving centeri kamp. Jutu sees tuli välja, et mul on homme sünnipäev. No oli seda vaja piiksatada, kõik olid kohe käpikud tulema homme mu sünnipäevale ja kingituseks bongotrumme mängima. ``Suurest rõõmust`` jäi mul hing kinni ja ütlesin Erkkile tasakesi, et hakka külalisi üle lugema, et teaks arvestada. 12-da juures läks meil lugemine sassi, nad on ju kõik ühte nägu, pisikesed ja pruunid. Kell 12 sooviti mulle ka õnne, mis oli tõeliselt üllatav, sest mul polnud kellast aimugi, aga keegi oskas peale passida. Tõeliselt armas. Edasi jätkus pidu sujuvalt Vibrationis, juba professionaalsete bongotrummide saatel. Meil oli pidutuju natuke pärsitud, sest homne minu sünnipäeva tähistamine koos loendamatute srilankalastega tuleb ka üle elada.
No comments:
Post a Comment