15.veebruar

Oleme hommikust saadik infarktieelses seisundis! Meil oli  aias 2 meetrine madu!!! Kohati oleme juba nii resigneerunud, et kui Erkki näitas mulle, et vaata, siis ma lihtsalt vaatasin ja vastasin täiesti emotsioonivabalt, et too fotokas, isegi ehmatuseks häält ei tulnud.  Madu liikus nii hääletult, ükski leht ka ei krabisenud, see oli lihtsalt nii jäle. Nägin, kus ta saba oli ja mõtlesin, et lähen suure kaarega eemalt ja teen pilti ja suur oli mu jahmatus, kui olin läinud täiesti oma arust ohutusse kaugusesse ja mao pea oli täitsa minu lähedal. Peenrast libises ta tiiki ja siis kui tiigi keskel olevale saarele roomama hakkas, siis tuli veest nagu kastmisvoolik välja. Kohutavalt pikk ja üsna peenike. Erkki sai ta pildile ja näitasime seda Atulale, tema ütles, et see pole mürgine. Võib olla midagi meie nastiku taolist, aga no andke andeks, tegemist on ikkagi lõunamaaga. Erkki ütles, et ta tundis kohe ära, et see oli sama madu, mis kunagi ühe kohviku kõrval vonkles, aga Erkki ei tee srilankalastel nägude järgi vahet ja nüüd korraga tunneb ussi näo järgi:)

14.veebruar

Urmasele sünnipäevaõnnitlused! Kõigile sõpradele valentinipäevaõnnitlus!

Otsustasime täna teha meie aias väikest grillõhtut valitud sõpradele. Oleks valinud Kiku ja Chamara ka, aga neil oli plaanitud kahekesi käe hoidmine nagu valentinipäeval ikka kombeks. Grillisime Heivi ja Kerstiga. Saime rahus vana hea eesti kombe kohaselt rahulikult laua taga kõhud täis puukida, keegi ei oodanud kannatamatult käed bongode kohal, et millal ometi söömine lõpetataks. Ostsime koti kohalikku grillsüsi ja see nägi välja nagu väiksed ümmargused munakivid või nagu väiksed kilpkonnakesed nagu Erkki tabavalt ütles ja ta nägi tõsiselt vaeva, et need üldse hõõguma saada. Plaan oli grillida kanakoibi. Kahtlustasin juba ette, et meie grillimine on teada, kui pole Mahmutit või meie isa pundis, siis asjad jäävad tooreks või kõrbevad ära või mida iganes. Nüüd tegin eelküpsetust ja grilliga andsime ainult viimase lihvi ja üllatavalt head said. Kersti ja Heivi tõid toorsalati materjali ja magustoiduks tegime puuviljasalatit jäätisega. Pidusöök missugune.

13.veebruar

Pühapäevaturg! Seekord läksime Heivi ja Kerstiga kolmekesi. Nüüd oli hinnaüllatuseks kobar minibanaane, mis maksis 20 Rs ehk 2 krooni ja Kersti rõõmuks papaia, mis muidu suurel turul pidi maksma 70 Rs oli nüüd ka 20 Rs. Mõtlesin, et võtan mõned ananassid ka. Ilusad pisikesed ananassid olid ja küsis 50 Rs tükk. Võtsin kohe 4 ananassi ja korraga jäin vaatama, et kõrval kohalik naine ostis 1 ananassi ja näpu vahel oli 30 Rs. Jäin ootama, et kas ongi nii, et kohalikele on 30 ja turistile on 50 Rs. Müüjaks oli noor poiss, see ütles midagi singali keeles ja tädi nagu ohkas ja võttis rahakotist veel 20 Rs ja andis poisile. Tulin juba ära, aga millegipärast vaatasin korra üle õla ja sel momendil poiss andis tädile 20 Rs tagasi. Seda kino tehtigi mulle. Kuna nägin seda pealt, siis hakkasin naerma ja viipasin kutile sõrmega, et hammustasin ta diili läbi ja läksin edasi. Olin jõudnud turult juba päris kaugele jalutada, kui korraga see ananassimüüja jooksis mulle järele, kotis kaks ananassi ja pistis need mulle pihku ja hakkas vabandama, et very sorry, very sorry. No mis ma oskasin kosta, olin nii üllatunud, et teine jookseb mulle kilomeeter maad järele. Ma oleks võinud turult kohe tuk-tuki võtta ja minema kimada. Ma ei kujuta ette kui kaugele ta oleks selle kahe ananassiga jooksnud. Igal juhul srilankalased üllatavad igal sammul.

12.veebruar

Taastusime.

Unustasin  kirjutada, et igal õhtul, kui me trippisime mööda Sri Lankat, helistas mulle Erkki ja see oli temast väga armas. Kuna meil on kahe peale üks telefon ja see oli minuga kaasas, sai ta kasutada Athula telefoni ja meie kohalikku numbrit ta peast ei teadnud, siis helistas Chamara numbrile. Nii, et iga õhtu tekitas ta furoori sellega, et helistas oma kallile naisele ja pärast igat telefonikõnet säras naine nagu päike. Tegelikult igal õhtul oli tulnud Athula oma perekonnaga meie majja ja ta naine tegi süüa ja Erkki oli sunnitud Arracki ostma ja niimoodi hoolitseva perekonna ringis ta oma päevi mööda saatiski. Ei olnud tal mahtigi minna puunikerdaja juurde. Prianthy juba helistas mulle ja tundis huvi, et mis juhtunud on, et nikerdused valmis ja Erkki nägu ei näita. Erkki ja Athula olid kõvu äriplaane pidanud nagu ikka arracki klaasi taga kombeks on. Käidi isegi ühte müügil olevat hotelli vaatamas. Keegi tüüp, kes seal kohal oli, ütles hinnaks 33 tuhat eurot. Erkkile juba kangastus tõsine äriajamine siin. Hiljem oli hotelli omanik tulnud, korrigeerinud hinda ja tegelikuks hinnaks sai 233 tuhat euri. Jahutas kiirelt. Olime varem söönud ühes toredas söögikohas ja selgus, et sealne omanik on Türgis käinud ja kandis punast Türgi lipuga särki. Erkki jaoks oli ta kohe oma poiss. Ühel päeval oli see oma kandi mees tulnud ühe saksa tädiga meie värava taha. Tema tuli kui Athula sõber, kes teadis, et Athula üürib maja välja ja tal polnud aimugi Erkkit siit eest leida. Jällenägemisrõõm oli suur olnud ja kohe kui meie lahkume võtab see saksa daam meie maja rendile ja väidetavalt 3 aastaks. Minu reisil olles leidis Erkki omale suure sõbra Athula. Sõna suur kõlab kohalike puhul naljakalt muidugi, kui ette kujutada nende suurte sõprade mikropikkusi:) Eluaegse sõpruse märgiks kinkis ta Erkkile oma sõrmest sõrmuse. Ja tundes Erkkit ma üldse ei imestanud, kui ta selle järgmine hetk vannituppa riiulile unustas. Järgmisel päeval ehmatas Athula täiega, kutsus Erkki nurga taha ja küsis, kas nende sõprus on nüüd läbi, et ta tema sõrmust ei kanna. Nüüd ilma sõrmuseta ei julge Erkki üldse nina välja pista, küla on ju väike ja mine tea, mil jälle oma suurele sõbrale vahele võid jääda.

11.veebruar

Vahvale vandersellile Kerstile palju õnne sünnipäevaks! Kersti sai täna 24! Esimese hooga pidi pidu olema nende rendimajas meist paar kilomeetrit džunglisse, aga lähedal olevast templist oli üks munk ära surnud ja bongotrumme vaikselt müdistada ei saa ja tuli otsida uus peopaik. Esimese hooga helistas Kersti meile ja mõtles, et üks pidu on siin juba edukalt peetud, et teeme nüüd jälle. Aga kui ma koju jõudsin ja nägin kui lõbusat poissmehepõlve oli Erkki siin 5 päeva pidanud, siis uue peo mõte mulle väga ei meeldinud. Pärast selgus, et terves meie külas ei tohtinud lärmi teha, aga jäin esimese hooga sellisesse kurja Kaire ossa, kes vihkab pidusid. Õnneks pidu pidamata ei jäänud ja see toimus Barracuda divingcentre omaniku Wasanta juures. Pakuti fooliumis küpsetatud kala ja Kiku ploffi ja Chamara kinkis Kerstile korraliku Sri Lanka kondiitrite šedöövri-Micky Mouse'i näoga tordi. Siin on tavaliselt toidud nii vürtsised, et silmist purskub pisaraid, siis nüüd oli tort nii magus, et silmad tegid sama. Jällegi bongod ja palju lärmi nagu juba kombeks on saanud. Kersti pakkus oma kuulsat booli, mis sisaldas kõike alkoholi, mis ripakil oli ja see tegi oma tööd hästi. Rahvast oli väga palju ja nagu juba kombeks, sünnipäevalaps tundis väheseid. Tavaliselt siin kohatud ukrainlased on hästi toredad olnud, aga siinset paarikest ma poleks osanud kahtlustadagi, et nad Ukrainast on. Mees kandis Che Guevara pildiga särki, see juba ütleb muidugi kõik enda eest. Mingil hetkel viskas särgi seljast, et võtta atleetvõimlejate poose. Järgmisel hetkel tõstis Guevara pildi enda ette ja neiuke, kes kujutas ette, et ta on imekaunis Vassilissa, tegi temast pilte. Küsisin, et kas sulle meeldivad kommunistid ja osutasin pildile. Ta vastas mulle selges rahvusvahelises keeles ee-ee-ee ja mökutas midagi veel umbmäärast ja üsna varsti lasid väga vaikselt jalga. Minu küsimus oli siiras ja tingitud puhtast huvist. Pidu lõppes Vibrationis, aga eakad inimesed tulid kombekalt koju.

10.veebruar

Evele palavad sünnipäevaõnnitlused!

No nii, Adam´s Peak-Sri Pada, kõrgus 2243m Mägi on olnud palverännakute sihtmärgiks juba üle 1000 aasta. Legendi järgi, kui Aadam paradiisiaiast välja visati, siis sealt kaudu  astus ta  maale. Teise legendi järgi lahkus Buddha sealt Nirvaanasse. Seda kutsutakse ka Liblikate Mäeks, sest sinna lendavad liblikad surema. Mõned usuvad, et tohutu jalajälg, mis väidetavalt tipus pidi olema, kuulub hoopis Shivale. Kõigile midagi.

Meie jõudsime mäe jalamile õhtul. Hotell oli senistest hotellidest kõige ilusam ja hotellipoiss kõige ülbem. Pikast bussisõidust väsinuna tahtsime kohe tuppa saada. Osad kohmitsesid veel bussi juures ja läksime kolmekesi, mina, Kersti ja Heivi sisse. Hotelli inimene oli väga õhku täis moega ja vastas, et ta näitab tube kõigile korraga, et tema mitu korda ei jookse! Mõni jookseks jalad rakku, et kliente oleks, aga siin on nii täissöödud, et üleliigseid liigutusi ei tehta. Hiljem isegi mõistsin tema uhkust. Tuppa andis ikka mööda treppe ronida. Hotell asetses piki mäge ja meie olime suht kõrgel ja sealt avanes ilus vaade ja toaukse ees oli väike terrass lilleaiaga. Loomulikult soe vesi!!! Saime sellises luksuses magada 2 tundi. Voodisse saime kell 10 ja kell 12 öösel juba tõusime, et vaim valmis panna ja kell 1 öösel startisime.

Bussijuht lubas õhtul suure suuga tulla Heivit aitama, aga hommikul sai ta aru, et nii lühikese ajaga nii lollid mõtted ja keeras teist külge. Alguses oli tükk aega minemist, et üldse mäe veerule jõuda. Lugesin, et umbes 2 km. Olin lugenud, et tohutu tunglemine on mäel, et rahvas voorib ja sandid ja vigased ja vanakesed panevad sust mööda nii, et arugi ei saa. Olime vist esimesed minejad, sest valitses täielik vaikus. Ronimisrada oli valgustatud ja kui vaatasid üles, kuhu me jõudma peame, siis võttis päris õõnsaks. Tee olid ääristatud müügiputkadega, kust võisid süüa, juua ja suveniire osta. Mul oli nii jube põnev ja kõhe ka, kas ikka jõuan lõpuni vastu panna. Kersti oma pikkade jalgadega pani kohe ees minema, siis mina olin nii kahe seltskonna vahel. Heivi on natuke vanemas eas daam, aga Kiku ja Chamara ütlesid, et nad kasvõi lohistavad ta tippu, aga üles peab jõudma. Ma kujutasin ette, et trepid lähevad püstloodis üles ja nii monotoonselt muudkui ronidki. Siin oli alguses täitsa inimlik, 3-4 trepiastet ja jälle natuke sirget teed. Hästi romantiline oli küll. Tähed särasid nii tumedas taevas nii ligidal. Tuli meelde, et kui meie vaatame tähistaevasse, siis me näeme ajalugu, sest valgus, mis meieni jõuab tuleb juba selleks hetkeks ammu kustunud tähtedelt. Isegi kurb oli natuke:) Alguses hakkas kohe jube palav, koorisime riideid maha. Umbes poole mäe peal, kus tuleb minna üle silla ja kohalike hulgas on selline komme, et kes esimest korda palverännakule tuleb, siis see peab ennast seal karges mägijões pesema, isegi lapsi pidi seal pestama, siis sealt hakkas pigem jahe. Igal juhul mägijões kümblemise jätsime paganate kombel vahele. Chamarale osteti lausa kindad kätte. Hiljem üleval mäe peal lõdisedes mõtlesin, et see oleks olnud küll hea mõte, kindad, talvesaapad, villased sokid, sall, kasukas kõik oleks marjaks ära kulunud.  Selline palverännak on iseenesest väga põnev, ronid ja sul on aega mõelda oma suurepäraseid mõttekesi. Oled oma mõtetega nagu üksi. Vahepeal vaatad säravat taevast ja üles viivat valgustatud rada ja siis alla valgustatud linna peale ja kõik kokku on kuidagi müstiline. Kersti vana sportlane, õpetas, et ühe jalaga astudes hinga sisse ja teise jalaga välja ja sellises rütmis saad oma hingamise paika ja ei hakka hingeldama. See toimis täiega. Ronisin ja hoidsin rütmi. Juba hakkas ka inimesi ärkama ja meist mööda ronima. Üldiselt, meie õnneks oli väga vähe rahvast, sai rahus mõtiskleda ja ronida. Lõpus tulid küll sellised trepid, et lähedki karmilt otse üles, aga meil oli päikesetõusuni hullult aega varutud, polnud vaja rabeleda ja nii rahulikult ronides oli asi vähemalt minul küll kontrolli all. Üles tippu jõudsin kell 5 hommikul ja Kersti oli seal juba neljast passinud ja kapitaalselt ära külmunud. Juhheii! Ma jõudsin üles!!! Kujutasin ette tippu hoopis teistmoodi. Tipus on kõige püham tempel ja kui lootsin, et pühakoda pakub ka tuulevarju ja nats sooja, siis see oli täiesti tuultele avatud tempel, ainult ühes nišis oli Buddha kuju. Lisaks hea kombe kohaselt tuli jalanõud ära võtta ja külma kivi peal palja jalu paterdada. Tegin kiirelt tiiru ära ja kükitasime Kerstiga kuskil ühe nuka taga, kus tuul väga peale ei puhunud. Tahan hea sõnaga meenutada Kristiinet! Nimelt tegi ta meile eelmine õhtu üllatuskingitused ja kinkis meile kõigile ühesugused fliisist heleroosad mütsid. All suvises soojuses tundus see jube naljakas mõte. Ohoo, paneme tipus kõik omale ühtemoodi mütsid pähe ja seda ainult pildistamise hetkeks! Üleval ilma selle mütsita oleks mul kõrvad peast külmunud. Igal juhul Kikule tänud, et mul kõrvad siiani ilusasti peas on! Inimesed nägid välja nagu prügikollid, kõik, mis kätte saadi sooja saamiseks ka ümber keerati, kohalikele kõlbasid ka froteerätikud, paljudel olid lihtsalt vihmakeebid tuulekaitseks seljas. Kell venis ka nagu tigu ja mõtlesin, et õige aeg oleks ronima hakata kell 3 öösel, siis jõuad täpselt poole seitsmeks, päikese tõusuks üles.Teed oma kohustuslikud fotod ja saad kiirelt alla hakata minema. Lõdisesime Kerstiga ühe veekraani kõrval kui korraga tuli üks kohalik naine sitsikleidi väel ja hakkas ennast pesema. Hambaid küüris eriti hoolikalt, nii et ragin taga, siis lasi õlad paljaks, viskas aga vett peale ja muudkui lobistas. Hiljem katsusin näpu otsaga järele, vesi oli raudkülm. Lõpuks tõusis päike. Meil väga uhket päikesetõusu näha ei õnnestunud, aga olime ääretult tänulikud, siis kõigile Jumalatele, et meid vihmaga ei õnnistatud ja olin siiralt õnnelik, et selle käigu ära tegin!

Allaminek tundus juba köki möki. Esimese ehmatusega hakkasid jalad küll värisema, aga õnneks see läks kohe üle. Kuna Kiku ja Chamara sama hästi kui lohistasid Heivi üles, siis alla minekule olid ta jalad väga kategooriliselt vastu. Nüüd võtsime meie Kerstiga Heivil mõlemast käest kinni ja nii tipatapa alla ka tulime. Üldiselt nii sammhaaval laskumine oli minu jaoks raskem kui üles ronimine, aga Heivi oli ikka hästi tubli, et üldse riskis sellist asja ette võtta ja ära tegi! 

Alla jõudes oli tunne nii ülev, et yesss, ära tegime!!! Lisaks, et 5 päeva bussis loksumist on läbi ja saab tagasi armsaks saanud Hikkaduwale. See oli nagu kohe raamatutest loetud palverännak, et enne tõsine katsumus ja lõpuks lausa jumala ees põlvili, aga sihtmärk on saavutatud.

Praegu seda juttu kirjutades on mul tunne nagu oleks jälle üks mägi ületatud, sest emotsioon oli nii ülev ja ma ei kujutanud ette, kas oskan seda kõike üldse kirja panna:)