Saturday, March 5, 2011

Epiloog

Möödunud on nädal. Mõtlesime, et laseme asjal settida ja siis oskame ehk vastata küsimusele, et kuidas Sri Lankas siis tegelikult meeldis. Ega ikka ei oska öelda küll. Tohutult vastuoluline maa. Erkki pani talle nimeks Nevereverland. Just, kui hakkab tunduma, et vot, see maa on küll meie lemmik, tõeline paradiisisaar, siis kohe tuleb peale mingi negatiivne laks. Näiteks mingi nõme piletimüüja, kes kujutab ette, et saab jube rikkaks kui petab meilt välja ühe krooni, summa on nii mõttetu, aga mõjub meeleolule, et sind on kangesti pügatud. Murphy seadused kehtivad ka siin kahjuks. Heivi rääkis, et ta luges miskist targast ajakirjast, et India ookean ongi magnetiliselt natuke teistugune. Sellest ka rohked maavärinad. Kui kaaluda ennast India ookeani kaldal, siis pidid kaaluma natuke vähem kui Eestis näiteks. Meile see mõte väga meeldis, sest lennukile äraantav pagas on siis ju ka nats kergem kui muidu :)
Kuulsime, et Eksootikareisid teevad paketireise Sri Lankale, mingi 2000 € nägu. Sinna kuuluvad loomulikult ööbimised 5 tärni hotellides ja kõik see kaunis, mis on mõeldudki turistile näitamiseks. Kersti ja Kiku kohtasid Hikkaduwal eestlasi sellest grupist ja nemad ainult õhkasid, milline paradiis on Sri Lanka. Meie nägime natuke ka sinna paradiisi fassaadi taha. Oleme tegelikult selle üle tänulikud. Siiani arvasin, et Buddhism on uskudest kõige sallivam, kõige tolerantsem, et ela ise ja lase teistel elada. A´la Tai variant naeratuse maast. Siinne usk on väga erinev,  minu jaoks kuidagi võltstõsine. Srilankalased ise ütlevad, et see ongi õige buddhism, et selline toretsev ja pinnapealne ja särav on Tais. Mulle tundus see jälle lähedane pigem islamiga. Väga meestekeskne, naised on kõik surutud tagatubadesse. Pidev jutt, et Srilanka naine ei tee seda ja ei tohi teha seda jne. Meestele oli kõik lubatud. Näiteks ööklubides oli välistatud, et mõni kohalik neiu seal pidutseks. Kui Athula ja Wasantha võtsid oma naised meie sünnipäevapidustustele kaasa, siis kõik rääkisid, et nüüd tehti ajalugu. Ma saaks aru, et naised ise tahavad tagaplaanil olla ja ongi tohutult tagasihoidlikud, aga kaugel sellest, täiesti normaalsed inimesed. Muidugi naljakas oli veel see, et kui pakuti, siis nad jõid kanget heledat õlut! Võiks arvata, et sellised malbed kodukatad, kes ei teagi, mis alkohol on! Järelikult see pole loomulik valik, vaid usust tingitud raamidesse surumine. Hästi palju võis paralleele tõmmata meie õndsa nõuka ajaga. Meile tundus, et seal divinguklubis oli noortel poistel kõigil välismaa pruudid ja esimesel võimalusel taheti Sri Lanka tolm jalgelt pühkida. Ühel õnnelikul oli juba Taani viisa taskus. Inimesed kõik, kellega meie tuttavaks saime, olid hästi toredad ja külalislahked. Samas eestlased on ju väga kahtlevad ja kõhklevad ja skeptilised. Vähemalt meie küll, et vägisi hakkad mõtlema, et järsku see külalislahkus on näiline, et see on vaesusest tingitud ja mida nad tegelikult sinust üldse tahavad selle suure sõpruse eest. Kohalikud näevad ju pidevalt turiste, kel on võimalus reisida nii kaugele maale, järelikult peavad ju päratu rikkad olema. Valdav enamus neist ei pääse kuhugi reisima. Samas on tohutud käärid. Räägitakse, et 1000-2000 krooni on täitsa hea palk. Toidupoes on hinnad üsna samad, mis Eestis. Turult puuviljad võib olla on odavamad. Näiteks suitsupakk maksab mingi 3 eurot. Aga nad suitsetavad, mitte küll nii palju kui Türgis, aga sellise hinnaga ei oleks see ju üldse mõeldav. Ühistranspordihinnad on olematud, aga näiteks taksoteenus lennujaamast Hikkaduwale 130 km maksab mingi 40 eurot. Kütuse hinnad on jälle odavad 7 krooni liiter ehk kuskil 44 eurosenti. Sri Lankal on kõik looduslikud tingimused olemas selleks, et olla tõsiselt tore turismimaa ja teenida sellega oma loendamatutele inimestele korralikku elatist. Jääb mulje, et lihtsalt ei osata või ei taheta. Pigem ehmatatakse turiste jube kitsaste teedega, et kui tahad midagigi vaatamisväärsustest näha, siis loksud päevi bussis, et 100 km edasi saada. Või pidev valetamine hindadega. Kui oled liiga valge nahaga ja näha, et äsja saabunud, siis kohe küsitakse turistihinda. Eriti häiris restoranides, kus sa väga harva said õige arve. Sri Lankal soovitatakse leida omale isiklik kohalikust sõber, kes siis sinu eest toimetab. Meid jubedalt häiris see. Sa ei saa vabalt olla, kogu aeg ole valvel. Meie oleme sellised üksiküritajad, tahame ise omal käel ringi vaadata. Giidi palkamine on meie jaoks keeruline, et kui palju siis lõppude lõpuks ikka talle maksma peaks ja kas maksime liiga vähe või liiga palju ja üldse ei taha võõra inimesega pidevalt koos olla. Kirjutasin päris palju, mis midagi maksis või üldse rahast, aga seda sellepärast, et kui käisime eelmine aasta Tais, siis pärast sõbrad küsisid, kui planeerisid oma reisi Taisse, et mis midagi maksis, aga meie seda absoluutselt enam ei mäletanud. Nüüd panin väga teadlikult kõik kirja.

Kaks nädalat Sri Lankal oleks väga vähe, et sellest maast aimu saada ja kaks kuud nagu meie olime, jälle liiga pikk aeg, et hakkad juba kõike liiga läbi nägema ja liiga koduigatsema. Ideaalne oleks olla 1 kuu. Alguses sisseelamine, siis rahunemine, et juba tead kõike ja siis koju pääsemine. Kui nüüd päris aus olla, siis Sri Lanka on nii kummaline maa, et tahaks sinna veelkord tagasi :) Ja just inimeste pärast, kellega tuttavaks saime.

Lisan siia lingi kõik meie fotodega www.fotoalbum.ee/photos/Kairerkki . Millegipärast ei saa ma ise sinna otse sisse, aga kahtlustan, et see on Türgi probleem:)