27. detsember

Täna on üle hulga aja päikeseline ilm, siiani on pidevalt natuke vihma tibutanud.

Erkki läks hommikul poodi saiale jälle ja tuli tagasi pooliku saiaga. Oli oma soovi onule selgeks teinud ja läbi trellitatud luugi oli onku natuke järele mõelnud, tuustinud oma poes ringi, avanud mingi kapi ja leidnud pool saia ja oli nõus selle maha müüma. Kuna eesmärk oligi saia osta, siis parem pool saia käes, kui terve sai katusel või kuidas see oligi. Tuli meelde Erkki jutt oma sõbra isast, kes oli tunnustatud TPI professor. Neil oli telefon helisenud, aga ilmselt oli valeühendus ja taheti hoopis mingisse poodi helistada, teisel pool toru oli küsitud, et kas teil hapukoort on, isa kergitas prille, ütles viiskalt, oodake hetk, käis külmkapi juures ja tagasi tulles vastas, et on küll, pool purki.

Täna rannas olles astus ligi mingi kohalik tüüp, tutvustas ennast, et on fisherman. Erkkil läks kohe tuju heaks muidugi, kõik maailma fishermanid on tema sõbrad eriti kui teatavad, et on väga vaesed ja küsivad millegipärast 2000 Rs. See tüüp teatas lihtsalt, et tal on väga head kanepit, nii lihtne see ongi.

Kui Tais oli ööturg, siis siin on avatud öötempel, olen selles kindel, mungad on täiesti unetud ja täis lauluindu, panid jälle öö läbi. Me peame seda millalgi vaatama minema, lihtsalt kuulamisest jääb väheks.

26. detsember

Margit Rosenblad! Õnnitlused!

26.12.2004.a. Täna, 6 aastat tagasi! Sri Lankas hukutas tsunami 30 000 inimest, lisaks tohutud purustused, kodutud ja vaeslapsed. Esialgselt arvati, et tsunami või ühine mure ühendab nüüd siiani vaenujalal olevaid singaleid ja tamileid, aga välismaalt saadava abi ebaõiglane jaotamine hoopis ajas veel rohkem tülli. Üldse mul on tunne, et tsunami tegi kohutavaid purustustöid, aga muutis ka inimeste mõtlemist. Juttude põhjal on jäänud mulje, et enne tsunamit oli rahvas väga vaene, aga kuidagi siiras. Nüüd kui välismaailm neid väga palju aitas, siis nad kuidagi harjusidki ära, et välismaalased võrdub raha. Meie maja perenaine rääkis, et enne meid üüris seda maja üks inglise tädi, kes oli mingi valgeristi või punaseristi või mingi abistamisteema tegelane, ta oli väga rikas ja väga palju raha siia toonud. Erkki arvas, et Prianthi ongi rikka inglise tädi poolt rikutud, et iga kord kui ta meile tuleb, siis ta on uue teema välja mõelnud, kuidas meilt mingi asja eest jälle raha küsida. Ta ei anna talle andeks seda internetiteemat. Prianthi ütles, et kui itimees tuleb, siis see mksab 500 Rs, pärast selgus ikka, et 1000 Rs. Või näiteks mingis poes oli nii, et meile määriti mingit särki kaela, alguses tundus huvitav, pärast selgus et õiget numbrit pole sellist värvi, mis meeldis. Müüja oli nii hädas, sehkendas ja tõi välja üha uusi valede värvidega särke, hind oli suht kõrge ka ja kuna õiget värvi välja ei tulnudki, siis otsustasime lahkuda. Mehel oli meiega tõsine plaan ja viimases hädas tõi ta välja fotod tsunami laastamistööst. Meil on tõsiselt kahju, et selline asi juhtus, aga me ei saa seda muuta. Juba see, et me siia tulime ja oma natukest raha siin kulutame, ongi meie panus sellele maale. Minu meelest.

Õhtul käis meil sõber Chamara külas, rääkisime niisama juttu. Pakkusin talle oma tuunikalasalatit riisiga, kus polnud teragi pipart. Ta isegi viisakusest sõi seda. Chamaral on Eestis sõber, kes teda väga külla kutsub ja ta on juba 2 korda andnud paberid sisse, et saada viisa. Ja mõlemad korrad on tagasi lükatud. See ei pidanud sõltuma üldse sellest, et Sri Lanka valitsus ei taha teda välja lasta või Eesti ei tahaks teda vastu võtta, aga pabereid vaatab läbi mingi saksa tädi. Kuna Eesti ei ole ju enam iseseisev, vaid kuulub kõikvõimalikesse viisaruumidesse, siis poiss ei olegi saanud Eestisse tulla. Ilgelt ajab närvi mõeldes sellele, kuidas Soome teeb äri lihtsustatud korras venelastele Euroopa Liidu viisasid andes ja nüüd üks tore srilankalane, kes tahaks külastada Eestit võib olla kokku umbes 3 nädalat ja kel pole mõtteski siit sooja päikese alt päriselt ära kolida külmetavasse Eestise, lihtsalt ei saa seda teha.

25. detsember

Valevi sünnipäev! Õnnitlused!

Porsusime täna kodus sellest eilsest pühast kodusest söömajast teadmisega, et kell 20.30 tuleb jälle sööma minna.

Mingil hetkel nägime, et majaomanikud toimetavad midagi väravas. Selgus, et

neile toodi hunnik kotte tsementi ja tõsteti need tee otsa maha. Mingil hetkel hakkas vihma sadama ja nad olid kangesti hädas, paberkotid ju. Pereisa lasi end ette kummargile ja teismeline poeg ja majaperenaine punnisid tsemendikoti talle selga, sest ainult nii jõudis ta seda tassida. Nagu väiksed sipelgad toimetasid seal. Erkki tõelise viikingina läks appi, äsas koti kaenlasse ja tassis varju alla ja nii mitu korda järjest. Nad olid hullult tänulikud.

Kujutasime millegipärast ette, et see barbecue party Topsecretis on huvitavam. Oli lihtsalt tekitatud 2 pikka lauda ja ees olid söegrillid, kus igale inimesele oli ette nähtud 1 grillitud kanakoiba fooliumis, 1 fooliumipakk krevettidega ja üks tuunikalatükk ja samuti fooliumis. Lisaks köögiviljariis või keedetud kartul. Magustoiduks puuviljavalik. Lihtsalt kõik inimesed seisid sabas, täitsid taldrikud, istusid lauda, sõid kõhud täis ja pidu oli läbi. Taustaks ööklubi foon ning kõlaritest maksimum. Täiega häiris, lauad olid rannas, meelsasti oleks kuulanud ookeani müha, sest nägime kuidas lained lõid randa, aga sellist mõnusat lainerandumise häält kuulda ei olnud võimalik. Meie kõrval istusid 2 tüdrukut Ukrainast, üritasime juttu rääkida, aga imelik on pühal õhtusöömaajal täiega teisele kõrva röökida. Et ära karju mulle kõrva, vaid laula tasa-tasa jõulukellad kajavad...hoopis. Armas oli nende tüdrukute reaktsioon kui kuulsid, et me oleme Eestist. Hästi heatahtlik ja nagu tunnustav.

Hiljem kuulsime, et eile õhtul oli siin hästi äge jõulupidu olnud, siiani paljud turistid olid väga ülemeelikus tujus, päkapikumütsid viltu peas.

Korraga Erkki küsis, et kas ta on silmahaige või on see tõsi, et rannas reas erinevate maade lippudega lehvis ka Eesti lipp! Ta ei olnud silmahaigeks jäänud!!!

Koduteel tuktukis jälle see tuttav lõhn, juht tõmbas roolis kanepit!

Aga mungad ei jäta jonni, laul kaigub jälle üle metsa.

24. detsember

Hommikul kell 10 pidi tulema meile kohalik itimees ja me pidime saama interneti! Läbi lauatelefoni ja õhtul 8-st hommikul 6-ni 1 Rs minut ja ülejäänud ajal 2 Rs minut. Kell oli kümme ja Prianthi tuli vabandama, et Sri Lanka aeg pidi olema nagu kumm, ta esitas selle teemakajalise pantomiimina. Aga ta tuli siiski ja juba kell 11. Ja jõulukingituseks saimegi maailmaga ühenduse.

Kuna homme pidid olema kõik poed kinni, siis otsustasime minna Gallesse ja täiendada oma toiduvarusid. Jälle killerbussiga sinna, pilet kahepeale 50 Rs. Ma sain aru, miks me esimene kord vanalinna ei näinud. Galle keskuses on suur teederemont, buss peatus kuskil kõrge plangu taga ja rahvavool läks otse keskusesse ja meie koos sellega. Olles nüüd varustatud LP-i ja kaardiga, läksime vastassuunas mere äärde. Kunagine hollandlaste rajatud sadam, täiendatud portugallaste ja inglaste poolt, kõrgete müüridega ja selle sees oleva vanalinnaga. Rajatud 17.sajandil ja nii see siiani seisab, kui mitte arvestada, et moslemid otsustasid mõned kirikud mošeedeks muuta. Nad ei näinud vaeva mingite minarettide ehitamisegagi, lihtsalt kirikutorni otsa pandi oma kuu. Tundus, et päris suur kogukond on neid siia sisse seadnud. Väga paljudes söögikohtades oli kiri, et ei pakuta sealiha ja ei pakuta alkoholi. Jalutasime vanalinnas ringi ja tundus, et aeg jäi seismagi sinna tuhande kuuesaja keskpaika. Mulle hullult meeldib jalutada sellistel kitsastel tänavatel ja uurida huvitava arhitektuuriga maju. Seal kõndides unustad ära, et tegemist on troopilise maaga, oled nagu vanaaegses Euroopas. Erkki ütles, et me ei riku peretraditsiooni ja käime ikka jõuluõhtul kirikus. Ja seda ütles Erkki. Ühte kirikusse sisse minnes tundusid huvitavad vitraažid akendel. Lähemalt silmitsedes nägime, et probleem oli lahendatud lihtsalt, aknaklaasid olid vitraažideks värvitud. Päike paistis aknast sisse ja pani nn.vitraaži särama. Huvitav on veel see, et tsunami purustas suurema osa Galle uuemast linnajaost, aga vanalinna ümber olevad paksud müürid panid tsunami tohutule jõule vastu. Osati ikka ehitada kunagi.

Mõtlesime, et ei allu enam kunagi ühegi tuktuki-mehe provokatsioonile, aga no väike süst ikka kulub ära. Nimelt tuli üks jutuga, et siin lähedal on kaubanduskeskus, kus palju käsitööd jne. Me ütlesime talle kohe ära, et meil on nendest tuktukimeestest ja nende plaanidest turistidega kõriauguni. Tema kohe, et ok, aga sinna saab ka jalgsi ja näitas suuna kätte, no uudishimu ju tappis, pidime ikka kohale trampima. Suur kaubanduskeskus osutus pisikeseks turistilõksuks. See kõik oli Tais uhkemalt ja suurejoonelisemalt korraldatud, siin nagu hale plagiaat, aga selles mõttes ühine, et turistilt ikka papp mitmekordselt kätte. Kõigepealt näidati kalliskivide lihvimise töökoda, siis kullasseppade tegemisi, siis tädide niplispitsi keerutamist ja lõpuks pärlipood koos hirmkallite hindadega. Hirmkallite mitte Eesti mõistes, vaid  näiteks Hikkaduwas tänaval sama jama 3 korda odavam. Ainuke mõte seal ringi jalutades, et kuidas nüüd viisakalt minema saada.

Galle tuuri lõpetuseks käisime toidupoes ja väljusime tõsise jõulusöömaajakraamiga. Kui mina olen tõsine Eesti patrioot ja ringi rännates on igal pool tore, aga kodus kõige parem, siis Erkki jälle arvab, et Eesti on temale viimane koht, kus tahaks elada. Toitumise koha pealt on jälle vastupidi. Erkki on täielik Eesti köögi fänn, ikka sealiha ja palju. Mina ainult mereandidest toituksingi ja siin seda jätkub ja veel millised hõrgutised imeodavalt. Väljusime Galle suurest Keellsi nimelisest toidupoest hunniku sealihaga ja suundusime koju seda küpsetama. Otsustasime teha romantilise püha jõuluõhtusöömaaja kahele. Loomulikult mungad ka ei maganud, vaid alustasid kohe pimeda saabumisel oma tavapärast joigu. Täiesti väsimatud, nad lasid jälle hommikuni välja. Mul on tohutu isu minna seda templit vaatama, leppisin juba Pranthyga kokku, et ta tuleb ka, aga teades Erkki leiget suhtumist religioonidesse, pole ma väga peale käinud ja me pole sinna veel jõudnud.

Jõuluõhtu oli meil armas, üritasime ka Skypes koju helistada, aga see osutus silpide hakkimiseks nagu oleks keegi vahepeal ühepoolselt hiina keele ära õppinud, sest teine pool ei saanud midagi aru, vestluseks seda pidada ei saanud. Aga seda kodust jõuluõhtuhingust ikka sain. Ma olen jõuluõhtuusku, olen vist väheseid, kellele see jõulutilulilu ja ehitud kuusk, dekoreeritud linn ja valge lumi meeldib, minu pärast alustagu juba oktoobris, ikka heldin mingit jõulujudinat nähes. Kujutan juba ette seda reaktsiooni, kuidas juttu valgest lumest loeb Reti, kes on korraks lumelabidale toetunud, et kohe jälle eluga jätkata. Eesti pidi hetkel lumme uppuma. Sri Lanka palmi all läheb kuidagi fantaasia lendu.

Nagu jõuluõhtule kohane, tegime vastastikku ka kingitusi. Sattusime nagu pooljuhuslikult juveeliärisse. Selgus, et omanik teadis eestlasi väga hästi, tõi kohe välja külalisteraamatud eestlastest klientide sissekannetega. Ta ütles, et eestlased on sellised kliendid, kes väga pikalt ei kauple. Teavad, mida nad tahavad, kui meeldib, ostavad ära ja panevad edasi. Ühesõnaga pole pika jutu mehed. Kuna minu nõrkus juba pikemat aega on selline kivi nagu akvamariin, siis selle ma ka sain! Mulle toodi ette igasugu huvitavaid vidinaid akvamariiniga, üks kiiskavam ja uhkem kui teine, isegi omanik tunnistas, et see rohkem itaallaste ja slaavlaste stiil.  Müüja oli hästi muhe mees, ütles, et nad juba mitmendat põlve juveliirid, ta polnud selline vastikult pealetükkiv, vaid hästi rahulik, lasi olla ja ringi vaadata. Korraga mul pilk sattus peale, leti nurgas klaasi all lebas just täpselt minu kulon. Omanik kuidagi kohmetus ja ütles, et see on vanim asi ta poes, et ta ei mäleta enam õieti hindagi. Selline antiikse välimusega, aga tõsiselt suur akvamariinkivi väga tagasihoidlikus kullast raamis. Umbes 2 cm kõrge ja 1 cm lai. No täpselt minu oma, ta pidigi siin nii kaua mind ootama, sest ma ju varem polnud siia sattunud. Erkki sai jõuluks korraliku rustikaalse nahast reisikoti, sellises mõõtmes, et hea lennukisse sisse võtta. Super!

Kohalikus televiisoris käib kristlik jõulujumalateenistus täie hooga, nii üllatav kui see ka ei ole. Lülitame teleka välja ja oo, jälle mungad omas elemendis, üle džungli kajaks nagu jõulujoig.

23. detsember

Vihm jõudis meile siia järele. Kondasime niisama ringi, käisime TopSecretis söömas ja internetis. Topsecret on siin üks väga kihvt rannarestoran ja võõrastemaja. www.srilanka-holiday.info Omanikeks on üks kohalik, kellel on sakslasest naine. Enne tsunamit oli see olnud natuke kaugemal ja väike koht, peale seda jama oli ruumi laieneda ja nüüdseks on tegemist tõeliselt stiilse paigaga. Seal on üks mõnus lebola, selline araabiapärane patjadega ja tasuta wifi. Tavaliselt tassime oma televiisorist läptopi sinna kaasa ja lebotame ja sööme ja oleme internetis. See koht on hästi populaarne ja öömaja peab sinna kindlasti ette bookima. Esimene kord seal istudes tundsime mingit hästi tuttavat lõhna ja mõtisklesime, et mis pagan see on, et nii tuttav ja loomulikult, vana hea kanep! Kõrvallauas keegi tõmbas mõnuga.

Topsecret korraldab 25.desembril piduliku barbecue õhtusöögi ja selleks pidi ette bronnima, inimese kohta 1700 Rs Tellisime õhtusöögi ära 3400 Rs.

Pimeduse saabudes alustasid väsimatud mungad oma igaöist joigumist.

21. detsember

Olevi sünnipäev! Ei saanud internetti ja õnnitlused tagant järele!

Otsustasime sõita Sri Lanka suuruselt teise linna Kandysse. Läksime siis sinisilmselt Hikkaduwa keskuses olevasse bussijaama ja küsisime, et sooviks Colombosse. Üks vehkis käega ühes suunas, teine teises suunas ja me ei saanud midagi aru, seisime edasi ja mingi tuk tuki mees astus ligi ja kui kuulis, et tahamae Colombo bussi peale saada, siis ütles, et tuleks temaga sõita mingi 16 km edasi järgmisse bussijaama, et siit ei lähegi. Jube huvitav, tuktuki meeste fantaasial ei ole tavaliselt piire. Hakkasime nõutult mööda teed edasi kõmpima ja natukese aja pärast peatas üks buss kinni, pea pisteti aknast välja ja küsiti, et kuhu tahame ja selgus, et Colombosse minev buss. Täiesti superluks oli astuda lõõskava päikese alt konditsioneeriga bussi. Pilet Colombosse 25 krooni nägu. Ma ei hakka jälle kirjeldama bussijuhi sõidustiili, lihtsalt ei midagi uut.

Colombost saime kohe Kandy bussile, pilet oli 23 krooni nägu ja sama jama jätkus. Selline katsumus on siin see liiklus. Tee on hästi kitsas ja kihab igat sorti liiklusvahenditest, kaasa arvatud härjavankrid. Me sõitsime Hikkaduwast Colombosse ja edasi Kandysse 7,5 tundi ja läbisime mingi 200 km. Ega unistamine ka keelatud pole, aga mõtlesime, et siin võiks olla mingid väiksed metsavahitüüpi lennukid. Muidugi kui nende juhid oleks sama hullud kamikadzed kui bussijuhid, siis vist väga ei isutaks ikka.

Kandys haakis üks tüüp meile kohe sappa. Me olime täitsa konkreetsed ja ütlesime, et me ei vaja neid isehakanud giide, raha me ei maksa, ja üldse jätku meid rahule. Tüüp vastas, et ta on üliõpilane ja tahab lihtsalt suhelda, et tema emakeel on singali ja tore on inglise keelt praktiseerida, et raha ta ei tahagi. Ok. No suhtles tõesti vahetpidamata. Näitas meile kõigepealt ühe söögikoha, kus käivad ainult kohalikud, turist ei oska seda kohta leida. Seal oli palju sööjaid ja pidi olema värske ja odav. Oli tõesti. Nimi oli Victory ja selles majas ja kohas oli veel näha ja tunda endisaja brittide koloniaalstiili hõngu. Nagu kunagine Viru lakk, mis oli olnud korralik koht, enne kui proletaarlased selle sööklaks muutsid. Tellisime ühe srilankamixi, pidi olema väike ülevaade Sri Lanka toitudest, maksis 38 eeki ja oli nii suur ports, et sõime kahepeale. Riis, kana, köögiviljad, väga hea oli.Tüübile toodi klaas arrackit, arvatavasti meie kohale toimetamise eest. Tüüp süüa ei tahtnud, tellisime talle õlle, mida ta jõi segatuna viskiga. Lubas meid viia kohalikule turule, mitte turistikale ja lubas näidata head odavat öömaja. Tore. Kõrval lauas istusid mingid 2 tüüpi ja jõid viskit, pudel oli lauas. Hakkasid meiega juttu tegema ja küsisid luba meie lauda istuda, Vahet pole, istugu. Peatselt jäi meie isehakanud giid lihtsalt laua taga magama. Tahtsime arvet, et lahkuda ja siis toodigi arve, kuhu oli ilusasti juurde kirjutatud ka kõrvallaua tüüpide pudel viskit. Jäin seda arvet silmitsema ja üks tüüpidest läks täiega närvi, täiesti sajatas seal omas keeles midagi ja jubedalt kõõritas minu poole ja oli silmnähavalt vihane. Kutsusin kelneri ja juhtisin tähelepanu pisiasjale, et kuskilt on tekkinud siia pudel viskit, mida meie pole tellinud ega joonud. Kutt jubedalt vabandas ja parandas kohe arve ära. Üle laua tüüp oli nii vihase näoga, et lausa kõhe oli pimedasse välja minna. Erkki ütles, et mina olen  tõsine kõrtsikaklejattüüpi, et tema oleks arve ära maksnud ja omad järeldused teinud. Mina olen tüüpiline veevalaja, mõne meelest tähenärija, aga minu meelest õiglus peab jalule seatud olema. Seiklesime pimedas linnas ringi ja otsisime öömaja ja jube raske oli leida. Kõigepealt oleks pidanud selle verbaalse kõhulahtisuse all kannatajalt küsima öömaja asukohta, siis kohalikku turgu ja siis alles söögikohas ta pudeli õlle ja arrackiga magama uinutama. Muidugi eelnevaid tema manustatud koguseid me ei tahtnudki teada. Mul oli meeles trip.ee-st, et kiidetud öömaja pidi olema Mrs Clement Dissanayake võõrastemaja. Tuk tuki- mees ütles, et see on täis ja sõidutas meid teistesse toredatesse kesklinnast kaugetesse kohtadesse, mis olid täisrõvedad ja küsiti mõttetut hinda, ühes kohas avaldasin arvamust häälekalt ja kohe lastigi 1000 Rs hind alla, aga see ei teinud seda kohta põrmugi puhtamaks. Aa, unustasin öelda, et üks lauda tulnud tüüpidest tuli meile järele, mitte see hull sisistaja, vaid teine, üksikuna võetuna päris normaalne. Põrkasime küll kohe  eemale, aga ta näitas pildiga isikut tõendavat dokumenti. Parafraseerides Kreisiraadiot, et mul on passis sama pilt. Tal pidi olema ka eluparim sõber rootslane. Väga veenvad argumendid muidugi.  Läksime sõpradena lahku.

Meil ei jäänud muud üle kui tuldud teed tagasi minna, söögikoha peal oli olnud ka kiri, et hotell. Mõtlesime, et vähemalt asub see kesklinnas ja tagasi jõudes, meie lobamokast sõber magas endiselt lauas, hiilisime sealt mööda ja võtsime toa hinnaga 1500 Rs. Enne tuttu minekut mõtlesime teha ühed ööõlled, sama kelner teenindas, menüüs oli kirjas, et õlu oli 220 Rs, tellisime mõlemad pudeli õlut ja mingi aja pärast tuli kelner ja ütles, et baar läheb küll kinni, aga enne saab veel tellida ja koht ise on lahti. Võtsime veel ühed ja siis toodi arve, kuna kell oli palju, selja taga väsitav bussisõit ja insitent vastikute tüüpidega, siis maksime arve automaatselt ära. Pärast hakkasime arvutama ja no tõmbas ikka mütsi pähe küll.

Hommikul sadas täiega vihma, minu plaan minna Sigiriya mäele läks seega vett vedama sõna otseses mõttes. Teine tähtis punkt oli meil soetada LonelyPlanet Sri Lanka. Otsisime seda juba Gallest, siit lõpuks leidsime, 2990 Rs. Üks tõsiselt väärt kirjandus. Külastasime ka kohalikku kaubanduskeskust, kus sissepääs maksis 30 Rs. Alguses väga imestasime, siis selgus, et see keskus oli muudetud jõululaadaks ja täis igast mõttetut träni. Erkki huviks oli leida vahelduseks mingi kohalik õllekas, aga no mõeldud tehtud, jälle samasse vanasse armsasse Victory nimelisse kohta. Ja mitte, et me oleksime mingid masohhistid, et no ainult üks kord tõmmati müts pähe või oleksime tahtnud nuusutada endiseagset hiilgust, kaugel sellest. Lihtsalt rohkem kohti me tuvastada ei osanud. Erkkil kripeldas veel südame peal sellele kelnerile nats matemaatikat õpetada.  Minul oli seoses eilsega tuju ära ja leppisime kokku, et käin vahepeal ära turismiinfos ja uurin, mis põnevat võiks ette võtta. Erkki ootab mind siin. Erkki hakkas nüüd mängima ühte väga huvitavat mängu. Kõigepealt lasi tuua menüü, ta teadis juba enne, et õlu maksis siin 220 Rs ja ütles kelnerile, et palun mulle 220 Rs maksev õlu. Kordas oma tellimust 3 korda järjest. S.t. jõi 3 pudelit, siis küsis arve. Isegi kui ta ei oleks Reaalkoolis käinud, teaks ta ikka, et summa on 660 Rs, aga kaugel sellest, mustvalgelt oli kirjas 2450Rs. Matemaatika peaks olema puhas loogika, aga seda mitte Victory nimelises õllekas. Õnneks oli tegemist arusaaja inimesega, ei hakanud väga vaidlema, vaid tegi kohe arve ringi. Tõi uue arve ja summaks sai seekord 1520 Rs. Erkkil tekkis tunne, et tüübil on mingi väärastunud huumorimeel ja tema on hoopis see loll, kes ei saa naljast aru.  Erkki küsis, et kas tal on neid arveblankette veel tagavaraks, et kirjutaks ühe veel. Lõplikuks otsuseks kuulutati välja, et 220 korda 3 on 780 Rs. Igal juhul sellise summa arvutamiseks mobiliseeriti vist terve toitlustuskoha IT-võrk, sest vahepeal läks elekter ära. No vana hea eesti vanasõna aitas hädast välja-targem annab järele! Väljas sadas lakkamatult. Mõistus oli otsas, midagi teha selle vihmaga ei osanud. Arutasime, et sööme kuskil ja mõtleme, mis edasi. Läksime pizzat sööma. Korraga istus üks tädi klaveri taha ja hakkas hästi jõuliselt mängima, ta mängis väga hästi ja mis põhiline ühtegi ruupiat selle eest ei küsinud- oh, kuusepuu, oh kuusepuu... See oli nii ootamatu ja kuidagi nii liigutav, et mul hakkasid pisarad jooksma ja selline Reti igatsus ja jõuluhärdus tuli peale, et tahtsin ainult koju. Kas või Hikkaduwasse kui päriskoju ei saa. Erkkil oli sama tunne olnud. Otsustasime Kandyst ära sõita. No see polnud enam nii lihtne. Bussijaama asukohta teadsime, aga leida sellest tohuvabohust üles õige buss, territoorium oli jube laiali, kõik kohad busse ja inimesi täis, vihma valas nagu oavarrest. Sattusime vahelduseks bussijaama turuhoonesse. Erkkile hullult meeldib siinne nahakunst ja eriti sellised raskepärased, võiks isegi öelda, et rustikaalsed nahkkotid, mida ta igal sammul tahab ka mulle sokutada. Mul on jälle tunne, et nad on küll täisnahast ja käsitöö, aga kuidagi raskepärased või liiga hipikad. Tuju oli nullis ja tahtes Erkki tuju parandada, lasin omale ikkagi ühe osta. Hind 2600 Rs. Nüüd selge peaga üle vaadates väga ilus kott on. Jätkasime oma Colombo bussi otsinguid ja tehes juba mitmeid ringe ümber bussijaama, lõpuks täiesti koba peale leidsime õige bussi, mis ka kohe väljus. Vihm trummeldas vastu bussiakent ja nii mõnus oli end 4 tunniks turvaliselt pingile kerra keerata. Erkki ikka jälgis bussijuhi sõidustiili ja oleks tahtnud öelda, et nii ei saa rallit sõita! Selline tunne, et iga möödasõit on nagu lahing, mille sa võid võita või kaotada. Ma ei kujuta ette kui pikk eluiga sellistel võib olla. Öeldakse, et närvirakud ei taastu, siis esimese sõiduga need läksid ja edaspidi hea rahulik kihutada.

Colombos jälle bussijaama, tuttav ring ümber jaama, et leida õige buss ja nagu tellitult buss ees ja kohe minek. Öösel jõudsime Hikkaduwasse ja mulle ei ole kunagi meie peatuspaik nii meeldinud kui täna öösel. Meil oli vahepeal käinud ka cleaninglady, 500 Rs., voodipesu vahetatud, rätikud pestud, toad korras, mida veel osata tahta peale räpast bussi!

Aga see pole veel kõik! Korraga hakkas kostuma nagu mingi joig läbi öö. Selline mediteerimine või kõvahäälne soigumine, aga kuidagi põnev ja huvitav, isegi salapärane. Hommikul Pranthy küsis, et kas me ikka magada saime, et siit umbes paar km edasi mägedes avati uus tempel ja mungad õnnistavad seda sisse. Saksa tädi üleval korrusel oli väga pahane olnud, et ei saanud magada, aga meie meelest pääsemine vihma valavast Kandyst ja kuulates munkade mediteerimist, see oli super.

20. detsember

Täna oli huvitavaid kohtumisi.

Sõime hommikul oma terrassil, kui korraga jalutas risti üle tee dinosaurus või õigemini see rahulik rohusööja, ma ei mäleta, mis sellise eluka nimi oligi! Tegelikult muidugi varaan,

aga ta oli ikka parajalt pirakas. Kahjuks ma pole sellist liiki loomade sõber, minu meelest oli jube.

Lõuna ajal istusime ühes tänavakohvikus ja vaatasin nagu muuseas üle lahtise ääre kõrval olevale mururibale, kui seal vingerdas üks madu, ta oli küll peenike, aga selle eest hästi pikk. Ebamugav kuidagi oli edasi istuda, sest kujutasin ette kuidas ta lihtsalt sealt ääre alt sisse vingerdab. Lonely Planetist lugesime, et siin on 5 sorti mürgiseid madusid ja kui madu peaks hammustama, siis muidugi esimesel võimalusel arsti poole pöörduda ja surnud madu kaasa võtta! 

Nägime ära ka tõelise troopilise vihma. Hakkas ikka nii kallama, et Türgi vihm on poisike selle kõrval.

Hästi palju on siin tänavapildis Ayurveda massaažisalonge. Küsisin Prianthi käest, et kas ta oskaks mingit kindlat kohta soovitada ja selgus, et tema naabrinaine võib tulla meile lausa koju seda tegema ja teeb palju parema hinnaga kui tänaval. Kohe õhtuks tellisingi massööri kohale. Tal oli kaasas kolm erinevate lõhnadega pudelit. Sellised heinalõhnalised olid. Üks oli pea, teine keha ja kolmas jalgade õli. Alustas mu pea masseerimisega, juuksed  said ikka korralikult sisse õlitatud, siis kael ja selg ja lõpetas jalgadega. Vahepeal vajas kuuma vett ja vahepeal soojendas õlisid. Väga põnev kogemus oli. Küsis 100 krooni. 

19. detsember

Kuulsime, et siin tegutseb pühapäeviti turg. See kestab 6 kuni 11.-ni hommikul. See pidi olema kohalike turg, sest turistid tavaliselt magavad  peale väsitavat laupäevaõhtu tähistamist. Meie tõsine huvi turgude vastu on saanud alguse Türgist, sest kunagi ju ei tea, mis põnevusserit sealt leida võib.  Suur oli rõõm, et meil on võimalus minna koos kohalike inimestega turule ka siin.  Päike lõõskas, õhku ei olnud ja kui möödusime kala letist, siis sellist haisu ei tohiks lihtsalt olemas olla. Päikese kaitseks tõmmatud varjud olid arvestatud kohalike kasvule. Ja pikad nad just ei ole. Me peaaegu, et käpuli läbisime seda labürinti. Kuskilt august õnnestus end välja murda ja selgus, et kõige parem on osta turu ees seisvatest autokastidest mangosid ja ananasse. Kui Türgis on trään ja toidud koos, siis siin oli ikka põhiliselt toiduturg.  Me olime hoiatatud, et turistidele on üks hind ja kohalikele teine. Olin ära õppinud singali keeles-mila kiyada? Palju maksab? Selgus, et see oli võlusõna. Mango oli 1 kroon tükk. Millised mangod need olid... Lihtsalt ma polnudki elu sees saanud midagi niiiii head. Ananass maksis 8 krooni tükk, jällegi võrratult hea. Pärast Prianthi ütles, et me oleks pidanud temaga koos turule minema, siis oleks saanud ikka kohaliku hinna, aga kuuldes meie makstud hinda,  jäi ta rahule. Selles mõttes ikka jube süsteem küll, et kogu aeg ole kaitsepositsioonil ja mäng nagu mõisa peale, kuigi tegemist võib olla mõne kuni mõnekümne krooni siiasinnapoole maksmisega, aga kuidagi ei taha tunda end petetuna.

Elektri kokkuhoiu režiim. Ise paned posti otsas tänaval lambi põlema :)

18. detsember

Erve sünnipäev! Õnnitlused!

Võtsime täna ette ja läksime meile kõige lähemat teed pidi randa. Täiesti super. Kuna meie oleme keskusest eemal, siis rand oli ka inimtühi ja ilus liivane ja eemalt paistsid sellised troopilised palmid nagu pajud vee kohal. Ega lained ei jäta jonni ja seda nii kaua kuni ma pole endale trikood muretsenud. Kuna rahvast polnud, siis ka vahet pole. Mul tuli meelde eelmine aasta Pattayal kui tahtsime randa minna, siis tuli kõigepealt tuktukiga sadamasse sõita, sealt täiesti ülekoormatud praamiga mingile saarele, kus lisaks küll helesinisele veele olid turistid mõnusalt külgkülje kõrval lamamistoolides ja nii mitu-mitu rida, esimese rea toolidele oli pilet palju kallim kui tagumistele. Täiesti naljakas oli nüüd siin sellist inimtühjust vaadata, vaatad nagu piltpostkaarti.

Erkki läks hommikul jalutades meie lähedal olevasse toiduputkasse ehk siis supermarketisse saia tooma. See on selline väike uberik kahekordsete trellidega. Sissepääsu ees ühed trellid ja leti ees teised, et ostad nagu kuskilt vanglaluugist. Asjad on kuhjatud üksteise otsa ja müüja on orienteerumise pealik. See on ainult toiduputka, sigarette ja alkoholi seal ei müüda. Alkoholipoed on siin täiesti eraldi. Kui maksta kaardiga, siis kohalikule toodangule lisandub 10 protsenti, aga sissetoodud alkoholile mitte. Kohalik kookoseviski nimega arrack on täitsa huvitav. Igal juhul joodavam kui Tais kohalik puskar. Suitsud on keskmiselt 40-50 krooni pakk ja üldiselt kohtab vähe suitsetajaid. Toimiv tervisepoliitika.

Poest tagasi tulles  kukkus umbes 10 meetrise palmi otsast kookospähkel Erkkile täpselt selja taha, hetk viivitust ja see oleks talle pähe kukkunud!!! Ta oleks hoobilt enda jaoks uue gravitatsiooniteooria avastanud muidugi. No selline srilankapärane metsatee lihtsalt.

17. detsember

Kolisime hommikul oma asjad siis uude elukohta. Päevavalguses väga ilus koht. Maja on mäe veerul ja tuk-tukiga ikka annab ukse ette sõita, vahel peab Erkki poole pealt maha hüppama ja natuke kaasa lükkama. Küsisime, et kuidas siin käib, et lepingud ja puha ja elektrinäidud jne. Tädi tõi ruudulisel paberil kirjutatud lehe, et tema Prianthi Pandtha omanikuna rendib maja Erkki Liblikule, kuu üür 40 000 Rs. Ja andis selle paberi meile nagu seda oleks meil vaja, mõtlesime, et tema tahaks ikka mingit garantiid või deposiiti. Maksime raha ära ja siis küsisime interneti kohta ja selgus, et seda ikka nagu pole. Nali on selles, et siin on igal pool moskiitovõrgud voodi kohal ja siin majas polnud, ma küsisin tädi käest, et miks ja ta vastas, et siin pole sääski. Esimene öö oli päris põrgu, sääsed sõid täiega, järgmine hommik kui tädi mu magamata nägu nägi, tõi kohe moskiitovõrgu. Tädi on tegelikult selline tore, ta nii ehmatas, et kui aknad kinni hoida, siis sääski pole, et järelikult eile esimene päev, ei teadnud jne. Nii, et internet pidi olema, aga seda polnud ja sääski ei pidanud olema, aga olid. Tädil on siin krundi peal kolm maja, kõige tagumises elab tema perekond, ma pole veel aru saanud kui palju neid peres on, aeg ajalt keegi liigub, üks vana mees, kellel on kohutavalt peenikesed jalad nagu näljahädalisel, kaevab pidevalt ümber maja ja istutab midagi. Maja ümber on tõeline džungel, ma ei julgeks tee pealt kõrvale astuda, aga onu kõnnib paljajalu, järelikult madusid pole, ma loodan. Kui me sisse kolisime, siis Erkki pakkus tädile arrackit ehk siis kohalikku kookoseviskit ja tädit ajas see hullult naerma, et oo, tänan, ei. Et thanks, but no thanks. Chamara ütles, et Sri Lanka naine ei tarvita alkoholi. Ja tüdrukud ei käi ka ööklubides ega kuskil õhtul väljas, ainult abielus naine võiks minna koos oma mehega, aga seda juhtub harva. Õigemini meestel pole kombeks oma naisi väga peole kaasa võtta.

Järgmine hommik oli tädi meil ukse taga, et eile pakkuti talle arrackit, aga järsku pakute seda täna sellele vanale peenikeste jalgadega onkule, keda ta kutsus uncle, meil polnud midagi selle vastu, aga naljakas oli küll.

Õhtul otsustasime minna Vibrationi nimelisse öökluppi bongo trumme kuulama. Naljakas süsteem on siin, et turist saab sisse tasuta, aga kohalik peab sissepääsu eest maksma. See pidi olema ärahoidmaks probleeme kui on koos liiga palju alkouimas kohalikke. Sees olles on omakorda nii, et kohalik saab baarist osta odavalt ja turist maksab mitmekordelt. Andsime raha Chamara kätte ja ta lahendas selle probleemi kohe. Ühinesime sees Chamara sõpradega sealt divinguklubist. Ma pole ikka väga ammu ööklubis käinud, Erkki veel rohkem. Kõlaritest võeti siin küll viimast. Erkki nõudis tungivalt kõrvatroppe ja piinles silmnähtavalt. Minu meelest oli kõik hästi eksootiline, eriti see, et mina Erkkiga ööklubis. Ja lõpuks tulid bongotrummid!!! See oli elamus, täiega, mul pole sõnu. Kõik tormasid lava ette ja mina otse loomulikult ka, no Erkki jäi tagasihoidlikuks. Kuus meest olid reas ja panid täiega. Prožektoritega vilgutati nii, et tekib selline tunne, nagu inimesed liiguksid kuidagi aegluubis või robotlikult. Rahvas läks nagu transsi, täiesti ajataju kadus ära, see oli lihtsalt selline elamus, et kõik tundus ebareaalne, seda ei saa kirjeldada, seda peaks ise kogema. Lõpuks kui ma maa peale tagasi tulin, siis hakkasin ehmatusega Erkkit otsima, ta ootas mind väljas,sest tal olid kõrvad lõplikult üles öelnud, täiesti arusaamatu, lihtsalt mõistetamatu.

16. detsember

Mõtlesime, et targem oleks maja üürida, kuna nendes alla 200 kroonistes hotellides ei ole külmkappi ja kogu aeg restorani hindadega õlut juua läheb kalliks. Õlu maksab poes 1 pint 130-150 Rs  Restoranis 200-220 Rs, 0,3 pudel 160 Rs. Õlu on väga hea, siiani ma Eestis õlut ei taha, küll aga Türgis ja nüüd siis siin.

Meie sõber Chamara pakkus välja 2 maja, mida läksime vaatama. Vaatama läksime seda õhtul seitsme ajal kui väljas oli pime. Põhimõtteliselt sõitsime nagu kottpimedasse metsa, ma ei kujutanud ette küll kuidas me sellise koha omalkäel üles leiame kui tahaksime õhtul koju minna. Esimene maja oli umbes 1 km rannast, dzunglis. Üleval korrusel pidi elama üks väga vana saksa tädi juba 4 aastat, meile pakuti esimest korrust, kus oli 2 magamistuba, elutuba ja köök. Hästi huvitav on see, et maja oli glasuurplaaditud nii seest kui väljast. Alguses tundus nagu ujula, aga tegelikult sellisel niiskel maal hea idee, seinad alati korras, ma ei kujuta ettegi, kas pahtel üldse seinas püsiks. Majal oli nikerdatud uks ja aknapealsed. Sellised puunikerdused on Erkki nõrkus, ta juba peab plaani, kuidas ta selliseid nikerdusi siit ära vedama hakkab. Isegi veoautodel, millel on puust kastid, siis need kastid on nikerdatud ornamentidega. Majas ühe kuu eest küsiti 4000 krooni pluss elekter ja vesi vastavalt kulule. Omanik tundus selline väga armas naisterahvas, vanust on küll võimatu öelda. Kuna meil on kaasas üks kohutavalt suur läptop nagu televiisor, siis küsisime ka interneti võimalust, mida lubati. Ostsime kunagi selle hirmsuure läpaka Türki nagu rohkem lauaarvutiks, aga nüüdseks on ta meiega ka Tais ära käinud.  Mõtlesin, et kui juba selline võimalus on, siis ikka vaataks ka selle teise maja ära. Teine maja oli kilomeeter edasi. Vot see oli ilus maja, selline koloniaalstiilis, küsiti sama hinda, aga omanik ütles kohe ära, et internetti pole. Järelikult võtame ikka selle netiga koha.

15. detsember

Otsisime mingit huvitavat söögikohta ja selle me saime! Erkki näitas mulle väljast ühte maja, kus olid sinised aknaraamid, ohoo, kreeka stiil. Läksime kohe sisse asja uurima, nurgas oli mees, ahju kohal, kes küpsetas selliseid Sri Lanka päraseid pannkooke, hästi õhukesed ja sees siis mida iganes, neid kutsutakse rottideks. Meid kutsuti sinna ahju juurde ja näpuga näitasime, et võtame 2 rotti. Pidi olema kartulitäidisega. Istusime lauda ja vaatasime ringi, pehmelt öeldes suht õudukas koht, aga naturaalne vähemalt, sellised kohad Erkkile meeldivad :).Siis toodi meile kandik, mille peal oli ajaleht ja seal omakorda 2 meie pannakat. Laual oli ka salfakahoidja, kus vahel oli ajalehest hoolikalt lõigatud lehed ja pandud siis püsti hoidjasse. Nagu kunagi ammu lapsepõlvest mäletan maal, mitte küll toidulaual, aga ühes teises tähtsas kohas. Igal juhul võtsime oma pannkoogid ruttu näppude vahele, kuhugile ei toetanud ja üritasime need ruttu ära mugida, aga see jutt, et kartulitäidis, siis võib olla oli kuskil kartul ka, aga maitse järgi koosnes põhiliselt chillipiprast ja oli tulipiprane, noh, vähemalt kõhuhäda pole karta.

14. detsember

Erkki teatas, et tema on linnainimene ja oleks huvitatud tutvuma kohaliku provintsi pealinnaga, mille nimi on Galle. Hikkaduwast mingi 10-15 km. Bussi tuli juba hüpata enam vähem sõidupealt, see oli piletihinnas ka arvesse võetud, sest pilet maksis 25 Rs. Kondasime seal linnas ringi ja üldiselt see linn meile mingit muljet ei jätnud, hakkasime juba tagasi sättima, kui ligi astus üks kohalik ja tegi juttu ja küsis, et kas me Galle vanalinnas ka käisime. Polnud käinud, ta viis meid kohe ühe tuk tuki mehe juurde ja ütles, et tema võib meid viia, et 70 Rs üks km ehk siis 7 krooni ja ta näitab ka siin väga lähedal asuvat kilpkonnafarmi ja kalastajaid, kes õngitsevad istudes meres mingi toki otsas. Kilpkonnafarm oli selline väike 4 väikse basseiniga, kellegi tagaaeda tehtud turismiatraktsioon. Ma muidugi ei tea, võib olla nii käibki. Pilet oli 300 Rs ja oli võimalik ka korjanduskarpi raha panna. Edasi sõitsime tohutu maa maha ja seal istusid ühes putkas kamp mehi, kes meid nähes jooksid kohe kalastama. Üks tüüp kutsus meid ka kaasa. Erkki mõtles, et miks mitte, kooris kohe sandaalid jalast ja sumas vette. Väiksed mehed oli natuke üllatunud, nad ei oodanud nii kiiret reaktsiooni nii suurelt mehelt, aga õnneks saadi sellest ruttu üle ja mehike aitas Erkki meres oleva toki otsa istuma. Erkki on 2 meetrine ja kaalub 110 kg, mees oli umbes talle nabani. Tokk pidas isegi vastu, kuigi oli vist bambus ja nööriga kokku nikerdatud. Igal juhul olin fotokaga valmis tegema pilti vette sadavast Erkkist. Üllatus üllatus ja Erkki sai ka kala kätte. Tundus, et Erkki tegi neile meestele hoopis ühe hea turismiatraktsiooni, aga mees ei olnud kade, ütles meile, et ta on vaene mees, et makske talle 2000 Rs. Vana tuntud tõde, et turist on liikuv rahakott. Igal juhul Galle vanalinnast, kui see olemas üldse oli olime meie väga kaugel. Otsustasime selle tuk tuki mehe ära lasta ja Koggalast bussiga tagasi Hikkaduwasse sõita.Mees oli väga nördinud, tal oli kindlast veel plaanis hullult kaugele sõita ja huvitavaid turistilõkse näidata. Seisime bussipeatuses ja kohe oli kohal järgmine tuk tuki mees, et kuhu lähme. Erkki, et ikka Hikkaduwasse. Mees vastab, et 400 Rs, et viskab ära. Jube odav tundus, aga ei saanud ju sellisele heale pakkumisele ära öelda. Sõitsime edasi, juba läks pimedaks ja järsku mees peab kinni kuskil suvalises pimedas kohas ja üleb, et kohal. Meie, et kus? Tema, et Unawatunas. Ei tea, kas ta eksis kogemata või oligi plaan viia meid bussipeatusest eemale ja siis teha rumalat nägu ja leppida kokku juba uue hinna. Igal juhul loobusime ta edaspidistest teenetest. Trotsisime pimedat ja uus tuk tuk korjas meid peale.

13.detsember

13.12.2010a. kell on hommikul 03.30 ja oleme Colombo lennujaamas, mis asub linnast väljas. Ma ei taha hetkel üldse välja minna, sest väljas on kottpime ja täiesti tundmatu maa. Erkki vaatas Google Earthist järele, et tuleb hakata minema lennujaamast välja ja paremale ja kuskil pidi olema bussijaam, et saada Colombosse. Õnneks oma seljakoti ootamine võtab ka aega, jõudsime juba kahetseda, et selle üldse ära andsime, polnud üldse nii suur. Lugesime, et raha on mõistlik vahetada lennujaamas, sest hotellides pidi olema tunduvalt halvem kurss ja kus asuvad pangad, pole aimugi. Lõpuks pole enam valikut ja peab välja minema, sest Erkkil on jube suitsunälg. Ok, uksest välja ja paremale! Tuk-tuki mehed on kohe platsis taksot pakkuma, aga lähme sirge seljaga mööda. Täiesti pime ja õudne. Õnneks pambud pole rasked, meie ainuke seljakott Erkki seljas ja endine Reti koolikott (!) minul. Marsime mööda sõiduteed mingit aia äärt pidi. Kuna on nii vara, siis liiklust eriti pole, õnneks. Ees lähevad mingid tüübid, minu meelest jube kahtlased, loomulikult meid nähes aeglustavad nad sammu. Keset teed peatub suur liinibuss ja ütleb, et sõidab Kandysse, ma nii oleks tahtnud sel hetkel Kandysse minna, pidi väga ilus linn olema, aga meie suund on Hikkaduwa. Trip.ee-s soovitatakse Sri Lankal kohe leida omale üks isiklik sõber, kes sinu eest toimetab, sest välismaalaselt tahetakse seitse nahka võtta. Lugedes trippi, leidsin sealt ühe toreda inimese Kristiine, kelle süda jäi Sri Lankale ja tema soovitusel võtsimegi suuna kõigepealt Hikkaduwale, kuna tal oli seal üks sõber, kes meile esimestel päevadel pehmemat maandumist lubas orgunnida. Hikkaduwa pidi olema surfarite ja sukeldujate koht, sest seal kandis pidid kõige ilusamad rannad olema ja kõige kõrgemad lained. Kõmpisime aga edasi ja meile hakkasid järjest vastu sõitma liinibussid, järelikult bussijaam pole kaugel. Inimesed on uudishimulikud, küsisid, et kuhu tahame minna ja näitasid bussi,mis kohe väljus. Oo, see oli buss, vist hommikul esimene, mis viib töölised tööle. Kahene iste oli nii kitsas, et mul oli tunne, et istume Erkkiga kahekesi kuskil lasteistmel. Buss sõitis või õigemini venis mööda tee ääri ja katsus kõiki peale meelitada. Ma olin nii unine ja õnnelik, et pääsesin sealt pimedalt teelt, et see buss oleks võinud ka seista, peaasi, et mul kaitsvad seinad ümber. Hind oli ka muidugi olematu. Eesti rahas 5 krooni pilet tunnise sõidu eest ehk siis 50 ruupiat kohalikku. Väga tore süsteem oli märku andmaks bussijuhile, et tahad maha minna. Tagumise ukse juures posti külge oli seotud nöör ja teine ots läks bussijuhi juurde, kus oli jalgratta kell. Tõmbasid tagant nööri ja kell helises, geniaalne. Colombosse jõudsime juba õnneks valges. Saime kohe Hikkaduwasse minevale bussile. Arvasin, et linnade vaheline on vähe kobedam buss, aga sattusime jälle sellisele miniistmetega variandile. Nagu vene ajal kollane ära trööbatud Ikarus, väga korralikult trööbatud, ainult istmed mikroskoopilised. Muidugi raha nad ka ei tahtnud, 3,5 tundi sõitu ja maksis 100 Rs ehk 10 krooni Eesti rahas. Kus see buss kukkus kihutama. Teretulemast killerbusside maailma! Meelsamini ma ei oleks tahtnud seal bussis midagi puudutada, aga kahe käega pidi ennast kinni hoidma, bussijuht oli ekstreemsportlane. Loomulikult me oleks võinud võtta lennujaamast takso ja mugavalt kohale sõita, aga Erkki armastab teravaid elamusi. See oleks liiga lihtne ja kõik normaalsed inimesed teevadki nii. Rõhk sõnal normaalsed.  Kuna oli nii vara ja me olime lennukilt just tulnud ja mitte esimeses värskusastmes, siis nii poolunes kõõludes oli mul tunne, et sõidan tuletõrjeautoga, kel sireen kogu aeg peal, sest näppu signaalilt juht naljalt ära ei võtnud. Kellelgi kaassõitjal tuli arvatavasti selline tunne, et laulaks midagi selge ja kõlava häälega, tehtud, mõeldud:) Aegsasti oli ta kaasa võtnud ka tamburiini, et laulu lõppedes viimane aktsent anda. Alguses mõtlesime, et järsku kerjab, et laseb lõpuks mütsi ringi käima, aga ei, lihtsalt laulutuju. Mingil hetkel tuli peale pähklimüüja, ma ei näinud teda alguses, aga kuulsin sellist pisikese tüdruku häält, kes oleks nagu luuletust esitanud, mingid  riimid tundusid ja kui ta meieni jõudis, siis hääle omanikuks osutus väike kortsus vanamees:) Enamasti bussi ja bussist maha hüpati sõidu pealt, ma ei viitsinud hakata mõtlema, kuidas mina sellega hakkama saan. Sõit kestis 3,5 tundi. Mere ääres hakkasin nägema majade varemeid ja haudu, tsunami oli siin korraliku töö teinud, jube kurvaks tegi.

Hikkaduwas pidime võtma tuk-tuki ja sõitma Barracuda divingcentrumisse, kus pidigi meie sõber Chamara tegutsema. Väga lihtne oleks hakata käima hotellist hotelli, küsima hindu ja öömaja saada. Kuna inimesed on siin vaesed, siis meie kokkulepe oli, et Chamara viib meid hotelli ja kuna tema on toonud kliendi, siis hotelli omanik maksab talle selle eest. Mis meil sai olla selle vastu. Esimeseks hotelliks sai New Imperial hotel, 1700 ruupiat ehk 170 krooni öö.

Meie tingimus oli, et oleks puhas, ventilaatoriga, mitte kliimaseadmega, sest Türgis meil on see ja see teeb ainult kurgu haigeks ja kindlasti wi-fi. Kõik oli, boonuseks see, et maja tagumine külg oli randa ja soovi korral sai kohe merre hüpata, õigemini India ookeani! Seda me ka tegime! Lained olid ikka korralikud, seisin põlvini vees ja laine lõi üle pea ja tagasi merre minnes tõmbas mul ka ühtlasi püksid maha. Järelikult tuleb trikoo muretseda. Kaugemale ma esialgu minna ei julgenudki. Porgandpaljana ookeanist väljuda polnud nagu väga perspektiivikas. Erkki oli hoopis kõva mees, päikseprillid ees sumas vette ja kohe järgmine hetk olid need nagu peast pühitud. Erkki ujus mõnuga eemale ja mina mõtlesin, et talle hullult meeldib, et kaifib seal täiega ja üldse ei tahagi kaldale tulla enam, ootan ja ootan. Pärast selgus, et ta väga tahtis kaldale tulla, aga see ei olnud lihtsalt võimalik. Ta tegi seal väga konstruktiivseid plaane laine ületrumpamiseks ja oli mõelnud, et ei hakka kohe rabelema, vaid jälgib lainete mängu ja lõppude lõpuks see õnnestus. Hiljem selgus, et täpselt meie hotelli juures oligi mingi eriline koht, kus lained ei lase otse välja tulla, et vette tuli minna 100 m enne või pärast.

Sri Lanka

Sel aastal oli mul kindel plaan kindlasti tulla jõuluks koju. Tulin Eestist Türki arvestades, et 2 kuu pärast olen tagasi. Aga ei ole midagi kindlat siin mailmas. Erkki rääkis mulle sangad külge ja minek. Alguses oli kindel plaan jälle Taisse. Juhuslikult lugesin trip.ee-st, et üks huvitav maa peaks olema Sri Lanka. Kaalukausi Sri Lanka poole kallutas ka bookinghousist lennuhindade vaatamine. Istanbul-Colombo-Istanbul 6040.- eeki. Eelmine aasta Taisse oli edasi-tagasi üks inimene 12 tuhat. Ka viisa anti üheks kuuks tasuta piirilt. Järelikult tuleb minna!