16.veebruar

 Maritele ehk siis minu tädi Mitele palavad sünnipäevaõnnitlused!
Meie sõber Robi advokaat Sanath pole jonni jätnud ja muudkui pommitab meid sõnumitega ja kutsub Matarasse. Mõtlesime, et kutsume Heivi ja Kersti ka kaasa ja käime ära, kui teine nii hirmsasti ootab. Lootsime ka Robi näha. Sanath ütles, et tal on kaks vaba päeva, vaatasime kalendrist järele ja 16.veebruar on Holy Prophet`s Birthday.  Tee peal nägime mingit kostüümides rongkäiku ja noori poisse, kelle paljad ülakehad olid ilusti ära maalitud. Matarasse jõudes küsisime Sanathi käest selgitust ja ta ütles, et täna on moslemite püha ja tema ei taha ei moslemitest ega tamilitest midagi kuulda. Algselt elasid Sri Lankal singalid, kes on budistid ja ülejäänud on siia sisse rännanud. Viimatine sõda oligi olnud sellepärast, et tamilid tahtsid Sri Lankat poolitada, et põhja osa jääks neile. Praeguse presidendi ainukeseks teeneks loetaksegi seda, et ta lõpetas sõja ja Sri Lanka jäi ühte tükki. Muidugi, mis kompromisside hinnaga seda tehti, see on iseküsimus.

Matarasse jõudes oli advokaat meil autoga vastas ja tegi ettepaneku sõita vaatama looduskaunist koske ja teevabrikut. Mis meil sai olla selle vastu, juba kogenud koskede vaatajad ja ka teevabrikus käidud. Tee peal vahetasime ta sõbra juures tema auto džiibi vastu, sest koseni pidi viima just vastava auto tee. Tuli välja, et Sanath ise polnud ka selle imekauni kose juures käinud, mida ta meile reklaamis. Korraga selgus, et isegi mitte džiibiga sinna ei saa, et edasi peame minema jalgsi. Päike kõrvetas pähe ja lohutuseks oli see, et super ilus kosk pidi olema ainult mingi paari kilomeetri kaugusel. Hakkasime vantsima. Ma olin nii ära ehmatanud, meie võime käia kui palju tahes, aga kutsusime kaasa Kersti ja Heivi ja nemad küll väga entusiasmi üles ei näidanud. Palvetasin täitsa mõttes, et kui me peaksimegi kunagi kohale jõudma, et siis see kosk oleks ka seda väärt. Ja mu palvet võeti kuulda. Järgmise käänaku taga seisis tuk-tuk. Uskumatu! Kuskil jumala poolt hüljatud suvalises kohas. Kohalikud inimesed sees just startimas. Sanath lahendas olukorra lihtsalt. Kohalikud ronisid välja ja meie sisse. Häid lambaid mahub palju ühte tuk tukki. Meid oli koos juhiga 6. Paarist kilomeetrist polnud juttugi, me oleks siiani vantsinud seal. Lõpuks jõudsime koseni. Kui me oleks sinna 5 tunni pärast jõudnud, surmani väsinud ja siis seda näinud, siis arvan, et oleks ikka väga pettunud olnud. Lõpu veeni pidi jalgsi minema. Rada vonkles kõrges rohus. Korraga hakkas Sanath jalgu trampima ja ütles, et olge ettevaatlikud, siin võib ohtlik olla. Ma isegi ei saanud aru, kes see ohtlik võiks olla, aga jube kogemus niimoodi paljaste varvastega läbi tundmatu rohu minna. Sanathil oli varutud kaasa ka kohalikku kituli veini nimega toddi. Mingi õllekangusega, valge piimjas vedelik ja maitses nagu äädikas. Õpetati, et peab suurte sõõmudega jooma, siis tuleb õige maitse välja. Ei saanud seda väikse lonksuga väga alla, suurest rääkimata. Omapärane.

Edasi tuli teevabrik. Olime käinud väga ilusas turistidele mõeldud vabrikus ja nüüd siis kontrastiks kohalike koht. Selline naturaalne ja lämmatavalt kuum. Arvatavasti põhiline töö käibki sellistes vabrikutes, turistile näitamiseks on vähesed.

Edasi jõudsime Sanathi sõbra, kes meile džiibi laenas, rantšosse. Looduskaunis koht jõekaldal kookoseistandusega. Ta pidi seda välja rentima pulmade pidamiseks ja suurteks üritusteks. Advokaat arvas, et me võiksime ujuma minna, aga lõunamaal jões ujumine pole me lemmikharrastus. Kujutan ette kuidas kroolime seal mõne krokodilliga kõrvuti. Siis pakuti meile metssealiha. See oli korralikult ära hautatud koos piparde ja sibulaga ja maitses ülihästi. Sanath rääkis sellest meile juba varem, et siin kandis metssigu kütitakse. Lõunasöögiks oli meile Sri Lanka stiilis riisi ja curryt tuunikalaga. Olime tõeliselt kohmetud sellisest vastuvõtust. Siiani ikka võeti turistilt seitse nahka, aga nüüd vastupidi. Meid võetakse auto peale, näidatakse looduskauneid kohti ja pärast söödetakse kõht ka täis. Rikutud inimesena hakkad kohe mõtlema, et miks ta nii teeb, aga võib olla see ongi tõeline Sri Lanka sõprus ja külalislahkus. Igal juhul armus Sanath täiega Kerstisse ära ja koduteel bussis hakkasid tulema sõnumid, et ainult sind ja viinamarju...

Lõpetuseks veel üks huvitav insident bussis. Bussi ronides ütlesime, et sõidame Hikkaduwale.

Teame, et Matara Hikkaduwa pilet on 150 Rs. Otsisime paraja raha välja ja piletimüüja kirjutab välja piletid ja tükihinnaks 285 Rs. Hakkasin just seletama, et siia tulles oli ju sama maa ja sama buss ja maksis 150. Kui meie seljataga üks kohalik kaassõitja, kes oskas inglise keelt ütles, et Matara Hikkaduwa pilet peab olema jah 150 Rs. Kontrastide maa, täielikult.