6.jaanuar

Karinile õnnitlused sünnipäevaks!

Eelmine aasta enne Taisse minekut läksime Merimetsa polikliinikusse mõttega end enne reisi vaktsineerida. Tädi lehitses oma tarku raamatuid ja ütles, et Tai on tunnistatud korralikuks maaks ja erilisi vaktsineerimisi tegema ei pea. No mina tühjalt tagasi minna ei tahtnud. Kauplesin välja kõhutüüfuse ja teetanuse vastase süsti siiski. Nüüd Sri Lankasse minnes olime ju hoopis Türgis. Apteegist küsisime, et kus siin oleks võimalik lasta end vaktsineerida. Olime huvitatud hepatiidi vaktsiinist. Apteeker ütles, et tema võib koha peal seda teha. Aga on juba liiga hilja. Peale esimese süsti tegemist tuleb oodata 1 kuu, siis teha teine süst ja kolmas süst tuleb teha poole aasta pärast. Erkki lõi kohe käega, aga mina olen ju arg ja paanikaosakonnajuhataja. Leppisime kokku, et teeme esimese süsti Türgis, siis teise kuu aja pärast Sri Lankal ja kolmanda ajaks oleme loodetavasti omadega juba koju jõudnud ja saame Eestis lasta teha. Nii saab 5 aastase kaitse. Nali oli veel selles, et kui küsisin Türgis sealt apteegist ka mingit kinnitust, et oleme selle süsti saanud, siis apteeker ütles siiralt, et ta ei saa mingit kirjalikku tõendit anda, sest tegelikult ta sellist süsti teha ei tohi. Vahel on väga tore kohtuda julgete inimestega.
Malaariatablette me ei neelanud, nii julge otsuse tegime me aga küll.

Täna oligi see tähtis päev, et meil sai kuu aega täis. Sõitsime Gallesse juba nagu oma teise koju. Täitsa tellitult marssisime mööda ka vaktsineerimise haiglast. Seal muidugi raputati päid ja saadeti üle tee apteeki. Apteeker jälle ütleb, et ta ei saa seda vaktsiini ilma arstitäheta müüa. Räägime hästi pikalt oma probleemi ära ja apteeker lubas helistada kuhugi ja nõu küsida. Pika-pika ootamise ja rääkimise peale saime oma vaktsiinid ja ühekordsed süstlad siiski kätte. Sri Lanka mõistes hästi kallid asjad 2900 Rs tükk. Me saame päris paljude asjadega ise hakkama, aga vot süsti teha ei julge. Õigemini Erkki mulle julgeks küll teha nagu ta väidab, aga nii julge ma ka ei ole. Nüüd tuli leida see koht, kes teeks. See ei olnud väga kerge ülesanne välismaalasena ilma kohaliku sõbra abita selline koht leida. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi ja tehtud me saime.

5.jaanuar

Erkkil on kindel plaan viia siit kaasa puunikerdusi. Mitte lihtsalt suveniirjudinat, vaid meie Türgi kööki sellist puunikerduspannood, köögi ja elutoa vahele. Jääks nagu puupitsist kardin. Prianthi ütles, et tema tellis siit lähedalt külast kohaliku puussepa käest. Läksimegi asja uurima. Kahjuks ei olnud meest kodus ja katsetame mõnel muul päeval uuesti.

Täna otsustasime olla üle hulga aja natuke kultuursed ja minna meie lähdal asuvasse templisse.

Tee pealt templit näha ei ole, trepp viib mäkke, hakkasime ronima ja kui üles jõudsime, siis suur oli meie üllatus, kui see oli nagu maha jäetud või õigemini polnud veel päris valmis saanudki. Mingid kirjad olid aastaarvuga 2005. Tempel, kust meile öösiti kontserte anti, see jääb meie juurest mingi kilomeeter edasi ja keegi rääkis, et seda alles õnnistati sisse. Imelik, et juba tegid uue, kui üks veel ripakil. Tais me ei näinud ühtegi räämas templit, üks oli uhkem kui teine. Tais olid igal pool sellised nn.hingemajad, pisikesed nagu nukumajad, kus siis pidid elama läinud hinged, sinna pandi süüa ja juua ja lilli. Alati pandi sinna ka pudel Fantat kõrrega ja mitte kunagi me ei näinud tavalist, alati oli roosa Fanta. Huvitav, kust selline informatsioon. Ükskõik, mida sinna veel pandi, siis ükski inimene sealt midagi ära ei varastanud, olenemata kui hinnalisi annetusi tehti. Tavaliselt lasid küll koerad seal riisipottide kohal heal maitsta. Siin on igas majas väike nurgake, kus on Buddha kuju ja ees põleb pidevalt küünlakujuline elektrilamp, aga ei söödeta.

4.jaanuar

Sõitsime õhtul tuktukiga kodu poole. Just keerasime dzunglisse või meie mõistes võsa vahele, viimane teejupp enne meie elamist, kui mees peatas ratta kinni ja näitas, kuidas üle tee vingerdas uss. Ta ütles, e see on väga ohtlik, mürgine ja kiire, et hüppab sulle jalga kinni. Täiega õudne. Me näiteks vana-aastaõhtule minnes mõtlesime, et jalutame suurele teele välja ja võtame sealt mõne mööduva tuktuki. Panime pimedas plätude välkudes ja taskulampigi ei võtnud kaasa. No enam ei julge.