25.jaanuar

Saime jutu peale meie maja välja rentijaga. Ta rääkis, et majaomanikul oli siin olnud täitsa miniloomaaed. Rebased, jänesed, kassid, koerad, papagoid ja kotkas. Püüton ja veel mingi väga eriline loom, mille ta oli toonud Taist ja millest me aru ei saanud. Nad olid sakslastest kunstnikepaar, kes 6 kuud aastas elasid Saksamaal ja 6 kuud siin Sri Lankal. Igal juhul mingi jama oli olnud sellega, kui valitsus teada sai, et siin on miniloomaaialaadne variant, aga litsentsi pole. Kadedust on igal pool ja nende peale kaevati. Me ei tea muidugi, mis litsents see peab olema, näiteks koera pidamiseks pole vaja, aga püütoni pidamiseks kodustel tingimustel võib olla on. Igal juhul Sri Lanka Sotsialistlik Vabariik natsionaliseeris need loomad, sotsialistlike „vabariikide“ parimate traditsioonide vaimus muidugi. Praegune kohalikust rentija oli saanud veel 15 päeva aresti ka. Keegi pidi ju süüdi jääma ja kuidas sa paned sakslase vangi. Loomad olid viidud Colombo loomaaeda. See oli juhtunud 4  aastat tagasi. Saksa loomapidaja oli sel ajal olnud 82 aastane ja ta oli nii hullult seda loomade kaotust üle elanud, et arvatavasti sai rabanduse. Nüüd on ta osaliselt halvatud ja ei saa ega taha enam siia tagasi tulla. Niipalju kui me kohaliku jutust aru saime.

24.jaanuar

Lõpuks ometi nägime oma renditud maja ka valges. Eile õhtul üks tuktukimees, kes meid koju tõi, ütles, et ta teab küll seda maja, seal elab palju loomi. Elas arvatavasti. Aed on hästi suur ja maitsekalt kujundatud. Suurtes savivaasides on suured huvitavad kaktused ja kõikvõimalikud taimed, mis meil on väiksed potililled, on siin puud. Väikeses tiigis ujuvad kuldkalad. Aias on neli suurt linnumaja, arvatavasti kunagi elasid seal näiteks papagoid. Praegu on küll tühjad. Taga aias on mingi imelik maja nagu mingite loomade puurid oleks seal olnud. Leidsime maja tagant ka kunstniku ateljee, värvipurgid reas, pintslid sisse kuivanud.

Istusime terrasil, kui juhuslikult hakkasin jälgima ühte lindu aias, tundus, et tal oli tiivaga mingi jama ja korraga hiilis põõsast välja mitte väga suur, aga korralik varaan nagu vari ja lähenes sellele linnule. Reageerisin püsti hüppamisega ja meie kaks šefi, sain teada ka meie koerte nimed, Henry ja Lola, mitte Hagar ja Helga nagu oleks võinud arvata, panid sellise klähvimisega kohale. Varaan on ikka hämmastavalt kiire ja kõik neli kadusid põõsastesse ja õnneks asjade edasine käik jäigi segaseks. Tavaliselt näeb sellist elu telekast mõnelt looduskanalilt.

23.jaanuar

Unustasin veel rääkida, et siin aias elavad 2 koera ka, sellised üks pisem, teine nats suurem. Väga sõbralikud ja isegi hästi turvaline on, kui sellised 2 sõpra valvavad. Maja on ikka täiega põnev. Näiteks akendel ei ole klaase ees, on ainult trellid ja ka usteks on kunstipärased trellid. Öösel magame ja kuuleme sellist imelikku heli. Magasime püüdlikult edasi. Hommikul ärgates olid mõlemad koerad meil toas ja põõnasid voodi ees. Nihverdasid end trellide vahelt sisse. Huvitav, mis loomi veel oodata on, kui see nii lihtsalt käib.

Hommikul kell 6.52 läheb ekspressrong Colombosse. Polnud parata, tuli minna. Tegelikult tohutult vahva üritus. Terve pikk, pikk tänav oli kahelt poolt ääristatud kunstike ja nende töödega. Ülisuur kunstinäitus. Kunstigaleriis toimus samal ajal kunstioksjon, tõsisemad tegelinskid toimetasid seal. Meie hoidsime ikka madalt profiiti ja vaatasime tänaval. Üldiselt olid hinnad jahmatavalt kõrged. Kangesti tahtsime midagi osta, aga ei kujuta ette, mis meie tellitud puunikerdused hakkavad kaaluma. Me ei saa oma pagasiga üle pingutada. Korraga nägin ühte akvarelli majakaga. Täpselt meie pilt. Meie emotsiooniderikka paaditripi ajal oli mul pilk kinnitatud ainult Dondra majakale. Seal oli ju pääsemine. Siin terve biennaali peale ainult üks majakaga pilt. Loomulikult oli see meie oma!

22.jaanuar

Robist võiks hästi pikalt rääkida või tegelikult ei olegi võimalik teda sõnadega kirjeldada. Sõnades jääb mulje, et tegemist on põrunud geeniusega. Ta on täiesti fenomen omaette. Alguses tundus, et lihtsalt vanaks jäänud hipi, aga tegelikult tõeline matemaatik, kelle loogika on vägagi paigas. Samas on ta kunstnik. Ta tegi mingeid  liimin, kleebin, voldin pilte ja kiletas need ära ja need sisaldasid hästi palju sümboolikat. Kõigele lisaks on ta hästi sensitiivne, kohati oli tunne, et ta loeb meie mõtteid. Mu meelest oma olemuselt on ta performancide ja happeningide korraldaja.Tal on palju kunstnikest sõpru üle maa. Rob kinkis mulle karbi värve ja bambusvarrega pintslid ja sain ka käe valgeks. Seal jõe ääres oli palju looduslikku pahna, leidsin mingi puukoore, mille peale sai väga edukalt maalida. Maalisin ka mingi ära kuivanud palmilehe rootsu peale, hästi vahva jäi. Rob rääkis, et pühapäeval toimub Colombos kunstibiennaal. Kala Pola 2011. Colombo kunstigaleriis. Ta arvas, et võiks juba laupäeva õhtul Colombosse põrutada. Korraga saime Chamaralt sõnumi. Tal juhtus mootorrattaga õnnetus ja käsi on vigastada saanud. Mõtlesime, et kõigepealt sõidame Hikkaduwale. Vaatame, kuidas Chamara olukord on ja siis vastavalt sellele tegutseme edasi.

Meil oli Prianthiga kokkulepe, et saame tema teise maja järgmiseks kuuks rendile ja jätsime osa asjugi juba tema juurde. Jõudsime Prianthi juurde ja selgus, et tal majas vee- ja kanalisatsiooniavarii. Ta küll leidis meile uue maja, aga paraku see jäi juba nii kaugele džunglisse, et liikuma saamine oleks problemaatiline. Erkkile mingi aeg tagasi rannas pakuti ka ühte maja, see jäi päris keskusesse ja meri kohe üle tee. Mõtlesime, et käime seal enne ära ja vaatame, järsku on ikka veel saadaval. Selgus, et polnud. Nagu tellitult nägime järsku Chamarat. Just mõtlesime, et saame omale enne öömaja kätte, siis uurime, kuidas temaga on. Täiesti tellimise peale seisis Chamara oma klubi ukse ees käsi kinni seotud. Talle oli koer ratta ette hüpanud. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud, aga jama ikkagi. Chamara kohe helistas oma sõbrale ja me saimegi superluks maja. Jõudsime pimedas kohale. Maja omanikud on sakslased, kunstnikud, aga vanaks jäänud ja viibivad siin harva. Maja on kuidagi nii meie maitsega sisustatud. Vanaaegne mööbel, maas vaibad, hästi palju vidinaid ja kujukesi ja igast stuffi täis. Seintel palju maale, paljud on majaomaniku enda maalitud arvatavasti. Hästi põnev ja huvitav maja. Esimese hooga nii palju vaadata, et kõike ei haaragi kohe. Saime kaubale 30000 Rs kuu ehk 200 €. Saime võtmed kätte, see tüüp, kes maja haldab pani minema ja mina tahtsin duši alla minna ja sain šoki! Dušš on õues!!! Ümberringi suur aed, igast palmid, kaktused jne. Võõras koht, pime ja ma lähen ja pladistan kuskil maja nuka taga!

21.jaanuar

Palju õnne Ritale!

Hommikul tuli fisherman Ranjan meile eriti suurt lobsterit ehk siis homaari näitama. Loomulikult ostsime selle ära, hind oli 1600 Rs ehk 11€ võimalusega, et fishermani naine Jayanthi teeb selle meile õhtusöögiks. Lahe! Oma rõdul jõge silmitsedes olime nagu loomaaias. Rõdu alt jalutas läbi jubedalt suur varaan. Esimese hooga vaatasin, et krokodill. Keel käis pikalt pikalt välja nagu juhe. Väga edev tüüp oli, pildistamise ajal seisis ilusti ja vaatas kaamerasse. Mingil hetkel libistas end vette, et kaugemal kaldale tulla ja siis igavese kimaga jälle rõdu alt läbi kapata. Rob ütles, et konkreetselt selle üleni musta ja kollaste täppidega varaani nahk pidi olema surmavalt mürgine, kui see verre satub. Oleme kuulnud mürgise nahaga konnadest, aga mitte varaanidest.  Järgmisena tuli sama looma väike variant. Nad võivad väga vilkad olla kui vaja. Jõe kohal tiirutas 2 kotkast tiivasirutus kaks meetrit ja lisaks oli kuskil olnud mingi waterchicken, keda me kahjuks ei näinudJ

Õhtul selgus, et Ranjani naine Jayanthi oli haigeks jäänud ja loomulikult me tema juurde minna ei saanud. Robi tuttav advokaat ütles, et saame lasta selle homaari kriketiklubi kokal ära teha. Rob ostis veel hunniku hiigelsuuri krevette ka. Täielik pühaõhtusöömaaeg. Õhtul selgus, et rõõmustasin vara. Ühe hea homaari võib täiega kihva keerata kui kasutad selle maitsestamiseks ainult chillypipart ja mitte vähe! Unustasin, et oleme ju Lõuna Sri Lankas, krt!