6.veebruar

Üllele sünnipäevaõnnitlused! 

Hommikul kell 8 läks lahti tuur 5 päeva ümber Sri Lanka. Tegelikult sellest oli juba ammu juttu. Chamara rääkis meile, et nad lähevad tuurile motorbaikidega, aga kuna tal juhtus käega õnnetus, siis peavad minema väikse bussiga. Minule isegi meeldis see mõte. Natuke rohkem Sri Lankat nuusutada ja minu unistuseks oli näha Adam´s Peaki mäge. Erkki ütles kohe, et tema ei kavatse terve päev kuskil bussis loksuda, et mingit järjekordet templit vaadata. Ja sinna paika see jutt jäigi. Nüüd kui Kiku oli kohal, siis esimene päev Top Secretis oli ka bussijuht kohale kutsutud, et panna paika reisimarsruut. Juttu jätkus kauemaksi, jube lõbus oli rääkida maast ja ilmast ja ainult mitte sellest reisist:) Mina arvasin, et see ei ole hea idee minna kohe järgmisel hommikul, faktiliselt otse peolt reisima, et jätaks ühe päeva taastumiseks. Selgus, et 11.veebruar on Kersti sünnipäev ja siis peab juba tagasi olema. Olin nii kahevahel, kas üldse minna, kui Erkki ei tule ja siin Sri Lankal ei saa kunagi arvestada ja kindel olla, palju sult lõppkokkuvõtteks kuludeks tahetakse. Jutt oli, et bussijuht saab 5 päeva eest 50 000Rs, hotellid on umbes 2000 Rs öö. Templid ja vaatamisväärsuste piletid on kallid ja ülejäänud juba enda otsustada, kui kallilt sööd või midagi ostad. Mulle ei meeldi selline ebakindlus üldse, eriti siin maal. Nii, et läksin ikkagi tuurile teadmata üldse, kuhu täpselt, aga Adam´s Peak pidi sees olema.

Olin maganud täpselt 3 tundi, kui oligi kell juba 8 ja buss oli ees.

Suund võeti Matara peale. Esimene peatus oli kilpkonnafarm, kus me olime juba ühe sõbraliku tuktuki mehega käinud, kui me ise arvasime, et meid viiakse Galle vanalinna. Mõtlesin, et järgmine koht on raudselt vaesed fishermenid, kes on nii vaesed, et küsivad 2000 Rs lugu. Õnneks kimasime mööda. Järgmine peatus oli Weherahena tempel. Sissepääs pidi olema südametunnistuse järgi annetamine, Chamara lahendas selle meie eest ja maksime 30 Rs nägu. Tempel oli nagu kunstlik kalju, mis oli dekoreeritud umbes 200 koomiksipildiga Budha elust. Väljas oli hiiglaslik istuva Budda kuju. Edasi sõitsime Tangalle peale Kudawellasse. Selline põnev koht mere ääres, kus kaljude vahel on väike ava ja teatud aja tagant tuleb mingi teatud sorti laine ja hooga purskab üles looduslik veejuga. Sissepääs maksis 200 Rs. Sel aastaajal purskkaev väga kõrgele ei tõusnud, aga parematel päevadel pidi 30 m viskama. Edasi hakkas vihma sadama. Sõitsime mööda ka Yala Rahvuspargist, kui oleks tahtnud midagi või kedagi näha, oleks pidanud dziibi rentima, et dzunglisse sõita, sest muidu loomi ei näeks. Sõitsime piki aia äärt ja nägime metsikuid elevante. Tahtsime välja pildistama minna, aga bussijuht arvas, et igaks juhuks ei tohi, ikkagi metsik värk. Õnneks Ida-Saksa turistid said oma fotod siiski tehtud. Edasi sadas aga järjest kõvemini. Idee järgi pidime jõudma kõige ilusamasse kanti Sri Lankal, kus on maalilised teeistandused, mäed ja orud ja mägedest tulevad kosed. See pidi olema nii nutma ajavalt ilus, aga kahjuks ei saanud seda ilu nautida, sest aknast välja vaadates ajas nutma see, et vihma ladistab ja ma ei kujutanud ette, mis saab meie Adam`s Peakist. Kiku ja Chamara olid eelmine aasta teinud selle matka krossimotikaga läbi ja samamoodi vihma kätte jäänud. Kuskil külas olid nad lihtsalt mingi suvalise majakatuse serva alla vihmavarju jäänud. Pererahvas ei julgenud neid kohe alguses tuppa vihmavarju kutsuda, Chamara pärast, sest peres oli kaks meheleminekueas tütart ja võõrast meest majja ei saadud lasta. Lõpuks ikka oli südamed rindu võetud ja nad tuppa kutsutud. Kiku sai niivõrd kuivõrd tüdrukutega jutu peale ja hiljem sai tüdrukutest Kiku kirjasõbrad kohe korralikult paberi ja ümbrikega. Nad olid sõbrannade ees saanud ka kelkida, et neil on Euroopas valge kirjasõber. Kuna sõitsime sealt lähedalt mööda, siis oli Kikul plaan korra tüdrukuid külastada. Oli neile Kambozast väga ilusad seelikud kingituseks ostnud. Terve pere ootas meid uksel ja olime vist tõelised vaatamisväärsused.Vanem tütar oli nii liigutatud, et ei saanud väga hingatagi ja tundus, et hakkab kohe nutma, meeleliigutus oli nii suur. Noorem oli vähe krapsakam ja oskas rohkem inglise keelt ka. Meile oli kaetud teelaud, perepoeg, 14 a., oli kooki küpsetanud ja laual olid maiustused ja puuviljad. Suhkruga siin majas ei koonerdatud, tee oli nii magus, et andis ikka juua. Perekond kogunes laua kõrvale ritta ja lihtsalt seisid, naeratasid ja vaatasid pealt, kuidas me teed joome. Olukord oli natuke ebamugav ja naljakas korraga. Kõht oli tühi küll, aga kuidas sa ikka sööd kui 5 silmapaari lihtsalt jõllitavad sind. Ükskõik, mis hetkel sa pereisa poole vaatasid, kohe oli lumivalgete hammaste rida näha, siiras rõõm. Pereema oli ajaloo õpetaja kohalikus koolis, isa oli tuktukijuht, üks tüdrukutest valmistus ülikooli minekuks ja teine arvatavasti ootas meheleminekut. Hästi liigutav olukord ja armas perekond. Tõmbasime paralleele kunagi vene ajaga, kui mõnel oli läänes sugulasi-tuttavaid. Ära tulles olid lapsed Kikule ka kingitused teinud. Riburadapidi tulid ja andsid kingid üle. Hästi hoolikalt pakitud kohalikud suveniirid. Igal juhul jäi sellest külaskäigust hea tunne nagu oleks mingi heateoga hakkama saanud ja ainult oma olemasoluga kedagi nii rõõmustanud.

Edasi oli vaja jõuda ööbimispaika. Teed olid vihmast poriaukudeks moondunud ja kohati ei saanudki läbi, sest mägedest oli varing olnud ja teed ei olnud.  Alguses oli jutt, et sellepärast ei saa ka reisi edasi lükata, et kõik hotellid on ette bronnitud. Me ei oleks ju Sri Lankal kui see nii oleks. Jõudsime mingi hotellini ja bussijuht ja Chamara läksid vaatama, kas vabu kohti on. Esimene kord öeldi üks hind, mille peale me natuke mõtlema jäime, siis lasti hinda alla ja saime kolmese toa 4500 Rs öö. Mis me saime teha, öeldi, et ümbruses rohkem hotelle pole. Nad võisid ükskõik, mida öelda, kontrollida me seda ei saanud. Selle hotelli nimi võiks olla Õudukas. Ma ei hakka rääkima kopitanud ja hallitanud õhust ja kahtlusest, et seda voodipesu poldud vahetatud peale viimaseid kliente, soojast veest ma ei piiksatagi.

5.veebruar

Kallis Kaire! Palju õnne! Marisele palju õnne!

Alguses pidasime plaani, et teeme barbeque party meie botaanikaaias koos lähedastega:) Meie, Kiku, Kersti, Heivi, Chamara, Prianthi, kes helistab mulle üle päeva ja kutsub teed jooma, siis Rob ja tema sõber advokaat Sanath. Nüüd siis lisandus lugematu arv bongotrummareid. Mõtlesime minna lihtsama vastupanu teed ja kuna teadsime Athula kokakunstioskusi, siis tellida Athulalt õhtusöögilaud-riis ja curry Sri Lanka moodi. Kohalikud vähemalt saavad süüa ja eestlastele huvitav. Magusa pärast ei pidanud ka muretsema. Kiku ja Kersti küpsetasid mulle sünnipäevaks uhke tordi. Hommikul käisime koos Athulaga poes ja ostsime toidukraami. Ega ei oskagi väga osta, kui täpset arvu ei tea. Igal juhul, kui ostab inimene, kes ise maksma ei pea, siis kõike sai jube palju. Athula hakkas meie köögis vaaritama ja meie kasutasime võimalust pealt vaadata. Vahepeal käisin Top Secretis internetis, et vastuvõtta kõik õnnitlused: Samal ajal tegi Athula ananassicurryt, mis on üks mu vaieldamatu lemmik ja ka Erkki oli kahjuks selle tegemise maha maganud. Nüüd peame lihtsalt täpset retsepti küsima. Igal juhul laud oli väga rikkalik. Ostsime riisi 7 kilose koti ja arvasin, et saame sellega hakkama kuni meie reisi lõpuni. Kaugel sellest! Kõik keedeti korraga ära! Pajatäis! Lisaks kanakoivad super hea kastmega hästi suures potis hautatud. Muidugu ananassikarri, läätsed karriga, kartulikarri ja suur liuatäis rohelist salatit. Hästi huvitavalt serveeriti kikkerherneid. Neid oli kahte sorti, osad hästi vürtsised ja osad ka meile söödavad. Neid pakuti nagu näksi või nagu pähkleid joogi kõrvale. Seda ma hakkan edukalt Türgis tegema, sest prae kõrvale lisandina Erkki neid ei taha, aga nii näksina on väga hea. Ei hakka lisamagi, et joogi kõrvale:) Igal juhul peo ettevalmistustega minul muret polnudki, sest Athula toimetas köögis. Lisaks Kiku küpsetas meie ahjus koogipõhjad valmis ja mul oli võimalus ainult ukse vahel kõõluda ja pealt vaadata. Athula naine toimetas meil luuaga aias, pojad vedasid laudu ja toole kokku ja lisaks tassiti kohale Erkki õuduseks hästi võimsad kõlarid, sest nii suurest kõlarist vaikset muusikat juba ei kuule. Ja lõpetuseks 1 hästi suur bongotrumm, 2 keskmist ja 2 väikest! Hakka või väravas pileteid öökluppi müüma.

Pidu ise oli aus. Meie eestlased olime terve päev söömata ja mõtlesime, et kui laud kaetud, siis hakkame kohe söögiga peale. Kõik oli nii maitsev ja põnev muidugi ka. Hullult naerma ajas see, et meie juba ammu sõime, kui saabusid bongotrummarid ja meie ikka sõime, kui nemad juba lõpetasid ja käed trummide kohal, et hakkaks nüüd mängima, aga meie ikka sõime! Nii hea oli kõik ja meie olemegi harjunud terve õhtu kaetud pidulaua taga istuma ja pugima, aga siin on kombeks, et söödud ja laud lagedaks. Ja bongod sisse! Nad ei jõudnud ära imestada, sest kõige paksemad me nüüd ka pole, aga muudkui mugime. Mina jällegi istusin nagu lill, sest Athula ja Athula naine koristasid ja pesid kõik nõud ära. Kui lugesime Athulale üles, et kes tulevad, siis nimetasime ka tema naist. Athula raputas pead, et naine ei tule. No Sri Lanka kombed. Õhtul oli tore üllatus, sest tulid terve perega ja kinkisid mulle suure flamingodest lillekimbu. Sukeldumisklubiomanik tegi ka ajalugu ja võttis naise väikse tütrega kaasa. Tema on üldse väga laia silmaringiga, kunagi Saksamaal elanud ja tagasi tulnud, aga naise tõi ikkagi alles esimest korda seltskonda kaasa.

Bongotrumme põristati ja lauldi ikka täiega.  Athula nooremast pojast tuleb kindlalt Hikkaduwa kõige kõvem bongar. Hästi innukalt laulis kaasa. Nii kui trumm ripakile jäi, oli tema kohe jaol. Hästi armas oli see, kui tort toodi, siis enne, kui mul lasti tort lahti lõigata, pühendati mulle laul ja laulus pidi kõlama ka minu nimi. Sisu oli umbes selline, et kallile Koirale palju õnne:) 

Proovisime ka järele, bongo mängimine pole naljamäng. Käed võtab täiega läbi ja seda kohe. Õhtu läbi peksta, me ei kujutaks ette.

Mingil hetkel, loomulikult meie jälle sõime, seekord siis, ei pea mitte lisamagi, et hästi maitsvat Kiku ja Kersti kätetööd, hüppasid sisse mingid tegelased värviliste parukatega ja kukkusid tantsu vihtuma, noh, kuidas nüüd öeldagi, transsudeks kostümeeritud. Pime oli ka ja see oli jube naljakas, sest üldse ei saanud aru, kes on kes. Üks vingemaid oli lõpuks sukeldumisklubipealik ise, tegelikult sakslaste varakambrist oldi mingid värvilised parukad leitud:) 
Ühel hetkel otsustati mind tooliga õhku hakata viskama. Päris korralik kompliment tuli ka ära. Seda ei saa mainimata küll jätta. Kiku käest küsiti, et mitu korda peab õhku viskama ja kui kuuldi, et 42, siis imestati, et pakuks hulga vähem:) Ise ka muidugi ei tahaks uskuda, et peaks nii pikalt kedagi koos tooliga õhku loopima. See oli iseenesest päris õudukas. Kogemata kombel seljataha jäid pikemad ja tugevamad poisid ja ette pisemad ja kui õhku visati, siis täpselt nii nagu tahetaks mind tooli pealt ära visata. Kisasin ikka korralikult ja lõpuks kukkusingi esimestele kaela. Hästi eksootiline sünnipäevapidu küll.
Siin on nii, et ööklubid on ära jaotanud päevad. Vibration on reedeti ja Mambos on pidu laupäeviti. Ühel hetkel, kui kõigil olid näpud trummimängust villis, otsustati edasi Mambosse minna. Kõige tublim trummar oli juba vaikselt trummi kõrvale suigatanud, see visati ka üle õla ja minek. Meie juba eakate inimestena ei viitsinud kaasa minna. Nii eksootilist sünnipäevapidu ei oleks osanud ettegi kujutada!

4.veebruar

Täna  pidid jõudma siia kamp eestlasi. Kristiine ehk Kiku, Kersti ja Heivi. Tõeliselt kanged eesti naised, tõelised maailmarändurid! Tegid enne Sri Lankale jõudmist seljakotimatka Põhja-Taisse, Laosesse ja Kambodzasse. Kiku ongi tegelikult see inimene, kellega me trip.ee-s tuttavaks saime ja kes andis meile esimese väga põhjaliku ülevaate Sri Lankast ja tänu kellele me leidsime toreda sõbra Chamara.

Ärkasime kohe vara, et hakata tegema ettevalmistusi külaliste vastuvõtuks. Esimene üllar tabas meid siis kui hommikul meid ei ajanudki üles munkade laul. Tavaliselt igal hommikul täpselt kell 7 laulavad mungad meid üles. Meie elamiskoht on täiega täis üllatusi, täitsa nagu valjuhääldi oleks kuskil puu külge monteeritud suunaga meie magamistoa aknasse, sest igal hommikul kell 7 äratab meid munkade meditatiivne laul ja kohe pool 8 lastakse kõrval olevast koolist Sri Lanka hümni, mis iseenesest on väga ilus ja meloodiline. Täna hommikul täielik vaikus. Ootasime, ootasime, midagi ei tulnud ja olime sunnitud ise ärkama, täis imestust. Erkki läks kohe esimesele värske saia ringile ja ehmatus oli suur kui selgus, et pood oli kinni. Süda natuke aimas halba, aga mõtlesime, et vahet pole, käime keskuses ära ja toome suurest poest kõik külaliste vastuvõtuks vajamineva moona korraga. Ja nüüd selgus ka hommikune vaikus. Täna on Sri Lanka National Day! Me kunagi teadsime seda, aga noh, mälu pole enam endine.

Sellega kaasnes tõeliselt tore suurüllatus meile, et kõik poed ja otse loomulikult ka alkoholipoed on kinni!!! No mis sa oskad kosta... Nagu kalad kuival, ainult maigutasime.

Külalistele saime pakkuda vaid suurt ja siirast naeratust.

Õhtul oli eestlaste vastuvõtupidu Top Secretis ja sinna saabus lisaks täies koosseisus ja natuke veel peale terve Barracuda diving centeri kamp. Jutu sees tuli välja, et mul on homme sünnipäev. No oli seda vaja piiksatada, kõik olid kohe käpikud tulema homme mu sünnipäevale ja kingituseks bongotrumme mängima. ``Suurest rõõmust`` jäi mul hing kinni ja ütlesin Erkkile tasakesi, et hakka külalisi üle lugema, et teaks arvestada. 12-da juures läks meil lugemine sassi, nad on ju kõik ühte nägu, pisikesed ja pruunid. Kell 12 sooviti mulle ka õnne, mis oli tõeliselt üllatav, sest mul polnud kellast aimugi, aga keegi oskas peale passida. Tõeliselt armas. Edasi jätkus pidu sujuvalt Vibrationis, juba professionaalsete bongotrummide saatel. Meil oli pidutuju natuke pärsitud, sest homne minu sünnipäeva tähistamine koos loendamatute srilankalastega tuleb ka üle elada.

3.veebruar

Minu pere ja muud loomad vol 2. Ärgates olid koerad meil voodis! Henry ja Lola on sellised susserdised. Nad on ära tabanud, et me ei ole järjepidevad ja kohe kasutavad seda ära ja enam üldse sõna ei kuula. Ukse asemel on siin trellid ja nad susserdavad end sealt varbade vahelt läbi. Varem kasutasime Atula nippi ja panime rätiku rippu ette, aga nüüd nad võtavad seda nagu eesriiet, mida võib lihtsalt kõrvale lükata ja külalisesinejad jälle kohal. Ajame nad eesuksest õue ja kohe on nad köögiuksest sees tagasi. Nii, et koerasõbrad, kõik Sri Lankale!  Kassidele saame haruharva heldinult järele vaadata. Neid peaaegu polegi. Üks Erkki sõber elab Sam´i baaris. Selline ilus valge, temaga saab ikka sõbralikult oma toitu jagada.

Täna otsustasin masinaga pesu pesta. Minu õnnetuseks! Panin masina tööle ja mingi tunni pärast läksin vaatama, masin undas ja möllas küll, aga edasi polnud liikunud mitte üks kriips. Kutsusin Atula vaatama ja tema omakorda kutsus meistri majja ja selgus, et mingi judin oli läbi põlenud. Meistrimees võttis me asjad masinast välja ja ütles, et ma olin pannud liiga palju asju sisse, et võib panna ainult 5 kg!!! Tere hommikust! Nagu see oleks mingi üllatus, tavaliselt võibki panna kuni 5 kg! Kui ma kõik meie riided, kaasaarvatud ka meie seljast ära kaaluksin, siis võib olla saaks hädapärast 5 kg üldse kokku. Tulime ikka väga väikeste kottidega ja siit pole midagi erilist juurde ka ostnud. Igal juhul trumlis oli ruumi küll. Masinas oli kitsas voodilina, 2 padjapüüri, rätik, Erkki lühikesed püksid  ja 2 särki. Täiega  nördinud olen. Atula näitas mulle seda uut osa, mis ta ostis ja see maksis 1750 Rs. Ega ta peale ei käinud ja otseselt ei öelnud, et makske kinni ja see polegi teab mis suur summa ka, loomulikult maksime ära, aga minu jaoks väga ebamugav olukord! Ja lõpetuseks hakkas jälle vihma sadama. Ilm on hukas üle maa.