6.veebruar

Üllele sünnipäevaõnnitlused! 

Hommikul kell 8 läks lahti tuur 5 päeva ümber Sri Lanka. Tegelikult sellest oli juba ammu juttu. Chamara rääkis meile, et nad lähevad tuurile motorbaikidega, aga kuna tal juhtus käega õnnetus, siis peavad minema väikse bussiga. Minule isegi meeldis see mõte. Natuke rohkem Sri Lankat nuusutada ja minu unistuseks oli näha Adam´s Peaki mäge. Erkki ütles kohe, et tema ei kavatse terve päev kuskil bussis loksuda, et mingit järjekordet templit vaadata. Ja sinna paika see jutt jäigi. Nüüd kui Kiku oli kohal, siis esimene päev Top Secretis oli ka bussijuht kohale kutsutud, et panna paika reisimarsruut. Juttu jätkus kauemaksi, jube lõbus oli rääkida maast ja ilmast ja ainult mitte sellest reisist:) Mina arvasin, et see ei ole hea idee minna kohe järgmisel hommikul, faktiliselt otse peolt reisima, et jätaks ühe päeva taastumiseks. Selgus, et 11.veebruar on Kersti sünnipäev ja siis peab juba tagasi olema. Olin nii kahevahel, kas üldse minna, kui Erkki ei tule ja siin Sri Lankal ei saa kunagi arvestada ja kindel olla, palju sult lõppkokkuvõtteks kuludeks tahetakse. Jutt oli, et bussijuht saab 5 päeva eest 50 000Rs, hotellid on umbes 2000 Rs öö. Templid ja vaatamisväärsuste piletid on kallid ja ülejäänud juba enda otsustada, kui kallilt sööd või midagi ostad. Mulle ei meeldi selline ebakindlus üldse, eriti siin maal. Nii, et läksin ikkagi tuurile teadmata üldse, kuhu täpselt, aga Adam´s Peak pidi sees olema.

Olin maganud täpselt 3 tundi, kui oligi kell juba 8 ja buss oli ees.

Suund võeti Matara peale. Esimene peatus oli kilpkonnafarm, kus me olime juba ühe sõbraliku tuktuki mehega käinud, kui me ise arvasime, et meid viiakse Galle vanalinna. Mõtlesin, et järgmine koht on raudselt vaesed fishermenid, kes on nii vaesed, et küsivad 2000 Rs lugu. Õnneks kimasime mööda. Järgmine peatus oli Weherahena tempel. Sissepääs pidi olema südametunnistuse järgi annetamine, Chamara lahendas selle meie eest ja maksime 30 Rs nägu. Tempel oli nagu kunstlik kalju, mis oli dekoreeritud umbes 200 koomiksipildiga Budha elust. Väljas oli hiiglaslik istuva Budda kuju. Edasi sõitsime Tangalle peale Kudawellasse. Selline põnev koht mere ääres, kus kaljude vahel on väike ava ja teatud aja tagant tuleb mingi teatud sorti laine ja hooga purskab üles looduslik veejuga. Sissepääs maksis 200 Rs. Sel aastaajal purskkaev väga kõrgele ei tõusnud, aga parematel päevadel pidi 30 m viskama. Edasi hakkas vihma sadama. Sõitsime mööda ka Yala Rahvuspargist, kui oleks tahtnud midagi või kedagi näha, oleks pidanud dziibi rentima, et dzunglisse sõita, sest muidu loomi ei näeks. Sõitsime piki aia äärt ja nägime metsikuid elevante. Tahtsime välja pildistama minna, aga bussijuht arvas, et igaks juhuks ei tohi, ikkagi metsik värk. Õnneks Ida-Saksa turistid said oma fotod siiski tehtud. Edasi sadas aga järjest kõvemini. Idee järgi pidime jõudma kõige ilusamasse kanti Sri Lankal, kus on maalilised teeistandused, mäed ja orud ja mägedest tulevad kosed. See pidi olema nii nutma ajavalt ilus, aga kahjuks ei saanud seda ilu nautida, sest aknast välja vaadates ajas nutma see, et vihma ladistab ja ma ei kujutanud ette, mis saab meie Adam`s Peakist. Kiku ja Chamara olid eelmine aasta teinud selle matka krossimotikaga läbi ja samamoodi vihma kätte jäänud. Kuskil külas olid nad lihtsalt mingi suvalise majakatuse serva alla vihmavarju jäänud. Pererahvas ei julgenud neid kohe alguses tuppa vihmavarju kutsuda, Chamara pärast, sest peres oli kaks meheleminekueas tütart ja võõrast meest majja ei saadud lasta. Lõpuks ikka oli südamed rindu võetud ja nad tuppa kutsutud. Kiku sai niivõrd kuivõrd tüdrukutega jutu peale ja hiljem sai tüdrukutest Kiku kirjasõbrad kohe korralikult paberi ja ümbrikega. Nad olid sõbrannade ees saanud ka kelkida, et neil on Euroopas valge kirjasõber. Kuna sõitsime sealt lähedalt mööda, siis oli Kikul plaan korra tüdrukuid külastada. Oli neile Kambozast väga ilusad seelikud kingituseks ostnud. Terve pere ootas meid uksel ja olime vist tõelised vaatamisväärsused.Vanem tütar oli nii liigutatud, et ei saanud väga hingatagi ja tundus, et hakkab kohe nutma, meeleliigutus oli nii suur. Noorem oli vähe krapsakam ja oskas rohkem inglise keelt ka. Meile oli kaetud teelaud, perepoeg, 14 a., oli kooki küpsetanud ja laual olid maiustused ja puuviljad. Suhkruga siin majas ei koonerdatud, tee oli nii magus, et andis ikka juua. Perekond kogunes laua kõrvale ritta ja lihtsalt seisid, naeratasid ja vaatasid pealt, kuidas me teed joome. Olukord oli natuke ebamugav ja naljakas korraga. Kõht oli tühi küll, aga kuidas sa ikka sööd kui 5 silmapaari lihtsalt jõllitavad sind. Ükskõik, mis hetkel sa pereisa poole vaatasid, kohe oli lumivalgete hammaste rida näha, siiras rõõm. Pereema oli ajaloo õpetaja kohalikus koolis, isa oli tuktukijuht, üks tüdrukutest valmistus ülikooli minekuks ja teine arvatavasti ootas meheleminekut. Hästi liigutav olukord ja armas perekond. Tõmbasime paralleele kunagi vene ajaga, kui mõnel oli läänes sugulasi-tuttavaid. Ära tulles olid lapsed Kikule ka kingitused teinud. Riburadapidi tulid ja andsid kingid üle. Hästi hoolikalt pakitud kohalikud suveniirid. Igal juhul jäi sellest külaskäigust hea tunne nagu oleks mingi heateoga hakkama saanud ja ainult oma olemasoluga kedagi nii rõõmustanud.

Edasi oli vaja jõuda ööbimispaika. Teed olid vihmast poriaukudeks moondunud ja kohati ei saanudki läbi, sest mägedest oli varing olnud ja teed ei olnud.  Alguses oli jutt, et sellepärast ei saa ka reisi edasi lükata, et kõik hotellid on ette bronnitud. Me ei oleks ju Sri Lankal kui see nii oleks. Jõudsime mingi hotellini ja bussijuht ja Chamara läksid vaatama, kas vabu kohti on. Esimene kord öeldi üks hind, mille peale me natuke mõtlema jäime, siis lasti hinda alla ja saime kolmese toa 4500 Rs öö. Mis me saime teha, öeldi, et ümbruses rohkem hotelle pole. Nad võisid ükskõik, mida öelda, kontrollida me seda ei saanud. Selle hotelli nimi võiks olla Õudukas. Ma ei hakka rääkima kopitanud ja hallitanud õhust ja kahtlusest, et seda voodipesu poldud vahetatud peale viimaseid kliente, soojast veest ma ei piiksatagi.