27.jaanuar

Margitile õnnitlused sünnipäevaks!

Meie praegune elamine lihtsalt kutsub kunstiga tegelema. Öeldakse, et pole olemas juhuslikke asju. Rob kinkis mulle värvid ja pintslid nagu oleks teadnud, et järgmine elukoht on meil selline kunstipesa. Istuda terrassil, päike paistab, ümberringi palmid ja troopiline aed ning lihtsalt joonistada. Paberi asemel kasutan palmikoort, see näeb välja nagu lõuend ja on tohutult inspireeriv. Erkki otsustas minna meie puunikerduste puusepa juurde õpipoisiks. Onul oli jube hea meel selle üle muidugi. Erkkile kohe sobib selline puunikerdamise kunst. Ega ma väga kaua rahus maalida ei saanudki. Kuulsin sellist tatsuvat häält, tõstsin pilgu ja üle silla vaarus nüüd juba üks parajalt suur varaan. Teatavasti ma ehmatan väga häälekalt ja selle peale reageerisid Henry ja Lola nii, et tormasid teda taga ajama ja mina fotokaga kõige taga. Varaanid on lihtsalt uskumatult väledad. Koerad neid kätte küll ei saa. Järgmine möll hakkas puude latvades. Jõudsin ära lugeda, 6 ahvipärdikut. Vahva on vaadata, kuidas väiksed ahvibeebid on klammerdunud ema kõhu külge nagu puugid. Ja emad kargavad palmi otsast palmi otsa ja tited kõhu all rippu. Hommikul kööki minnes avastasime, et keegi oli maiustanud meie mangoga, ilusti ära koorinud ja heal maitsta lasknud. Koorepuru oli kõik ühes hunnikus koos. Me ei kujuta ette, kas Eestis hiired enne söömist ka asju ära koorivad, pole nagu kuulnud. See võis ka muidugi mõni orav olla, need toimetavad siin igal pool. Gekodest ma polegi kirjutanud, sest neid saalib siin ringi pidevalt, enam väga ei ehmatagi, rõhk on sõnal väga. Praegu juhtus eriti kummaline asi, klaviatuurile kukkus pisike kakajunn!!! Vaatasin üles ja täpselt mu pea kohal irvitab, olen selles kindel,  pisike geko. Ei noh, tore, et pähe ei lasknud. Käi pärast ringi junn juustes!

26.jaanuar

Tulime täna piki randa Hikkaduwa keskusesse ja iga natukese aja tagant tuli keegi raha küsima.  Intervalliga umbes 10 minutit. Valge nahavärv võrdub kirjaga kaelas, et siit saab! Erkki põhimõte on see, et kui ta kerjusele raha annab, siis ta mitte ei aita, vaid teeb sellega hoopis karuteene.  Eriti imelik oli see, kui siiani kerjasid mingid näo järgi otsustades alko kuritarvitajad, siis lõpetuseks tulid kaks vanemat daami ja teatasid, et nad on pimedate kooli õpetajad Colombost. Siis näitasid fotoalbumist pilte, kus nad olid ühel üritusel koos president Rajapaksaga. Seejärel küsisid, et kust meie pärit oleme ja kui kuulsid, et Eestist, siis otsisid oma kotist välja kiletatud vihikulehe eesti keelse kirjaga aastast 2003. Kirjas seisis, et meie kaasmaalased Sakust Helle ja Hillar olid siin Sri Lankal aastal 2003 ja palusid neid daame aidata ja annetada nende pimedate koolile raha. Täiesti kohutav süsteem. Kui haridussüsteem vajab kerjuseid, siis miks saata kerjama õpetajaid. Pangu lehte kuulutus, et vakantsed sotsiaalsed töökohad ja rahvast oleks murdu, aga õpetajad võiks ikka oma põhitööga tegeleda. Kasvõi õpetada lapsi, kuidas elus hakkama saada ja mitte minna kerjama. Nii kohutavalt tülgastav olukord. Kui majandusministeerium arvutab välja, et kasumlikum on sulgeda teeistandused, lõpetada teetootmine ja saata töölised hoopis kerjama, siis saabki see kerjamine põhiliseks majandusharuks välisabi kõrval. Nagu näha haridusministeerium juba tegi algust ja valitsus väljastab litsentse:)Keegi tark on öelnud, et kogenud inimene on see, kes teab, kuidas asjad on, tark on see, kes teab, kuidas asjad peaksid olema, geniaalne inimene on see, kes teab kuidas saavutada seda, et asjad oleksid nii nagu nad peaksid olema. Geeniusi siin napib!