Täna on siis meie viimane päev siin Sri Lankal! Priyanthi on mulle mitu korda helistanud ja külla kutsunud, mõtlesin, et tagumine aeg on see käik nüüd ära teha ja ta üllatas mind täiega. Kuigi siin Sri Lankal ei tohiks enam ühegi asja peale üllatuda, sest muidu teeksid seda igal sammul ja vahetpidamata. Priyanthil oli mulle kingitus. Kaks hästi kvaliteetset teepakki, mida ta mees pidi tooma otse vabrikust ja mida väga poes ei müüdagi ja 2 mandliõliga näokreemi, mis ta oli Indiast toonud. Kui küsisin, et kohe kaks, siis ta vastas, et teine on mu tütrele. Imearmas! Ta oli kooki küpsetanud ja lisaks pakkus puuvilju ja teed. Ta mehe ema oli ka kodus, selline pisikene singali mutike väga ilusas saris. Küll ta lobises minuga singali keeles, panin mängu kõik sõnad, mis ma selles keeles olin suutnud ära õppida. Üks, kaks, kolm-eka, deka tuna, siis tere-kohomadõ, mila kiada-palju maksab, sally-raha, stuthy-aitäh ja see on kõik mu singali sõnavara. Väga mõttestatud vestluseks seda muidugi pidada ei saanud.
Käisime korra tüdrukute juurest läbi, selgus, et see oligi ikkagi see sama maja, mis me alguses vaatamas käisime. Selle maja kaugus rannast ületas me valuläve ja kuna hind oli sama, mis Priyanthi majal, mis oli poole lähemal, siis mul on tõsiselt hea meel, et valisime Priantsuka pakkumise ja saime tuttavaks hästi armsa inimesega.
Kuna meil õhtuks plaane polnud, siis mõtlesime, et peame oma külmkapi tühjaks sööma ja jooma ja kutsusime Athula oma naisega meile appi. Hiljem tulid veel Kiku ja Kersti läbi ja kuulsime, et Kiku oli eile teinud rolleriga avarii, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Vihma sadas ja üks tuk-tuk oli sõitnud tal ees ja oli tõmmanud tee äärde ja Kiku arvas, et ta jääb seal nüüd seisma. Kui korraga oli pööranud end risti teele, kavatsedes ümber pöörata. Kiku põrutas sellele täpselt külje pealt sisse ja loomulikult kukkus. Erkki teooria, et see liiklus siin on nii jube, sai kinnitust ja rolleriga siin maal küll liigelda ei tahaks.
No comments:
Post a Comment