5.veebruar

Kallis Kaire! Palju õnne! Marisele palju õnne!

Alguses pidasime plaani, et teeme barbeque party meie botaanikaaias koos lähedastega:) Meie, Kiku, Kersti, Heivi, Chamara, Prianthi, kes helistab mulle üle päeva ja kutsub teed jooma, siis Rob ja tema sõber advokaat Sanath. Nüüd siis lisandus lugematu arv bongotrummareid. Mõtlesime minna lihtsama vastupanu teed ja kuna teadsime Athula kokakunstioskusi, siis tellida Athulalt õhtusöögilaud-riis ja curry Sri Lanka moodi. Kohalikud vähemalt saavad süüa ja eestlastele huvitav. Magusa pärast ei pidanud ka muretsema. Kiku ja Kersti küpsetasid mulle sünnipäevaks uhke tordi. Hommikul käisime koos Athulaga poes ja ostsime toidukraami. Ega ei oskagi väga osta, kui täpset arvu ei tea. Igal juhul, kui ostab inimene, kes ise maksma ei pea, siis kõike sai jube palju. Athula hakkas meie köögis vaaritama ja meie kasutasime võimalust pealt vaadata. Vahepeal käisin Top Secretis internetis, et vastuvõtta kõik õnnitlused: Samal ajal tegi Athula ananassicurryt, mis on üks mu vaieldamatu lemmik ja ka Erkki oli kahjuks selle tegemise maha maganud. Nüüd peame lihtsalt täpset retsepti küsima. Igal juhul laud oli väga rikkalik. Ostsime riisi 7 kilose koti ja arvasin, et saame sellega hakkama kuni meie reisi lõpuni. Kaugel sellest! Kõik keedeti korraga ära! Pajatäis! Lisaks kanakoivad super hea kastmega hästi suures potis hautatud. Muidugu ananassikarri, läätsed karriga, kartulikarri ja suur liuatäis rohelist salatit. Hästi huvitavalt serveeriti kikkerherneid. Neid oli kahte sorti, osad hästi vürtsised ja osad ka meile söödavad. Neid pakuti nagu näksi või nagu pähkleid joogi kõrvale. Seda ma hakkan edukalt Türgis tegema, sest prae kõrvale lisandina Erkki neid ei taha, aga nii näksina on väga hea. Ei hakka lisamagi, et joogi kõrvale:) Igal juhul peo ettevalmistustega minul muret polnudki, sest Athula toimetas köögis. Lisaks Kiku küpsetas meie ahjus koogipõhjad valmis ja mul oli võimalus ainult ukse vahel kõõluda ja pealt vaadata. Athula naine toimetas meil luuaga aias, pojad vedasid laudu ja toole kokku ja lisaks tassiti kohale Erkki õuduseks hästi võimsad kõlarid, sest nii suurest kõlarist vaikset muusikat juba ei kuule. Ja lõpetuseks 1 hästi suur bongotrumm, 2 keskmist ja 2 väikest! Hakka või väravas pileteid öökluppi müüma.

Pidu ise oli aus. Meie eestlased olime terve päev söömata ja mõtlesime, et kui laud kaetud, siis hakkame kohe söögiga peale. Kõik oli nii maitsev ja põnev muidugi ka. Hullult naerma ajas see, et meie juba ammu sõime, kui saabusid bongotrummarid ja meie ikka sõime, kui nemad juba lõpetasid ja käed trummide kohal, et hakkaks nüüd mängima, aga meie ikka sõime! Nii hea oli kõik ja meie olemegi harjunud terve õhtu kaetud pidulaua taga istuma ja pugima, aga siin on kombeks, et söödud ja laud lagedaks. Ja bongod sisse! Nad ei jõudnud ära imestada, sest kõige paksemad me nüüd ka pole, aga muudkui mugime. Mina jällegi istusin nagu lill, sest Athula ja Athula naine koristasid ja pesid kõik nõud ära. Kui lugesime Athulale üles, et kes tulevad, siis nimetasime ka tema naist. Athula raputas pead, et naine ei tule. No Sri Lanka kombed. Õhtul oli tore üllatus, sest tulid terve perega ja kinkisid mulle suure flamingodest lillekimbu. Sukeldumisklubiomanik tegi ka ajalugu ja võttis naise väikse tütrega kaasa. Tema on üldse väga laia silmaringiga, kunagi Saksamaal elanud ja tagasi tulnud, aga naise tõi ikkagi alles esimest korda seltskonda kaasa.

Bongotrumme põristati ja lauldi ikka täiega.  Athula nooremast pojast tuleb kindlalt Hikkaduwa kõige kõvem bongar. Hästi innukalt laulis kaasa. Nii kui trumm ripakile jäi, oli tema kohe jaol. Hästi armas oli see, kui tort toodi, siis enne, kui mul lasti tort lahti lõigata, pühendati mulle laul ja laulus pidi kõlama ka minu nimi. Sisu oli umbes selline, et kallile Koirale palju õnne:) 

Proovisime ka järele, bongo mängimine pole naljamäng. Käed võtab täiega läbi ja seda kohe. Õhtu läbi peksta, me ei kujutaks ette.

Mingil hetkel, loomulikult meie jälle sõime, seekord siis, ei pea mitte lisamagi, et hästi maitsvat Kiku ja Kersti kätetööd, hüppasid sisse mingid tegelased värviliste parukatega ja kukkusid tantsu vihtuma, noh, kuidas nüüd öeldagi, transsudeks kostümeeritud. Pime oli ka ja see oli jube naljakas, sest üldse ei saanud aru, kes on kes. Üks vingemaid oli lõpuks sukeldumisklubipealik ise, tegelikult sakslaste varakambrist oldi mingid värvilised parukad leitud:) 
Ühel hetkel otsustati mind tooliga õhku hakata viskama. Päris korralik kompliment tuli ka ära. Seda ei saa mainimata küll jätta. Kiku käest küsiti, et mitu korda peab õhku viskama ja kui kuuldi, et 42, siis imestati, et pakuks hulga vähem:) Ise ka muidugi ei tahaks uskuda, et peaks nii pikalt kedagi koos tooliga õhku loopima. See oli iseenesest päris õudukas. Kogemata kombel seljataha jäid pikemad ja tugevamad poisid ja ette pisemad ja kui õhku visati, siis täpselt nii nagu tahetaks mind tooli pealt ära visata. Kisasin ikka korralikult ja lõpuks kukkusingi esimestele kaela. Hästi eksootiline sünnipäevapidu küll.
Siin on nii, et ööklubid on ära jaotanud päevad. Vibration on reedeti ja Mambos on pidu laupäeviti. Ühel hetkel, kui kõigil olid näpud trummimängust villis, otsustati edasi Mambosse minna. Kõige tublim trummar oli juba vaikselt trummi kõrvale suigatanud, see visati ka üle õla ja minek. Meie juba eakate inimestena ei viitsinud kaasa minna. Nii eksootilist sünnipäevapidu ei oleks osanud ettegi kujutada!