Täna hommikul kell 7.52 rongiga plaanisime sõita Colombosse, sealt edasi Negombosse, seal võtta hotell ja öösel kell 2 lennujaama. Varem Colombosse mineku plaan oli sellepärast, et lootsime raamatupoest leida seda puunikerduskunsti raamatut. Paneme asjad kusagile hotelli maha ja lähme luurele. Aga saatusel olid meiega teised plaanid.
Laadisime hommikul kõik oma padajannid Athula tuk-tuki peale. See oli kohutav koorem. Puunikerduste pakk oli nii ebamäärase suurusega, et ma ei kujutanud ette, kuidas me seda transpordime ja kas see meil ikka võetakse sinna üldpagasisse vastu. Athula naine ja pisike tütar saatsid meid ära ja naine nuttis ennastunustavalt. Ma ei saa pealt vaadata kui keegi nutab, ma pean kohe ühinema. Väga sentimentalne ärasaatmine oli meil. Jaama kassast piletit ostes öeldi, et rong hilineb pool tundi. Tegime aega parajaks. Athula ostis meile tee peale teemoonaks neli rotty ja 2 mingit magusat kookoshelvestest käkki. Kaugelt juba rong paistis, kui Athula hakkas järsku rääkima, et kuidas te nende asjadega lähete, et ok, 2000 Rs ja ta viib meid tuk tukiga Colombosse! Ma mäletan, et väikebussiga lennujaama küsiti 6000 Rs ehk siis mingi 40 euri ja nüüd tukiga ja 13 euri. Vaatasin meie asjade ja kottide kuhja ja olin valmis milleks iganes, et ainult ei peaks kahekesi oma staffiga Colombo peal kakerdama. Kuna oli pühapäev, siis vaevalt raamatupoed üldse lahti on. Laadisime jälle oma kolu Athula tukile ja ta pööras juba nina Colombo poole, kui mõtlesime, et kui nagu nii tukiga minek, siis lähme parem otse lennukile ja see tähendab, et lennujaamas peame olema öösel kell 2, järelikult sõitma peaks hakkama kell 8 õhtul. Suur oli Athula naise rõõm kui meid tagasi tulemas nägi, igal juhul jube naljakas, meil olid rongipiletid juba taskus ja sama targalt tagasi. Saime nagu ühe päeva juurde ja otsustasime kohe randa kimada. Meil on rannas üks kindel koht välja kujunenud, kus saab rahulikult vees heljuda, kartmata, et laine üle pea käiks. Heivi teadis, et me sõitsime hommikul minema ja oli eemalt vaadanud, et juba uued inimesed meie kohas end platsi võtnud, lähemale tulles ei uskunud ta oma silmi, et pole võimalik, me ju sõitsime hommikul ära ja nüüd rahulikult võtavad päikest. Kui meie arvame, et srilankalased on naljakad, siis ma kujutan ette, et me neist väga maha ei jää.
Õhtul teatas Athula, et lähme siiski ta sõbra bussiga, hind ei muutu ja nende juures on õhtusöök kell 8. Tõeline külalislahkus. Loomulikult kasutas ta juhust ja kinkis Erkkile jälle ühe oma loendamatutest sõrmustest. Ma ei kujuta ette, millega Erkki ta südame võitis. Kahtlustan, et arrack on kurja juur.
Igal juhul kell 1 öösel olime Colombo lennujaamas. Maksime Athulale 4000 oma alles jäänud ruupiad ja tundus, et kõik jäid rahule. Olin lugenud tripist, et Sri Lanka lennujaamast ärasaamine pidi olema ka paras katsumus. Meil läks kõik nii lihtsalt, et ma kohe ei uskunudki. Puunikerdused kaalusid 17 kg ja lisaks seljakott 13 kg! Me oleks rahulikult võinud ära anda veel 10 kg. Olin pakkinud enamus asju meie käsipagasisse, kartuses, et ületame kaalu. Nüüd ei saanud hakata ümber pakkima nii, et lennukisse läksime nagu kaamelid.
Lennukompanii Etihadile küll midagi ette heita ei saa. Istmed laiad nagu äriklassis, individuaalsed telekad igale reisijale, enne toitlustamist toodi menüüd, kus said valida kolme pearoa vahel, superluks! Kolm tundi lendasime Abu Dhabisse, siis oli tund vahet, täpselt, et jõuaks järgmisele lennule, siis 6 tundi Istanbuli. Meil oli siselennuga väike probleem, ostsime tagasisõidupileti 21.veebruariks ja hiljem selgus, et oli müüdud 21.märtsiks. Arvasime, et nüüd on jama majas, et kas peame uue pileti ostma või lihtsalt bussiga tulema. Atlasjeti kassas vahetati pilet ära ilma pikema jututa. Nii, et lõpp hea, kõik hea!
No comments:
Post a Comment