24. detsember

Hommikul kell 10 pidi tulema meile kohalik itimees ja me pidime saama interneti! Läbi lauatelefoni ja õhtul 8-st hommikul 6-ni 1 Rs minut ja ülejäänud ajal 2 Rs minut. Kell oli kümme ja Prianthi tuli vabandama, et Sri Lanka aeg pidi olema nagu kumm, ta esitas selle teemakajalise pantomiimina. Aga ta tuli siiski ja juba kell 11. Ja jõulukingituseks saimegi maailmaga ühenduse.

Kuna homme pidid olema kõik poed kinni, siis otsustasime minna Gallesse ja täiendada oma toiduvarusid. Jälle killerbussiga sinna, pilet kahepeale 50 Rs. Ma sain aru, miks me esimene kord vanalinna ei näinud. Galle keskuses on suur teederemont, buss peatus kuskil kõrge plangu taga ja rahvavool läks otse keskusesse ja meie koos sellega. Olles nüüd varustatud LP-i ja kaardiga, läksime vastassuunas mere äärde. Kunagine hollandlaste rajatud sadam, täiendatud portugallaste ja inglaste poolt, kõrgete müüridega ja selle sees oleva vanalinnaga. Rajatud 17.sajandil ja nii see siiani seisab, kui mitte arvestada, et moslemid otsustasid mõned kirikud mošeedeks muuta. Nad ei näinud vaeva mingite minarettide ehitamisegagi, lihtsalt kirikutorni otsa pandi oma kuu. Tundus, et päris suur kogukond on neid siia sisse seadnud. Väga paljudes söögikohtades oli kiri, et ei pakuta sealiha ja ei pakuta alkoholi. Jalutasime vanalinnas ringi ja tundus, et aeg jäi seismagi sinna tuhande kuuesaja keskpaika. Mulle hullult meeldib jalutada sellistel kitsastel tänavatel ja uurida huvitava arhitektuuriga maju. Seal kõndides unustad ära, et tegemist on troopilise maaga, oled nagu vanaaegses Euroopas. Erkki ütles, et me ei riku peretraditsiooni ja käime ikka jõuluõhtul kirikus. Ja seda ütles Erkki. Ühte kirikusse sisse minnes tundusid huvitavad vitraažid akendel. Lähemalt silmitsedes nägime, et probleem oli lahendatud lihtsalt, aknaklaasid olid vitraažideks värvitud. Päike paistis aknast sisse ja pani nn.vitraaži särama. Huvitav on veel see, et tsunami purustas suurema osa Galle uuemast linnajaost, aga vanalinna ümber olevad paksud müürid panid tsunami tohutule jõule vastu. Osati ikka ehitada kunagi.

Mõtlesime, et ei allu enam kunagi ühegi tuktuki-mehe provokatsioonile, aga no väike süst ikka kulub ära. Nimelt tuli üks jutuga, et siin lähedal on kaubanduskeskus, kus palju käsitööd jne. Me ütlesime talle kohe ära, et meil on nendest tuktukimeestest ja nende plaanidest turistidega kõriauguni. Tema kohe, et ok, aga sinna saab ka jalgsi ja näitas suuna kätte, no uudishimu ju tappis, pidime ikka kohale trampima. Suur kaubanduskeskus osutus pisikeseks turistilõksuks. See kõik oli Tais uhkemalt ja suurejoonelisemalt korraldatud, siin nagu hale plagiaat, aga selles mõttes ühine, et turistilt ikka papp mitmekordselt kätte. Kõigepealt näidati kalliskivide lihvimise töökoda, siis kullasseppade tegemisi, siis tädide niplispitsi keerutamist ja lõpuks pärlipood koos hirmkallite hindadega. Hirmkallite mitte Eesti mõistes, vaid  näiteks Hikkaduwas tänaval sama jama 3 korda odavam. Ainuke mõte seal ringi jalutades, et kuidas nüüd viisakalt minema saada.

Galle tuuri lõpetuseks käisime toidupoes ja väljusime tõsise jõulusöömaajakraamiga. Kui mina olen tõsine Eesti patrioot ja ringi rännates on igal pool tore, aga kodus kõige parem, siis Erkki jälle arvab, et Eesti on temale viimane koht, kus tahaks elada. Toitumise koha pealt on jälle vastupidi. Erkki on täielik Eesti köögi fänn, ikka sealiha ja palju. Mina ainult mereandidest toituksingi ja siin seda jätkub ja veel millised hõrgutised imeodavalt. Väljusime Galle suurest Keellsi nimelisest toidupoest hunniku sealihaga ja suundusime koju seda küpsetama. Otsustasime teha romantilise püha jõuluõhtusöömaaja kahele. Loomulikult mungad ka ei maganud, vaid alustasid kohe pimeda saabumisel oma tavapärast joigu. Täiesti väsimatud, nad lasid jälle hommikuni välja. Mul on tohutu isu minna seda templit vaatama, leppisin juba Pranthyga kokku, et ta tuleb ka, aga teades Erkki leiget suhtumist religioonidesse, pole ma väga peale käinud ja me pole sinna veel jõudnud.

Jõuluõhtu oli meil armas, üritasime ka Skypes koju helistada, aga see osutus silpide hakkimiseks nagu oleks keegi vahepeal ühepoolselt hiina keele ära õppinud, sest teine pool ei saanud midagi aru, vestluseks seda pidada ei saanud. Aga seda kodust jõuluõhtuhingust ikka sain. Ma olen jõuluõhtuusku, olen vist väheseid, kellele see jõulutilulilu ja ehitud kuusk, dekoreeritud linn ja valge lumi meeldib, minu pärast alustagu juba oktoobris, ikka heldin mingit jõulujudinat nähes. Kujutan juba ette seda reaktsiooni, kuidas juttu valgest lumest loeb Reti, kes on korraks lumelabidale toetunud, et kohe jälle eluga jätkata. Eesti pidi hetkel lumme uppuma. Sri Lanka palmi all läheb kuidagi fantaasia lendu.

Nagu jõuluõhtule kohane, tegime vastastikku ka kingitusi. Sattusime nagu pooljuhuslikult juveeliärisse. Selgus, et omanik teadis eestlasi väga hästi, tõi kohe välja külalisteraamatud eestlastest klientide sissekannetega. Ta ütles, et eestlased on sellised kliendid, kes väga pikalt ei kauple. Teavad, mida nad tahavad, kui meeldib, ostavad ära ja panevad edasi. Ühesõnaga pole pika jutu mehed. Kuna minu nõrkus juba pikemat aega on selline kivi nagu akvamariin, siis selle ma ka sain! Mulle toodi ette igasugu huvitavaid vidinaid akvamariiniga, üks kiiskavam ja uhkem kui teine, isegi omanik tunnistas, et see rohkem itaallaste ja slaavlaste stiil.  Müüja oli hästi muhe mees, ütles, et nad juba mitmendat põlve juveliirid, ta polnud selline vastikult pealetükkiv, vaid hästi rahulik, lasi olla ja ringi vaadata. Korraga mul pilk sattus peale, leti nurgas klaasi all lebas just täpselt minu kulon. Omanik kuidagi kohmetus ja ütles, et see on vanim asi ta poes, et ta ei mäleta enam õieti hindagi. Selline antiikse välimusega, aga tõsiselt suur akvamariinkivi väga tagasihoidlikus kullast raamis. Umbes 2 cm kõrge ja 1 cm lai. No täpselt minu oma, ta pidigi siin nii kaua mind ootama, sest ma ju varem polnud siia sattunud. Erkki sai jõuluks korraliku rustikaalse nahast reisikoti, sellises mõõtmes, et hea lennukisse sisse võtta. Super!

Kohalikus televiisoris käib kristlik jõulujumalateenistus täie hooga, nii üllatav kui see ka ei ole. Lülitame teleka välja ja oo, jälle mungad omas elemendis, üle džungli kajaks nagu jõulujoig.