Kuulsime, et siin tegutseb pühapäeviti turg. See kestab 6 kuni 11.-ni hommikul. See pidi olema kohalike turg, sest turistid tavaliselt magavad peale väsitavat laupäevaõhtu tähistamist. Meie tõsine huvi turgude vastu on saanud alguse Türgist, sest kunagi ju ei tea, mis põnevusserit sealt leida võib. Suur oli rõõm, et meil on võimalus minna koos kohalike inimestega turule ka siin. Päike lõõskas, õhku ei olnud ja kui möödusime kala letist, siis sellist haisu ei tohiks lihtsalt olemas olla. Päikese kaitseks tõmmatud varjud olid arvestatud kohalike kasvule. Ja pikad nad just ei ole. Me peaaegu, et käpuli läbisime seda labürinti. Kuskilt august õnnestus end välja murda ja selgus, et kõige parem on osta turu ees seisvatest autokastidest mangosid ja ananasse. Kui Türgis on trään ja toidud koos, siis siin oli ikka põhiliselt toiduturg. Me olime hoiatatud, et turistidele on üks hind ja kohalikele teine. Olin ära õppinud singali keeles-mila kiyada? Palju maksab? Selgus, et see oli võlusõna. Mango oli 1 kroon tükk. Millised mangod need olid... Lihtsalt ma polnudki elu sees saanud midagi niiiii head. Ananass maksis 8 krooni tükk, jällegi võrratult hea. Pärast Prianthi ütles, et me oleks pidanud temaga koos turule minema, siis oleks saanud ikka kohaliku hinna, aga kuuldes meie makstud hinda, jäi ta rahule. Selles mõttes ikka jube süsteem küll, et kogu aeg ole kaitsepositsioonil ja mäng nagu mõisa peale, kuigi tegemist võib olla mõne kuni mõnekümne krooni siiasinnapoole maksmisega, aga kuidagi ei taha tunda end petetuna.
No comments:
Post a Comment