Mõtlesime, et targem oleks maja üürida, kuna nendes alla 200 kroonistes hotellides ei ole külmkappi ja kogu aeg restorani hindadega õlut juua läheb kalliks. Õlu maksab poes 1 pint 130-150 Rs Restoranis 200-220 Rs, 0,3 pudel 160 Rs. Õlu on väga hea, siiani ma Eestis õlut ei taha, küll aga Türgis ja nüüd siis siin.
Meie sõber Chamara pakkus välja 2 maja, mida läksime vaatama. Vaatama läksime seda õhtul seitsme ajal kui väljas oli pime. Põhimõtteliselt sõitsime nagu kottpimedasse metsa, ma ei kujutanud ette küll kuidas me sellise koha omalkäel üles leiame kui tahaksime õhtul koju minna. Esimene maja oli umbes 1 km rannast, dzunglis. Üleval korrusel pidi elama üks väga vana saksa tädi juba 4 aastat, meile pakuti esimest korrust, kus oli 2 magamistuba, elutuba ja köök. Hästi huvitav on see, et maja oli glasuurplaaditud nii seest kui väljast. Alguses tundus nagu ujula, aga tegelikult sellisel niiskel maal hea idee, seinad alati korras, ma ei kujuta ettegi, kas pahtel üldse seinas püsiks. Majal oli nikerdatud uks ja aknapealsed. Sellised puunikerdused on Erkki nõrkus, ta juba peab plaani, kuidas ta selliseid nikerdusi siit ära vedama hakkab. Isegi veoautodel, millel on puust kastid, siis need kastid on nikerdatud ornamentidega. Majas ühe kuu eest küsiti 4000 krooni pluss elekter ja vesi vastavalt kulule. Omanik tundus selline väga armas naisterahvas, vanust on küll võimatu öelda. Kuna meil on kaasas üks kohutavalt suur läptop nagu televiisor, siis küsisime ka interneti võimalust, mida lubati. Ostsime kunagi selle hirmsuure läpaka Türki nagu rohkem lauaarvutiks, aga nüüdseks on ta meiega ka Tais ära käinud. Mõtlesin, et kui juba selline võimalus on, siis ikka vaataks ka selle teise maja ära. Teine maja oli kilomeeter edasi. Vot see oli ilus maja, selline koloniaalstiilis, küsiti sama hinda, aga omanik ütles kohe ära, et internetti pole. Järelikult võtame ikka selle netiga koha.
No comments:
Post a Comment