13.detsember

13.12.2010a. kell on hommikul 03.30 ja oleme Colombo lennujaamas, mis asub linnast väljas. Ma ei taha hetkel üldse välja minna, sest väljas on kottpime ja täiesti tundmatu maa. Erkki vaatas Google Earthist järele, et tuleb hakata minema lennujaamast välja ja paremale ja kuskil pidi olema bussijaam, et saada Colombosse. Õnneks oma seljakoti ootamine võtab ka aega, jõudsime juba kahetseda, et selle üldse ära andsime, polnud üldse nii suur. Lugesime, et raha on mõistlik vahetada lennujaamas, sest hotellides pidi olema tunduvalt halvem kurss ja kus asuvad pangad, pole aimugi. Lõpuks pole enam valikut ja peab välja minema, sest Erkkil on jube suitsunälg. Ok, uksest välja ja paremale! Tuk-tuki mehed on kohe platsis taksot pakkuma, aga lähme sirge seljaga mööda. Täiesti pime ja õudne. Õnneks pambud pole rasked, meie ainuke seljakott Erkki seljas ja endine Reti koolikott (!) minul. Marsime mööda sõiduteed mingit aia äärt pidi. Kuna on nii vara, siis liiklust eriti pole, õnneks. Ees lähevad mingid tüübid, minu meelest jube kahtlased, loomulikult meid nähes aeglustavad nad sammu. Keset teed peatub suur liinibuss ja ütleb, et sõidab Kandysse, ma nii oleks tahtnud sel hetkel Kandysse minna, pidi väga ilus linn olema, aga meie suund on Hikkaduwa. Trip.ee-s soovitatakse Sri Lankal kohe leida omale üks isiklik sõber, kes sinu eest toimetab, sest välismaalaselt tahetakse seitse nahka võtta. Lugedes trippi, leidsin sealt ühe toreda inimese Kristiine, kelle süda jäi Sri Lankale ja tema soovitusel võtsimegi suuna kõigepealt Hikkaduwale, kuna tal oli seal üks sõber, kes meile esimestel päevadel pehmemat maandumist lubas orgunnida. Hikkaduwa pidi olema surfarite ja sukeldujate koht, sest seal kandis pidid kõige ilusamad rannad olema ja kõige kõrgemad lained. Kõmpisime aga edasi ja meile hakkasid järjest vastu sõitma liinibussid, järelikult bussijaam pole kaugel. Inimesed on uudishimulikud, küsisid, et kuhu tahame minna ja näitasid bussi,mis kohe väljus. Oo, see oli buss, vist hommikul esimene, mis viib töölised tööle. Kahene iste oli nii kitsas, et mul oli tunne, et istume Erkkiga kahekesi kuskil lasteistmel. Buss sõitis või õigemini venis mööda tee ääri ja katsus kõiki peale meelitada. Ma olin nii unine ja õnnelik, et pääsesin sealt pimedalt teelt, et see buss oleks võinud ka seista, peaasi, et mul kaitsvad seinad ümber. Hind oli ka muidugi olematu. Eesti rahas 5 krooni pilet tunnise sõidu eest ehk siis 50 ruupiat kohalikku. Väga tore süsteem oli märku andmaks bussijuhile, et tahad maha minna. Tagumise ukse juures posti külge oli seotud nöör ja teine ots läks bussijuhi juurde, kus oli jalgratta kell. Tõmbasid tagant nööri ja kell helises, geniaalne. Colombosse jõudsime juba õnneks valges. Saime kohe Hikkaduwasse minevale bussile. Arvasin, et linnade vaheline on vähe kobedam buss, aga sattusime jälle sellisele miniistmetega variandile. Nagu vene ajal kollane ära trööbatud Ikarus, väga korralikult trööbatud, ainult istmed mikroskoopilised. Muidugi raha nad ka ei tahtnud, 3,5 tundi sõitu ja maksis 100 Rs ehk 10 krooni Eesti rahas. Kus see buss kukkus kihutama. Teretulemast killerbusside maailma! Meelsamini ma ei oleks tahtnud seal bussis midagi puudutada, aga kahe käega pidi ennast kinni hoidma, bussijuht oli ekstreemsportlane. Loomulikult me oleks võinud võtta lennujaamast takso ja mugavalt kohale sõita, aga Erkki armastab teravaid elamusi. See oleks liiga lihtne ja kõik normaalsed inimesed teevadki nii. Rõhk sõnal normaalsed.  Kuna oli nii vara ja me olime lennukilt just tulnud ja mitte esimeses värskusastmes, siis nii poolunes kõõludes oli mul tunne, et sõidan tuletõrjeautoga, kel sireen kogu aeg peal, sest näppu signaalilt juht naljalt ära ei võtnud. Kellelgi kaassõitjal tuli arvatavasti selline tunne, et laulaks midagi selge ja kõlava häälega, tehtud, mõeldud:) Aegsasti oli ta kaasa võtnud ka tamburiini, et laulu lõppedes viimane aktsent anda. Alguses mõtlesime, et järsku kerjab, et laseb lõpuks mütsi ringi käima, aga ei, lihtsalt laulutuju. Mingil hetkel tuli peale pähklimüüja, ma ei näinud teda alguses, aga kuulsin sellist pisikese tüdruku häält, kes oleks nagu luuletust esitanud, mingid  riimid tundusid ja kui ta meieni jõudis, siis hääle omanikuks osutus väike kortsus vanamees:) Enamasti bussi ja bussist maha hüpati sõidu pealt, ma ei viitsinud hakata mõtlema, kuidas mina sellega hakkama saan. Sõit kestis 3,5 tundi. Mere ääres hakkasin nägema majade varemeid ja haudu, tsunami oli siin korraliku töö teinud, jube kurvaks tegi.

Hikkaduwas pidime võtma tuk-tuki ja sõitma Barracuda divingcentrumisse, kus pidigi meie sõber Chamara tegutsema. Väga lihtne oleks hakata käima hotellist hotelli, küsima hindu ja öömaja saada. Kuna inimesed on siin vaesed, siis meie kokkulepe oli, et Chamara viib meid hotelli ja kuna tema on toonud kliendi, siis hotelli omanik maksab talle selle eest. Mis meil sai olla selle vastu. Esimeseks hotelliks sai New Imperial hotel, 1700 ruupiat ehk 170 krooni öö.

Meie tingimus oli, et oleks puhas, ventilaatoriga, mitte kliimaseadmega, sest Türgis meil on see ja see teeb ainult kurgu haigeks ja kindlasti wi-fi. Kõik oli, boonuseks see, et maja tagumine külg oli randa ja soovi korral sai kohe merre hüpata, õigemini India ookeani! Seda me ka tegime! Lained olid ikka korralikud, seisin põlvini vees ja laine lõi üle pea ja tagasi merre minnes tõmbas mul ka ühtlasi püksid maha. Järelikult tuleb trikoo muretseda. Kaugemale ma esialgu minna ei julgenudki. Porgandpaljana ookeanist väljuda polnud nagu väga perspektiivikas. Erkki oli hoopis kõva mees, päikseprillid ees sumas vette ja kohe järgmine hetk olid need nagu peast pühitud. Erkki ujus mõnuga eemale ja mina mõtlesin, et talle hullult meeldib, et kaifib seal täiega ja üldse ei tahagi kaldale tulla enam, ootan ja ootan. Pärast selgus, et ta väga tahtis kaldale tulla, aga see ei olnud lihtsalt võimalik. Ta tegi seal väga konstruktiivseid plaane laine ületrumpamiseks ja oli mõelnud, et ei hakka kohe rabelema, vaid jälgib lainete mängu ja lõppude lõpuks see õnnestus. Hiljem selgus, et täpselt meie hotelli juures oligi mingi eriline koht, kus lained ei lase otse välja tulla, et vette tuli minna 100 m enne või pärast.