21. detsember

Olevi sünnipäev! Ei saanud internetti ja õnnitlused tagant järele!

Otsustasime sõita Sri Lanka suuruselt teise linna Kandysse. Läksime siis sinisilmselt Hikkaduwa keskuses olevasse bussijaama ja küsisime, et sooviks Colombosse. Üks vehkis käega ühes suunas, teine teises suunas ja me ei saanud midagi aru, seisime edasi ja mingi tuk tuki mees astus ligi ja kui kuulis, et tahamae Colombo bussi peale saada, siis ütles, et tuleks temaga sõita mingi 16 km edasi järgmisse bussijaama, et siit ei lähegi. Jube huvitav, tuktuki meeste fantaasial ei ole tavaliselt piire. Hakkasime nõutult mööda teed edasi kõmpima ja natukese aja pärast peatas üks buss kinni, pea pisteti aknast välja ja küsiti, et kuhu tahame ja selgus, et Colombosse minev buss. Täiesti superluks oli astuda lõõskava päikese alt konditsioneeriga bussi. Pilet Colombosse 25 krooni nägu. Ma ei hakka jälle kirjeldama bussijuhi sõidustiili, lihtsalt ei midagi uut.

Colombost saime kohe Kandy bussile, pilet oli 23 krooni nägu ja sama jama jätkus. Selline katsumus on siin see liiklus. Tee on hästi kitsas ja kihab igat sorti liiklusvahenditest, kaasa arvatud härjavankrid. Me sõitsime Hikkaduwast Colombosse ja edasi Kandysse 7,5 tundi ja läbisime mingi 200 km. Ega unistamine ka keelatud pole, aga mõtlesime, et siin võiks olla mingid väiksed metsavahitüüpi lennukid. Muidugi kui nende juhid oleks sama hullud kamikadzed kui bussijuhid, siis vist väga ei isutaks ikka.

Kandys haakis üks tüüp meile kohe sappa. Me olime täitsa konkreetsed ja ütlesime, et me ei vaja neid isehakanud giide, raha me ei maksa, ja üldse jätku meid rahule. Tüüp vastas, et ta on üliõpilane ja tahab lihtsalt suhelda, et tema emakeel on singali ja tore on inglise keelt praktiseerida, et raha ta ei tahagi. Ok. No suhtles tõesti vahetpidamata. Näitas meile kõigepealt ühe söögikoha, kus käivad ainult kohalikud, turist ei oska seda kohta leida. Seal oli palju sööjaid ja pidi olema värske ja odav. Oli tõesti. Nimi oli Victory ja selles majas ja kohas oli veel näha ja tunda endisaja brittide koloniaalstiili hõngu. Nagu kunagine Viru lakk, mis oli olnud korralik koht, enne kui proletaarlased selle sööklaks muutsid. Tellisime ühe srilankamixi, pidi olema väike ülevaade Sri Lanka toitudest, maksis 38 eeki ja oli nii suur ports, et sõime kahepeale. Riis, kana, köögiviljad, väga hea oli.Tüübile toodi klaas arrackit, arvatavasti meie kohale toimetamise eest. Tüüp süüa ei tahtnud, tellisime talle õlle, mida ta jõi segatuna viskiga. Lubas meid viia kohalikule turule, mitte turistikale ja lubas näidata head odavat öömaja. Tore. Kõrval lauas istusid mingid 2 tüüpi ja jõid viskit, pudel oli lauas. Hakkasid meiega juttu tegema ja küsisid luba meie lauda istuda, Vahet pole, istugu. Peatselt jäi meie isehakanud giid lihtsalt laua taga magama. Tahtsime arvet, et lahkuda ja siis toodigi arve, kuhu oli ilusasti juurde kirjutatud ka kõrvallaua tüüpide pudel viskit. Jäin seda arvet silmitsema ja üks tüüpidest läks täiega närvi, täiesti sajatas seal omas keeles midagi ja jubedalt kõõritas minu poole ja oli silmnähavalt vihane. Kutsusin kelneri ja juhtisin tähelepanu pisiasjale, et kuskilt on tekkinud siia pudel viskit, mida meie pole tellinud ega joonud. Kutt jubedalt vabandas ja parandas kohe arve ära. Üle laua tüüp oli nii vihase näoga, et lausa kõhe oli pimedasse välja minna. Erkki ütles, et mina olen  tõsine kõrtsikaklejattüüpi, et tema oleks arve ära maksnud ja omad järeldused teinud. Mina olen tüüpiline veevalaja, mõne meelest tähenärija, aga minu meelest õiglus peab jalule seatud olema. Seiklesime pimedas linnas ringi ja otsisime öömaja ja jube raske oli leida. Kõigepealt oleks pidanud selle verbaalse kõhulahtisuse all kannatajalt küsima öömaja asukohta, siis kohalikku turgu ja siis alles söögikohas ta pudeli õlle ja arrackiga magama uinutama. Muidugi eelnevaid tema manustatud koguseid me ei tahtnudki teada. Mul oli meeles trip.ee-st, et kiidetud öömaja pidi olema Mrs Clement Dissanayake võõrastemaja. Tuk tuki- mees ütles, et see on täis ja sõidutas meid teistesse toredatesse kesklinnast kaugetesse kohtadesse, mis olid täisrõvedad ja küsiti mõttetut hinda, ühes kohas avaldasin arvamust häälekalt ja kohe lastigi 1000 Rs hind alla, aga see ei teinud seda kohta põrmugi puhtamaks. Aa, unustasin öelda, et üks lauda tulnud tüüpidest tuli meile järele, mitte see hull sisistaja, vaid teine, üksikuna võetuna päris normaalne. Põrkasime küll kohe  eemale, aga ta näitas pildiga isikut tõendavat dokumenti. Parafraseerides Kreisiraadiot, et mul on passis sama pilt. Tal pidi olema ka eluparim sõber rootslane. Väga veenvad argumendid muidugi.  Läksime sõpradena lahku.

Meil ei jäänud muud üle kui tuldud teed tagasi minna, söögikoha peal oli olnud ka kiri, et hotell. Mõtlesime, et vähemalt asub see kesklinnas ja tagasi jõudes, meie lobamokast sõber magas endiselt lauas, hiilisime sealt mööda ja võtsime toa hinnaga 1500 Rs. Enne tuttu minekut mõtlesime teha ühed ööõlled, sama kelner teenindas, menüüs oli kirjas, et õlu oli 220 Rs, tellisime mõlemad pudeli õlut ja mingi aja pärast tuli kelner ja ütles, et baar läheb küll kinni, aga enne saab veel tellida ja koht ise on lahti. Võtsime veel ühed ja siis toodi arve, kuna kell oli palju, selja taga väsitav bussisõit ja insitent vastikute tüüpidega, siis maksime arve automaatselt ära. Pärast hakkasime arvutama ja no tõmbas ikka mütsi pähe küll.

Hommikul sadas täiega vihma, minu plaan minna Sigiriya mäele läks seega vett vedama sõna otseses mõttes. Teine tähtis punkt oli meil soetada LonelyPlanet Sri Lanka. Otsisime seda juba Gallest, siit lõpuks leidsime, 2990 Rs. Üks tõsiselt väärt kirjandus. Külastasime ka kohalikku kaubanduskeskust, kus sissepääs maksis 30 Rs. Alguses väga imestasime, siis selgus, et see keskus oli muudetud jõululaadaks ja täis igast mõttetut träni. Erkki huviks oli leida vahelduseks mingi kohalik õllekas, aga no mõeldud tehtud, jälle samasse vanasse armsasse Victory nimelisse kohta. Ja mitte, et me oleksime mingid masohhistid, et no ainult üks kord tõmmati müts pähe või oleksime tahtnud nuusutada endiseagset hiilgust, kaugel sellest. Lihtsalt rohkem kohti me tuvastada ei osanud. Erkkil kripeldas veel südame peal sellele kelnerile nats matemaatikat õpetada.  Minul oli seoses eilsega tuju ära ja leppisime kokku, et käin vahepeal ära turismiinfos ja uurin, mis põnevat võiks ette võtta. Erkki ootab mind siin. Erkki hakkas nüüd mängima ühte väga huvitavat mängu. Kõigepealt lasi tuua menüü, ta teadis juba enne, et õlu maksis siin 220 Rs ja ütles kelnerile, et palun mulle 220 Rs maksev õlu. Kordas oma tellimust 3 korda järjest. S.t. jõi 3 pudelit, siis küsis arve. Isegi kui ta ei oleks Reaalkoolis käinud, teaks ta ikka, et summa on 660 Rs, aga kaugel sellest, mustvalgelt oli kirjas 2450Rs. Matemaatika peaks olema puhas loogika, aga seda mitte Victory nimelises õllekas. Õnneks oli tegemist arusaaja inimesega, ei hakanud väga vaidlema, vaid tegi kohe arve ringi. Tõi uue arve ja summaks sai seekord 1520 Rs. Erkkil tekkis tunne, et tüübil on mingi väärastunud huumorimeel ja tema on hoopis see loll, kes ei saa naljast aru.  Erkki küsis, et kas tal on neid arveblankette veel tagavaraks, et kirjutaks ühe veel. Lõplikuks otsuseks kuulutati välja, et 220 korda 3 on 780 Rs. Igal juhul sellise summa arvutamiseks mobiliseeriti vist terve toitlustuskoha IT-võrk, sest vahepeal läks elekter ära. No vana hea eesti vanasõna aitas hädast välja-targem annab järele! Väljas sadas lakkamatult. Mõistus oli otsas, midagi teha selle vihmaga ei osanud. Arutasime, et sööme kuskil ja mõtleme, mis edasi. Läksime pizzat sööma. Korraga istus üks tädi klaveri taha ja hakkas hästi jõuliselt mängima, ta mängis väga hästi ja mis põhiline ühtegi ruupiat selle eest ei küsinud- oh, kuusepuu, oh kuusepuu... See oli nii ootamatu ja kuidagi nii liigutav, et mul hakkasid pisarad jooksma ja selline Reti igatsus ja jõuluhärdus tuli peale, et tahtsin ainult koju. Kas või Hikkaduwasse kui päriskoju ei saa. Erkkil oli sama tunne olnud. Otsustasime Kandyst ära sõita. No see polnud enam nii lihtne. Bussijaama asukohta teadsime, aga leida sellest tohuvabohust üles õige buss, territoorium oli jube laiali, kõik kohad busse ja inimesi täis, vihma valas nagu oavarrest. Sattusime vahelduseks bussijaama turuhoonesse. Erkkile hullult meeldib siinne nahakunst ja eriti sellised raskepärased, võiks isegi öelda, et rustikaalsed nahkkotid, mida ta igal sammul tahab ka mulle sokutada. Mul on jälle tunne, et nad on küll täisnahast ja käsitöö, aga kuidagi raskepärased või liiga hipikad. Tuju oli nullis ja tahtes Erkki tuju parandada, lasin omale ikkagi ühe osta. Hind 2600 Rs. Nüüd selge peaga üle vaadates väga ilus kott on. Jätkasime oma Colombo bussi otsinguid ja tehes juba mitmeid ringe ümber bussijaama, lõpuks täiesti koba peale leidsime õige bussi, mis ka kohe väljus. Vihm trummeldas vastu bussiakent ja nii mõnus oli end 4 tunniks turvaliselt pingile kerra keerata. Erkki ikka jälgis bussijuhi sõidustiili ja oleks tahtnud öelda, et nii ei saa rallit sõita! Selline tunne, et iga möödasõit on nagu lahing, mille sa võid võita või kaotada. Ma ei kujuta ette kui pikk eluiga sellistel võib olla. Öeldakse, et närvirakud ei taastu, siis esimese sõiduga need läksid ja edaspidi hea rahulik kihutada.

Colombos jälle bussijaama, tuttav ring ümber jaama, et leida õige buss ja nagu tellitult buss ees ja kohe minek. Öösel jõudsime Hikkaduwasse ja mulle ei ole kunagi meie peatuspaik nii meeldinud kui täna öösel. Meil oli vahepeal käinud ka cleaninglady, 500 Rs., voodipesu vahetatud, rätikud pestud, toad korras, mida veel osata tahta peale räpast bussi!

Aga see pole veel kõik! Korraga hakkas kostuma nagu mingi joig läbi öö. Selline mediteerimine või kõvahäälne soigumine, aga kuidagi põnev ja huvitav, isegi salapärane. Hommikul Pranthy küsis, et kas me ikka magada saime, et siit umbes paar km edasi mägedes avati uus tempel ja mungad õnnistavad seda sisse. Saksa tädi üleval korrusel oli väga pahane olnud, et ei saanud magada, aga meie meelest pääsemine vihma valavast Kandyst ja kuulates munkade mediteerimist, see oli super.