Kolisime hommikul oma asjad siis uude elukohta. Päevavalguses väga ilus koht. Maja on mäe veerul ja tuk-tukiga ikka annab ukse ette sõita, vahel peab Erkki poole pealt maha hüppama ja natuke kaasa lükkama. Küsisime, et kuidas siin käib, et lepingud ja puha ja elektrinäidud jne. Tädi tõi ruudulisel paberil kirjutatud lehe, et tema Prianthi Pandtha omanikuna rendib maja Erkki Liblikule, kuu üür 40 000 Rs. Ja andis selle paberi meile nagu seda oleks meil vaja, mõtlesime, et tema tahaks ikka mingit garantiid või deposiiti. Maksime raha ära ja siis küsisime interneti kohta ja selgus, et seda ikka nagu pole. Nali on selles, et siin on igal pool moskiitovõrgud voodi kohal ja siin majas polnud, ma küsisin tädi käest, et miks ja ta vastas, et siin pole sääski. Esimene öö oli päris põrgu, sääsed sõid täiega, järgmine hommik kui tädi mu magamata nägu nägi, tõi kohe moskiitovõrgu. Tädi on tegelikult selline tore, ta nii ehmatas, et kui aknad kinni hoida, siis sääski pole, et järelikult eile esimene päev, ei teadnud jne. Nii, et internet pidi olema, aga seda polnud ja sääski ei pidanud olema, aga olid. Tädil on siin krundi peal kolm maja, kõige tagumises elab tema perekond, ma pole veel aru saanud kui palju neid peres on, aeg ajalt keegi liigub, üks vana mees, kellel on kohutavalt peenikesed jalad nagu näljahädalisel, kaevab pidevalt ümber maja ja istutab midagi. Maja ümber on tõeline džungel, ma ei julgeks tee pealt kõrvale astuda, aga onu kõnnib paljajalu, järelikult madusid pole, ma loodan. Kui me sisse kolisime, siis Erkki pakkus tädile arrackit ehk siis kohalikku kookoseviskit ja tädit ajas see hullult naerma, et oo, tänan, ei. Et thanks, but no thanks. Chamara ütles, et Sri Lanka naine ei tarvita alkoholi. Ja tüdrukud ei käi ka ööklubides ega kuskil õhtul väljas, ainult abielus naine võiks minna koos oma mehega, aga seda juhtub harva. Õigemini meestel pole kombeks oma naisi väga peole kaasa võtta.
Järgmine hommik oli tädi meil ukse taga, et eile pakkuti talle arrackit, aga järsku pakute seda täna sellele vanale peenikeste jalgadega onkule, keda ta kutsus uncle, meil polnud midagi selle vastu, aga naljakas oli küll.
Õhtul otsustasime minna Vibrationi nimelisse öökluppi bongo trumme kuulama. Naljakas süsteem on siin, et turist saab sisse tasuta, aga kohalik peab sissepääsu eest maksma. See pidi olema ärahoidmaks probleeme kui on koos liiga palju alkouimas kohalikke. Sees olles on omakorda nii, et kohalik saab baarist osta odavalt ja turist maksab mitmekordelt. Andsime raha Chamara kätte ja ta lahendas selle probleemi kohe. Ühinesime sees Chamara sõpradega sealt divinguklubist. Ma pole ikka väga ammu ööklubis käinud, Erkki veel rohkem. Kõlaritest võeti siin küll viimast. Erkki nõudis tungivalt kõrvatroppe ja piinles silmnähtavalt. Minu meelest oli kõik hästi eksootiline, eriti see, et mina Erkkiga ööklubis. Ja lõpuks tulid bongotrummid!!! See oli elamus, täiega, mul pole sõnu. Kõik tormasid lava ette ja mina otse loomulikult ka, no Erkki jäi tagasihoidlikuks. Kuus meest olid reas ja panid täiega. Prožektoritega vilgutati nii, et tekib selline tunne, nagu inimesed liiguksid kuidagi aegluubis või robotlikult. Rahvas läks nagu transsi, täiesti ajataju kadus ära, see oli lihtsalt selline elamus, et kõik tundus ebareaalne, seda ei saa kirjeldada, seda peaks ise kogema. Lõpuks kui ma maa peale tagasi tulin, siis hakkasin ehmatusega Erkkit otsima, ta ootas mind väljas,sest tal olid kõrvad lõplikult üles öelnud, täiesti arusaamatu, lihtsalt mõistetamatu.
No comments:
Post a Comment