18.jaanuar

Öö sellises looduslikus loomaaias möödus jube kärarikkalt. Keegi müdistas üle katuse minna, põmaki, põmaki. Arvatavasti ahvid. Lae peal käis selline andmine mingite tundmatute loomade poolt, neil olid vist pulmad, selline kisa ja kära ja saepuru muudkui pudises laest. Õnneks, et magasime moskiitovõrgu all, mõtlesin kui keegi sealt laudade vahelt peaks alla sadama, siis vähemalt mitte kohe meile voodisse. Keegi järas öö läbi seina. Hommikul Rob ütles, et need on suured hiired! No ma ei tea, meil öeldakse selliste kohta lihtsalt rott! Igal juhul magamiseks seda esimest ööd nimetada ei saanud. Hommikul oli eilne väike smurff kohal vabandamas eilse pärast. Ta kinkis mulle pisikese kuivatatud merihobu! Nii armas temast.

Otsustasime minna hommikusöögile. Rob ütles, et ta teab head söögikohta. Noo, üksi me ei oleks iial sellisest kohast julgenud sisse minna. Täielik kohalike koht. Ma ei saa aru, miks need kohad nii räpased on, ometigi nad söövad kätega ja peaksid ju küll puhtad olema. Laual ilusasti salfakahoidlas lõigatud ajalehed nagu ikka. Rob tundis end kui kala vees. Loomulikult sööb ta kohalike moodi käega. Meie kuidagi üritame harjuda sellise räpakusega, aga see on raske. Kui ma peaks sattuma Eestis nii naturaalsesse kohta, siis söömine oleks viimane asi, mida ma seal oleks võimeline tegema. Siin täiesti uskumatu, aga sõime! Naljakas on veel see, et Erkki paneb tavaliselt musta pipart ja soola toidule nii palju, et mina ei saaks sellist asja süüa. Siin on täpselt vastupidi. Toidus kasutatakse punast pipart ja mitte vähe. Kummaline, et mina saan seda süüa ja Erkki on nii hädas. Siin Lõuna Sri Lankas on eriti vürtsised toidud, isegi põhja omad ei pidanud väga neid saama süüa. Sellises sööklas alkoholi polnud ja Rob ütles, et teab ühte naturaalset kohalike joogikohta ka. Selgus, et naisi sinna ei lasta. Silmaringi avardamise mõttes Erkki käis Robiga seda kohta seest poolt ka vaatamas. Koht oli koosnenud väikestest räpastest urgastest, kus olid plastmasstoolid ümber väikse laua ja seinas Playboy poster ja nii igas urkas. Edasi tahtis Rob näidata meile oma teise fishermani Kumara kodu. See asus siit 3 km edasi kohas nimega Dondra. See on Sri Lanka kõige lõunapoolsem tipp. Rob kutsub seda kohta oma tsunamimajaks ja me ei saagi aru, mis teema tal nende kohtadega on. Sri Lankas ei saa välismaalane osta maad, võib olla on need fishermenid tema variisikud. Ta räägib koguaeg, et ta on 62 aastane, pole abielus ja pole lapsi, et rahal pole tema jaoks tähtsust, aga mul on tunne, et ta oskab seda teha küll. Rob pakkus välja, et me võiksime rentida seal ühe toa ja peatuda edaspidi seal. Veel naturaalsemaks annab muidugi minna. Tualett ja pesemine oleks õues, majakeses, kus on ainult seinad ja ukseauk! Ma ei julge enam midagi öelda, sest järgmine samm on see, et me järsku varsti leiamegi ennast sealt! Üldse ei imestaks. Kohe tulid ülejäänud fishermenid ka ja Arrack toodi välja. Rob oli varunud seda sinna oma peo jaoks 20 pudelit, nüüd hakati otsast manti võtma. Tutvustati ka kohalikku pillimeest. Pesukauss pöörati ringi ja oligi bongotrumm valmis. Üks lugu kausi peal ära müdistada oli isegi naljakas, aga pillimees oli tõeline naljamees ja ei lõpetanudki enam ära. Ta vist pühendas kõik laulud mulle, sest kui ma vahepeal unustasin plaksutada, siis ta kohe müksis mind. Nad on tõesti vaesed. Isegi bongotrummi peab asendama pesukauss:)

Rob tahtis meile näidata kõiki ilusaid kohti ja läksime ujuma. Ujumisrand oli natuke eelmal. Tal pidi seal üks sõber elama. Pudel Arracit kotti ja sõpra vaatama. Kohale jõudes selgus, et sõber oli haige. Rob lükkas ukse lahti ja kohe ukse all voodis sõber lamaski. Kui valge inimene läheb haigena näost valgeks, siis tumeda nahaga inimene läheb täiesti heleroheliseks. Ilma naljata. Ehmatasime täiega ära. Rob hakkas kohe sehkendama ja helistama, et sõber tuleb arsti juurde toimetada. Ühtlasi avati ka Arracki pudel. See leevendas tunduvalt sõbra olukorda. Kohe ilmusid igalt poolt kohalikud sõbrad ka appi. Me väga kaua seda olukorda pealt vaadata ei tahtnud ja tellisime tuktuki järele ja kihutasime linna tagasi.

Õhtul kordus sama pull, jälle tuttava fichermani kööki sööma ja pärast meie ööbimiskohta rõdule jõge silmitsema. Täiesti uskumatu elu!