11.jaanuar

Kui Reti osales maadevahetuse afääris ja vahetas Eesti ülikooli Prantsusmaa vastu, siis meie otsustasime vastu oma esmasele muljele siit mitte kuhugi minna. Järelikult peame oma viisat pikendama ja seda saab teha ainult pealinnas. Esialgu olime täiesti kindlad, et oleme oma piirilt saadud viisaga kuu aega ära ja kihutame edasi Taisse. Piletite otsingul selgus, et päris kallis lõbu ja otsustasime ikka meile juba armsaks saanud maad siia jäämisega toetada.

Seekord sõitsime Colombosse rongiga. Ekspressrong väljus Hikkaduwast hommikul 06.52 ja üks pilet 180 Rs. Jumala muidu jälle! Väga normaalne sõiduvahend. Me ei saa üldse aru, miks me endid siiani piinasime, täielikud masohhistid. Sõit kestis 2,5 tundi! Siiani sai sellist vahemaad ikka 5 tunniga täita. Rongipiletid on täpselt sellised paksust papist nagu kunagi ka meil olid. Arusaamatu oli see, et need pidi jaamast väljudes ära andma. Võib olla on selline süsteem, et kontrollid ei pea rongis kaasa logistama, vaid ootavad jaamas.  Asendamatu abimees on Lonelyplanet. Sealt saime migratsiooniameti täpse aadressi ja juhendi, kuidas sinna kohale sõita. Loomulikult jaamast väljudes olime kohe tuk-tuki meeste piiramisrõngas. Nad tekitavad meis täielikku allergiat. Neid trotsides pidime leidma õige bussi. Leidsime ka. Möödasõitva bussi reisisaatjalt küsisime, et vaja visat teha ja tema noogutuse peale hüppasime juba peaaegu sõitvasse bussi. Elukogemused. Pilet 9 Rs. Selgus, et buss sõitis vastassuunas, aga reisisaatja oli abivalmis, ütles, et tehke ring ära ja järgmisel ringil kasseeris veel 9 Rs. Noh, nutma me ei hakanud. Jõudsime lõpuks ka kohale. Tripis kirjutati, et visa ajamine Sri Lankal on täielik Kafka unenägu. Tundub, et amet on alles kolinud, sest tripis kirjutati hoopis teisest aadressist. Põhiline oli see, et seal ruumis oli konditsioneer! Algus oli hästi paljutõotav. Kohe saime ankeedid, täitsime need ära. Imelik, et Lonely Planetis ei olnud juttu sellest, et vajalik on ka 1 foto viisa jaoks. Mingi seitsmes meel ütles seda ja mingid vanad pildid olid meil isegi kaasas. Kuigi fotode tegemine seal samas ka mingi Kafka unenägu ei olnud. Ruumi seina peal oli kiri, et to be best immigration service in region. Kõlas hästi. Saimegi kohe oma ankeedid ka sisse anda. Sealt anti meile pisike paberitükk kirjaga 116. No järelikult meie järjekorranumber. Ja siis jäime ootele. Üks tund, teine tund ja korraga hüütigi 116. Kappasime rõõmsas ootuses kohale ja selgus, et paberid anti meile tagasi ja öeldi, et midagi on valesti ja me peame minema sinna, kus ankeedid sisse andsime. Ametnik ei katkestanud oma eravestlust telefonis, järeldasime seda nii familiaarsest hääletoonist. Ta viipas meid käega lähemale, viskas pilgu ankeetidele ja naeratas rõõmsalt. Selgus, et ta oli enne unustanud oma allkirja meie paberitele alla visata. Kiirelt ajas asja korda ja me saime jälle rõõmsalt järjekorda minna. Võib arvata, et eriline rõõm oli Erkki näol. Talle on igasugused järjekorrad täielikult vastunäidustatud. Jäime jälle ootele, üks tund, teine tund. Nelja tunni pärast olid meil viisad passis nagu naksti  ja 40 päeva pikendamist maksis 1320 Rs nägu. Tasus ootamist. Lonely Planetis olid košmaarsed näited, et USA kodanik peab maksma 100 dollarit ja Iirimaa 16 dollarit ja ülejäänud jäid sinna vahele. Järjekorras oodates kuulsime kuidas saksa ja inglise tädidelt küsiti 10 000 Rs. Erkki käis vahepeal juba raha välja võtmas. Hea on olla Eesti kodanik. Viisa oli mingi 9 euri.

Uhkete viisaomanikena otsustasime väisata Colombo kaubandust. Kaardil oli selline koht nagu House of Fashion, kõlas kuidagi kutsuvalt. Otsustasime veelkord tuk-tukiga õnne katsuda. Mees ütles kohe hinnaks 150 Rs, kui kuulis, kuhu tahame minna. Ja ta viis meid. Järjekordsesse mõttetusse turistilõksu ehk siis suveniiripoodi. Nüüd vihastasin mina kohe täielikult. Colombo tuk-tukimehed on lihtsalt vastikud. Ta oli väga abivalmis, nähes, et see koht nagu ei sobinud meile hästi. Sõitis oma käruga kõrvale ja enam ära ei läinud. Täpselt Kreisiraadio-olen ühes kohas ja ära ei lähe! Uueks hinnaks ütles 500 Rs. Kui ta oleks alguses kohe öelnud, et see meie soovitud koht on kaugel ja maksab näiteks 650 Rs siis ok, me arvestame sellega. Aga nii ei saa rallit sõita.

Võtsime oma mapi lahti ja hakkasime tuvastama, kus me üldse olime. Täiesti tuvastamatu koht. Õnneks üks möödamineja oli väga sõbraliku moega ja julgesime teed küsida ilma, et ta meile mingiks isehakanud giidiks hakkaks ja tast enam lahti ei saaks. Mees juhatas meid täiesti tasuta bussipeatusesse ja ütles ka bussi numbri. Õige numbriga buss sõitis mööda. Täis elukogemusi hüppasime kohe sisse. Igaksjuhuks küsisin reisisaatjalt üle, et ikka oleks kindel, et õige buss. Mees raputas pead, et ei, see ei lähe sinna. No täpselt sama soojaga kargasime sealt bussist ka välja. Tee ääres toibudes küsisime jälle möödujalt teed ja ta nimetas järjekindlalt sama bussinumbri, kust me just kaskadööridena olime väljunud. No läksime teisele ringile, valikut ei olnud. Reisisaatja noogutas pead ja olimegi õiges bussis, mis siis, et eelmise bussi number oli täpselt sama. Kaubanduskeskuse kohta ei ütle küll ühtegi halba sõna. Täpselt nagu oleksime olnud Türgis kolmapäevaturul. Tähendab sortiment oli väga sarnane ja ka hinnad, ainult asjad olid ilusti puude peal ja ei pidanud kuskil hunnikutes tuhnima. See oli 4 kordne outlet kaubamaja. Isegi osadel asjadel olid seest firmasildid ära lõigatud, täpselt nagu Türgis. Ma üldse ei imesta, et siit need Türki jõuavadki. Proovisin ühte väga kihvti musta tepitud jopet. Erkki küsis ainult, et kas olen ennast musta prügikotti mässinud! Anna kannatust!  Käekottide osakond oli muljetavaldav. Hästi palju märke oli esindatud . Burberry,Vuitton, Guess, muidugi last year, aga hind oli kõigil 15 euri tükk. Erkki seisis mu kõrval ja ei väsinud korrutamast, et ta ei saa aru naiste maitsest. Hikkaduwal müüakse ilusaid täisnahast rustikaalseid hipisugemetega käekotte 20 eurot tükk ja mina vaatan siin mingeid mõttetusi. Ühte kotti, selline must lakknahast, mis mulle kuidagi väga sümpatiseeris, iseloomustas ta kui musta kalossi mu kaenlas. No läheb isu ära küll.

Tõmbasin ennast seal kaubamajas täiega käima, aga me olime tõusnud hommikul kell 5, sõitnud rongiga ja tutvunud kohaliku bürokraatiaga, vahepeal söömata. Mõtlesime, et lähme sööme kuskil ja minu soov oli jääda Colombosse üheks ööks ja siis hommikul puhanuna vaadata see must läikiv kaloss uuesti üle. Sattusime ühe Atlantise nimelise hotelli restorani. Koht oli väga stiilne. Ehedad 80-dad. Seinu kattis selline tumepruun tekra. Kunagi Eestiski väga popp seinakattematerjal. Kelnerid olid kõik valgetes särkides ja mustades viikarites. Šikk. Erkki türklasena tellis kana ja mina ikka krevette. Suur taldriku täis krevette with hot butter maksis 420 Rs, natuke vähem kui 3 eurot. Söö või laiaks.

Peale sööki võtsime LonelyPlanetis välja pakutud ööbimiskoha ette ja läksime asja uurima. Nimeks Mrs.Marie Barbara Settupathy´s guesthouse. Andis ikka leida. Aeg oli hiline ja väravad olid tabalukuga kinni. Sisse piiludes nägime liikumist ja hüüdsime, et kas oleks vaba tuba. Mingi tädi, arvatavasti Mrs. Marie isiklikult mingist köögist vist, hüüdis vastu, et oodake, kohe tuleb. Pääsesime sisse. Tädi tundus kuidagi jube õhku täis, meie jutu peale, et LP-s on andmed, et siin on tube hinnaga 1700 Rs, vastas, et no selle hinnaga küll ei saa. Hind on 2500Rs. Ütlesime, et järsku vaataks toa üle, et kui meeldib, siis maksamegi. Siis algas mingi labürindi läbimine ja vahepeal trellitatud uksed, mis tuli tabalukust lahti teha. Jõudsime lõpuks pika minemise peale ka tuppa, see oli täiesti tavaline tuba, ainult rätikuid ei olnud. Meil polnud kaasas ka. Erkki ütles, et ta tahaks minna õhtuse Colomboga tutvuma, aga kui selle toa võtame, siis vaevalt meid enam välja lastakse, neid vaheuksi ja tabalukke oli nii palju. Sain aru, et Erkkile see plaan jääda ööseks Colombosse ei meeldinud ja meil oli järjekordelt võimalus konditsioneeritud killerbussiga tagasi Hikkaduwale sõita. Bussijuhil oli väga huvitav komme sõidu ajal võtta pudelist punnsuutäis vett ja puristada see aknast välja. Arvata võib, et kõrval sõitvad rollerijuhid väga rõõmsad polnud. Vahetevahel toppis ta mingit asja omale ninna ja igemete peale. Selle aine mõju oli sõidustiilist ka meile tuntav. Kui me peaks kunagi elusana Eestisse jõudma, siis närvid on meil küll terasest.