Sõitsime õhtul tuktukiga kodu poole. Just keerasime dzunglisse või meie mõistes võsa vahele, viimane teejupp enne meie elamist, kui mees peatas ratta kinni ja näitas, kuidas üle tee vingerdas uss. Ta ütles, e see on väga ohtlik, mürgine ja kiire, et hüppab sulle jalga kinni. Täiega õudne. Me näiteks vana-aastaõhtule minnes mõtlesime, et jalutame suurele teele välja ja võtame sealt mõne mööduva tuktuki. Panime pimedas plätude välkudes ja taskulampigi ei võtnud kaasa. No enam ei julge.
No comments:
Post a Comment