Lõpuks ometi nägime oma renditud maja ka valges. Eile õhtul üks tuktukimees, kes meid koju tõi, ütles, et ta teab küll seda maja, seal elab palju loomi. Elas arvatavasti. Aed on hästi suur ja maitsekalt kujundatud. Suurtes savivaasides on suured huvitavad kaktused ja kõikvõimalikud taimed, mis meil on väiksed potililled, on siin puud. Väikeses tiigis ujuvad kuldkalad. Aias on neli suurt linnumaja, arvatavasti kunagi elasid seal näiteks papagoid. Praegu on küll tühjad. Taga aias on mingi imelik maja nagu mingite loomade puurid oleks seal olnud. Leidsime maja tagant ka kunstniku ateljee, värvipurgid reas, pintslid sisse kuivanud.
Istusime terrasil, kui juhuslikult hakkasin jälgima ühte lindu aias, tundus, et tal oli tiivaga mingi jama ja korraga hiilis põõsast välja mitte väga suur, aga korralik varaan nagu vari ja lähenes sellele linnule. Reageerisin püsti hüppamisega ja meie kaks šefi, sain teada ka meie koerte nimed, Henry ja Lola, mitte Hagar ja Helga nagu oleks võinud arvata, panid sellise klähvimisega kohale. Varaan on ikka hämmastavalt kiire ja kõik neli kadusid põõsastesse ja õnneks asjade edasine käik jäigi segaseks. Tavaliselt näeb sellist elu telekast mõnelt looduskanalilt.
No comments:
Post a Comment