1.jaanuari hommiku meeleolu. Täielik molutamine. Mulle hakkab alles nüüd korralikult kohale jõudma meie eilne paaditrip. Õnneseened!
Eile koreakad kutsusid meid õhtuks kella seitsmeks endale külla ja lubasid anda koreastiilis õhtusöögi. Rob palus mitte koera pakkuda, lubati sealiha õnneks. Rob sõitis kohe hommikul eilsesse peopaika ja meie tiksusime niisama. Kell seitse saabus väga lõbusas meeleolus Rob ja teatas, et ta ei ole konditsioonis minema pidulikule õhtusöögile, et lähme hoopis sõber fishermani kööki sööma. Erkki keeldus viisakalt ja mina kasutasin võimalust minna internetti. Varsti helistas üks Robi kohalik advokaat, ta oli ka eile peol ja kutsus meid õhtust sööma mere äärde ühte kohalike meelispaika. Nüüd nägime siis ka tõelisi olematuid kohalikele mõeldud hindu. Sõime kala-malat ehk stonefishi ja kalmaarirõngaid. Täiesti super. Lisaks pudel arracit ja pakk suitsu ja meie arve oli 17 €. Olime kuuekesi. Advokaat rääkis, et kui tsunami siia jõudis, siis ta seisis oma auto kõrval. Kõigepealt kuulis sellist jubedat kohinat ja kui ta nägi lainet tulemas, siis ta hüppas autosse ja kihutas eest ära, aga laine sai ta kätte. Rob viskas nalja muidugi, et kurvis näitasid kindlasti suunda ja lisasid gaasi, aga naer läbi pisarate. Ta oli õnnega koos ja pääses uskumatul kombel. Ta ütles, et ta ei saa siiani, kui sõidab mereäärsel maanteel, vaadata tühje majade asemeid, vaid sõidab pööramata pead, pilk otse. Terve rong inimestega pühiti minema. Tonne kaaluv. Rob oli olnud sel ajal Hollandis ja täielikus infosulus, sest uudistes näidati ainult turismipiirkondi. Tal puudus täielikult info oma sõprade saatusest. Ma ei saa sellist asja pisarateta kirjutada.
No comments:
Post a Comment