Läksime täna uuele katsele puunikerdaja juurde ja meil vedas, ta oli kodus. Tõeline küla puusepp. Priyanthi majas ka kõik mööbel on selle mehe tehtud. Lisaks muidugi uksed, aknad ja kõik nikerdused. Erkki sai ka käe valgeks, proovis kuidas sellist asja oleks ise teha. Mingi paar peitlit, mingid peitli moodi, aga soonega orad ja puuhaamer. Koputad aga peitlile peale ja muudkui nikerdad. Ja nii tunde, päevi, kuid ja aastaid. Erkkil olid täpsed mõõdud teada ja andsime oma tellimuse sisse. Mees joonistas ka nagu koopiamasin. Valisime raamatust mustri ja ta lõdva käega joonistas selle paberile. Täielik kunstnik. Igas mõttes. Erkki otsustas, et läheb mehe juurde õpipoisiks, hea pikkadel sügisõhtutel puutööga tegeleda.
Mingi paar päeva tagasi unustasin vannitoa akna lahti ja tulemus oligi käes. Vannitoa seina küljes peaaegu lae all oli konn. Arvatavasti mingite tundmatute iminappadega. Eriti jäledat värvi helepruun, aga õnneks mitte liiga suur. Ma tean, et Tais olid mürgised konnad, aga mis tüüpi nad siin on, pole aimugi. Õnneks võttis mõistuse pähe ja õhtuks oli kadunud. Täna toimus meil jälle kohtumine tundmatuga. Vannitoa seina peal oli alustassi suurune ämblik. Ja mina pidin seda esimesena nägema. Mul on kombeks väga häälekalt ehmatada. Ehmatasin nagu jaksasin ja Erkki jooksis kohale, aga ämblik oli nii kiire, et pani kohe meie magamistuppa ja kapi taha. No täitsa lõpp. Ma olin täiesti valmis asjad kokku pakkima ja välja kolima, aga kapi lähedale ka minna ei julgenud. Istusime Erkkiga elutoas ja nuputasime, mis edasi teha. Korraga ämblik oli ennast juba elutoalakke sebinud ja lasi ennast parajasti ämblikuvõrgu niidiga alla, no see niit oli ka nagu lõng. No mina ei tea, ma ei mäletagi täpselt, kus mina varjusin, aga Erkki võitles vapralt, vähemalt mütsude järgi otsustades ja edasi me siin majas elame.
No comments:
Post a Comment