Hommikul nagu tavaliselt Prianthi meil ukse taga. Enne ta kiikab ikka akendest, kas me oleme üleval. Erkkit see jubedalt häirib, aga mina võtan seda kui kohalikku eksootikat. Saan aru, et kodusel inimesel lihtsalt suhtlemisvaegus. Kuskilt lugesin, et Sri Lankas pidi olema nii, et isegi kõige haiglasema suhtlemisvajadusega turistid saavad siin üledoosi.
Internetti ikka pole. Kuna see asi käib meil siin läbi telefoni, siis selgus, et Prianthil oli telefoniarve lihtsalt maksmata. Andsime 2000 Rs, ta lubas selle pärast meie arvest maha võtta.
Vana-aastaõhtut läksime tähistama TopSecretisse. Tegelikult see ei olnud hea mõte. Viimasel ajal on Erkki jube rahulolematuks muutunud selle koha teenindusega. Kui sa lõpuks saadki tellimuse anda, siis toitu ootad hästi kaua ja mina olen tegelikult ainult üks kord saanud ka sama riisi, mis tellisin! Kuna on suur valik erinevaid riise, siis olen tahtnud erinevaid proovida, aga ju nad teavad paremini. Arve maksmisega on tavaliselt omaette ooper. Kõigepealt ootad hästi kaua, siis lähed baari ja ütled, et tahaksid maksta, siis saadetakse sind lauda ootama, siis ootad veel hästi kaua ja siis saadki oma arve ära maksta. Mind on jätnud see tants suhteliselt külmaks, sest seal on tasuta wifi ja kui Erkki möllab tellimiste ja maksmistega, siis mina saan rahus netiavarustes surfata. Erkki arvates on kogu Sri Lanka elu selline. Meie oleme sotsialistlikust riigist tulnud ja siinne elukorraldus meenutab seda valusalt. Erkki arvates on kõik asjad nii nagu ei peaks olema.
Me läksime siiski Topsecretisse. Iseenesest köök on seal väga hea, kui jõuad ära oodata. Territoorium oli ümberpiiratud turvameestest või olid need sõdurid, igal juhul mundris mehed. Ranna poolt oli tõmmatud ette võrgud ja oli jäetud ainult ukseava, sisse-välja sai turvamehe valvsa pilgu all. Jõudsime umbes poole 8 paiku õhtul sinna ja juba kell 10 võetigi meilt tellimus. Üllatavalt vähe rahvast oli, vara veel. Tellisin jälle oma krevetid magushapus kastmes, kelner viskas veel nalja minuga, et a´la marki ei vaheta. Nagu naksti tunni aja pärast toodi mulle sealiha magushapuskastmes. Õnneks sain siiski probleemideta asja ära vahetada ja rohkem me oma kelnerit ei näinud. Erkki kannatus katkes pool 12 öösel, kui ta oli istunud tühja viskiklaasi taga umbes 2 tundi. Olime päeval Chamaraga kokku leppinud, et kohtumispaika ei tohi muuta, et ikka Topsecret. Teda ka ei olnud, istusime nagu jumalast hüljatud eestlased. Erkkil nii kääris, et ühel hetkel ta ei pidanud vastu. Tegin veel ühe meeleheitliku katse kelner üles leida, aga lootusetu. Ju läks aegsasti koju uut aastat vastu võtma. Me mõtlesime, et vahet pole, et lähme jalutame piki randa ja tuleme pärast tagasi. Nali oli selles, et öösel on merel tõus ja seal kohas, kus päeval on rand, laksusid nüüd lained. Erkki pani püha viha täis otse väravast välja ja äärepealt oleks laine ta maha paisanud, see tuli pimedas sellise hooga. Õnneks jahutas natuke. Rannas käis tõeline melu, et ilmaasjata kükitasime oma kelnerit oodata. Võtsime kingad jalast ja jalutasime läbi lainete edasi. Kõik baarid särasid tuledes, randa olid tehtud lõkked, inimesed olid väga innukalt head uut aastat soovima. Jalutades jõudsime meie esimesse ööbimispaika New Imperial hotelli. Omanikud olid nii rõõmsad meid nähes. Meid lausa kohe teenindati. Ja üsna kohe algas ka jube möll rannas, sest kell oli märkamatult 12 saanud. Faktiliselt igast kohalikust sai korralik püromaan ja vähe neid seal rannas just ei olnud. Koerad haukusid, raketid lendasid ja paukusid. Minul olid kõrvad lukus. Rannas on palju kuivatatud palmilehtedest katuseid. Me ei saanud aru, mis valemiga need põlema ei süttinud. No oli see alles möll, mis toimus. Millalgi jõudsime oma salajasse paika tagasi, rahvast oli murdu ja Chamarat me üles ei leidnudki. Huvitav, kas järgmine aasta tulebki nüüd selline täis ootamisi, ootamatusi ja Erkki viha, mitte leppida asjadega, mida ta muuta ei saa.
No comments:
Post a Comment