Epiloog

Möödunud on nädal. Mõtlesime, et laseme asjal settida ja siis oskame ehk vastata küsimusele, et kuidas Sri Lankas siis tegelikult meeldis. Ega ikka ei oska öelda küll. Tohutult vastuoluline maa. Erkki pani talle nimeks Nevereverland. Just, kui hakkab tunduma, et vot, see maa on küll meie lemmik, tõeline paradiisisaar, siis kohe tuleb peale mingi negatiivne laks. Näiteks mingi nõme piletimüüja, kes kujutab ette, et saab jube rikkaks kui petab meilt välja ühe krooni, summa on nii mõttetu, aga mõjub meeleolule, et sind on kangesti pügatud. Murphy seadused kehtivad ka siin kahjuks. Heivi rääkis, et ta luges miskist targast ajakirjast, et India ookean ongi magnetiliselt natuke teistugune. Sellest ka rohked maavärinad. Kui kaaluda ennast India ookeani kaldal, siis pidid kaaluma natuke vähem kui Eestis näiteks. Meile see mõte väga meeldis, sest lennukile äraantav pagas on siis ju ka nats kergem kui muidu :)

Kuulsime, et Eksootikareisid teevad paketireise Sri Lankale, mingi 2000 € nägu. Sinna kuuluvad loomulikult ööbimised 5 tärni hotellides ja kõik see kaunis, mis on mõeldudki turistile näitamiseks. Kersti ja Kiku kohtasid Hikkaduwal eestlasi sellest grupist ja nemad ainult õhkasid, milline paradiis on Sri Lanka. Meie nägime natuke ka sinna paradiisi fassaadi taha. Oleme tegelikult selle üle tänulikud. Siiani arvasin, et Buddhism on uskudest kõige sallivam, kõige tolerantsem, et ela ise ja lase teistel elada. A´la Tai variant naeratuse maast. Siinne usk on väga erinev,  minu jaoks kuidagi võltstõsine. Srilankalased ise ütlevad, et see ongi õige buddhism, et selline toretsev ja pinnapealne ja särav on Tais. Mulle tundus see jälle lähedane pigem islamiga. Väga meestekeskne, naised on kõik surutud tagatubadesse. Pidev jutt, et Srilanka naine ei tee seda ja ei tohi teha seda jne. Meestele oli kõik lubatud. Näiteks ööklubides oli välistatud, et mõni kohalik neiu seal pidutseks. Kui Athula ja Wasantha võtsid oma naised meie sünnipäevapidustustele kaasa, siis kõik rääkisid, et nüüd tehti ajalugu. Ma saaks aru, et naised ise tahavad tagaplaanil olla ja ongi tohutult tagasihoidlikud, aga kaugel sellest, täiesti normaalsed inimesed. Muidugi naljakas oli veel see, et kui pakuti, siis nad jõid kanget heledat õlut! Võiks arvata, et sellised malbed kodukatad, kes ei teagi, mis alkohol on! Järelikult see pole loomulik valik, vaid usust tingitud raamidesse surumine. Hästi palju võis paralleele tõmmata meie õndsa nõuka ajaga. Meile tundus, et seal divinguklubis oli noortel poistel kõigil välismaa pruudid ja esimesel võimalusel taheti Sri Lanka tolm jalgelt pühkida. Ühel õnnelikul oli juba Taani viisa taskus. Inimesed kõik, kellega meie tuttavaks saime, olid hästi toredad ja külalislahked. Samas eestlased on ju väga kahtlevad ja kõhklevad ja skeptilised. Vähemalt meie küll, et vägisi hakkad mõtlema, et järsku see külalislahkus on näiline, et see on vaesusest tingitud ja mida nad tegelikult sinust üldse tahavad selle suure sõpruse eest. Kohalikud näevad ju pidevalt turiste, kel on võimalus reisida nii kaugele maale, järelikult peavad ju päratu rikkad olema. Valdav enamus neist ei pääse kuhugi reisima. Samas on tohutud käärid. Räägitakse, et 1000-2000 krooni on täitsa hea palk. Toidupoes on hinnad üsna samad, mis Eestis. Turult puuviljad võib olla on odavamad. Näiteks suitsupakk maksab mingi 3 eurot. Aga nad suitsetavad, mitte küll nii palju kui Türgis, aga sellise hinnaga ei oleks see ju üldse mõeldav. Ühistranspordihinnad on olematud, aga näiteks taksoteenus lennujaamast Hikkaduwale 130 km maksab mingi 40 eurot. Kütuse hinnad on jälle odavad 7 krooni liiter ehk kuskil 44 eurosenti. Sri Lankal on kõik looduslikud tingimused olemas selleks, et olla tõsiselt tore turismimaa ja teenida sellega oma loendamatutele inimestele korralikku elatist. Jääb mulje, et lihtsalt ei osata või ei taheta. Pigem ehmatatakse turiste jube kitsaste teedega, et kui tahad midagigi vaatamisväärsustest näha, siis loksud päevi bussis, et 100 km edasi saada. Või pidev valetamine hindadega. Kui oled liiga valge nahaga ja näha, et äsja saabunud, siis kohe küsitakse turistihinda. Eriti häiris restoranides, kus sa väga harva said õige arve. Sri Lankal soovitatakse leida omale isiklik kohalikust sõber, kes siis sinu eest toimetab. Meid jubedalt häiris see. Sa ei saa vabalt olla, kogu aeg ole valvel. Meie oleme sellised üksiküritajad, tahame ise omal käel ringi vaadata. Giidi palkamine on meie jaoks keeruline, et kui palju siis lõppude lõpuks ikka talle maksma peaks ja kas maksime liiga vähe või liiga palju ja üldse ei taha võõra inimesega pidevalt koos olla. Kirjutasin päris palju, mis midagi maksis või üldse rahast, aga seda sellepärast, et kui käisime eelmine aasta Tais, siis pärast sõbrad küsisid, kui planeerisid oma reisi Taisse, et mis midagi maksis, aga meie seda absoluutselt enam ei mäletanud. Nüüd panin väga teadlikult kõik kirja.

Kaks nädalat Sri Lankal oleks väga vähe, et sellest maast aimu saada ja kaks kuud nagu meie olime, jälle liiga pikk aeg, et hakkad juba kõike liiga läbi nägema ja liiga koduigatsema. Ideaalne oleks olla 1 kuu. Alguses sisseelamine, siis rahunemine, et juba tead kõike ja siis koju pääsemine. Kui nüüd päris aus olla, siis Sri Lanka on nii kummaline maa, et tahaks sinna veelkord tagasi :) Ja just inimeste pärast, kellega tuttavaks saime.

Lisan siia lingi kõik meie fotodega www.fotoalbum.ee/photos/Kairerkki . Millegipärast ei saa ma ise sinna otse sisse, aga kahtlustan, et see on Türgi probleem:)

20.veebruar

Täna hommikul kell 7.52 rongiga plaanisime sõita Colombosse, sealt edasi Negombosse, seal võtta hotell ja öösel kell 2 lennujaama. Varem Colombosse mineku plaan oli sellepärast, et lootsime raamatupoest leida seda puunikerduskunsti raamatut. Paneme asjad kusagile hotelli maha ja lähme luurele. Aga saatusel olid meiega teised plaanid.

Laadisime hommikul kõik oma padajannid Athula tuk-tuki peale. See oli kohutav koorem. Puunikerduste pakk oli nii ebamäärase suurusega, et ma ei kujutanud ette, kuidas me seda transpordime ja kas see meil ikka võetakse sinna üldpagasisse vastu. Athula naine ja pisike tütar saatsid meid ära ja naine nuttis ennastunustavalt. Ma ei saa pealt vaadata kui keegi nutab, ma pean kohe ühinema. Väga sentimentalne ärasaatmine oli meil. Jaama kassast piletit ostes  öeldi, et rong hilineb pool tundi. Tegime aega parajaks. Athula ostis meile tee peale teemoonaks neli rotty ja 2 mingit magusat kookoshelvestest käkki. Kaugelt juba rong paistis, kui Athula hakkas järsku rääkima, et kuidas te nende asjadega lähete, et ok, 2000 Rs ja ta viib meid tuk tukiga Colombosse! Ma mäletan, et väikebussiga lennujaama küsiti 6000 Rs ehk siis mingi 40 euri ja nüüd tukiga ja 13 euri. Vaatasin meie asjade ja kottide kuhja ja olin valmis milleks iganes, et ainult ei peaks kahekesi oma staffiga Colombo peal kakerdama. Kuna oli pühapäev, siis vaevalt raamatupoed üldse lahti on. Laadisime jälle oma kolu Athula tukile ja ta pööras juba nina Colombo poole, kui mõtlesime, et kui nagu nii tukiga minek, siis lähme parem otse lennukile ja see tähendab, et lennujaamas peame olema öösel kell 2, järelikult sõitma peaks hakkama kell 8 õhtul. Suur oli Athula naise rõõm kui meid tagasi tulemas nägi, igal juhul jube naljakas, meil olid rongipiletid juba taskus ja sama targalt tagasi. Saime nagu ühe päeva juurde ja otsustasime kohe randa kimada.  Meil on rannas üks kindel koht välja kujunenud, kus saab rahulikult vees heljuda, kartmata, et laine üle pea käiks. Heivi teadis, et me sõitsime hommikul minema ja oli eemalt vaadanud, et juba uued inimesed meie kohas end platsi võtnud, lähemale tulles ei uskunud ta oma silmi, et pole võimalik, me ju sõitsime hommikul ära ja nüüd rahulikult võtavad päikest. Kui meie arvame, et srilankalased on naljakad, siis ma kujutan ette, et me neist väga maha ei jää.

Õhtul teatas Athula, et lähme siiski ta sõbra bussiga, hind ei muutu ja nende juures on õhtusöök kell 8. Tõeline külalislahkus. Loomulikult kasutas ta juhust ja kinkis Erkkile jälle ühe oma loendamatutest sõrmustest. Ma ei kujuta ette, millega Erkki ta südame võitis. Kahtlustan, et arrack on kurja juur.

Igal juhul kell 1 öösel olime Colombo lennujaamas. Maksime Athulale 4000 oma alles jäänud ruupiad ja tundus, et kõik jäid rahule. Olin lugenud tripist, et Sri Lanka lennujaamast ärasaamine pidi olema ka paras katsumus. Meil läks kõik nii lihtsalt, et ma kohe ei uskunudki. Puunikerdused kaalusid 17 kg ja lisaks seljakott 13 kg! Me oleks rahulikult võinud ära anda veel 10 kg. Olin pakkinud enamus asju meie käsipagasisse, kartuses, et ületame kaalu. Nüüd ei saanud hakata ümber pakkima nii, et lennukisse läksime nagu kaamelid.

Lennukompanii Etihadile küll midagi ette heita ei saa. Istmed laiad nagu äriklassis, individuaalsed telekad igale reisijale, enne toitlustamist toodi menüüd, kus said valida kolme pearoa vahel, superluks! Kolm tundi lendasime Abu Dhabisse, siis oli tund vahet, täpselt, et jõuaks järgmisele lennule, siis 6 tundi Istanbuli. Meil oli siselennuga väike probleem, ostsime tagasisõidupileti 21.veebruariks ja hiljem selgus, et oli müüdud 21.märtsiks. Arvasime, et nüüd on jama majas, et kas peame uue pileti ostma või lihtsalt bussiga tulema. Atlasjeti kassas vahetati pilet ära ilma pikema jututa. Nii, et lõpp hea, kõik hea!

19.veebruar

Täna on siis meie viimane päev siin Sri Lankal! Priyanthi on mulle mitu korda helistanud ja külla kutsunud, mõtlesin, et tagumine aeg on see käik nüüd ära teha ja ta üllatas mind täiega. Kuigi siin Sri Lankal ei tohiks enam ühegi asja peale üllatuda, sest muidu teeksid seda igal sammul ja vahetpidamata. Priyanthil oli mulle kingitus. Kaks hästi kvaliteetset teepakki, mida ta mees pidi tooma otse vabrikust ja mida väga poes ei müüdagi ja 2 mandliõliga näokreemi, mis ta oli Indiast toonud. Kui küsisin, et kohe kaks, siis ta vastas, et teine on mu tütrele. Imearmas! Ta oli kooki küpsetanud ja lisaks pakkus puuvilju ja teed. Ta mehe ema oli ka kodus, selline pisikene singali mutike väga ilusas saris. Küll ta lobises minuga singali keeles, panin mängu kõik sõnad, mis ma selles keeles olin suutnud ära õppida. Üks, kaks, kolm-eka, deka tuna, siis tere-kohomadõ, mila kiada-palju maksab, sally-raha, stuthy-aitäh ja see on kõik mu singali sõnavara. Väga mõttestatud vestluseks seda muidugi pidada ei saanud.

Käisime korra tüdrukute juurest läbi, selgus, et see oligi ikkagi see sama maja, mis me alguses vaatamas käisime. Selle maja kaugus rannast ületas me valuläve ja kuna hind oli sama, mis Priyanthi majal, mis oli poole lähemal, siis mul on tõsiselt hea meel, et valisime Priantsuka pakkumise ja saime tuttavaks hästi armsa inimesega.

Kuna meil õhtuks plaane polnud, siis mõtlesime, et peame oma külmkapi tühjaks sööma ja jooma ja kutsusime Athula oma naisega meile appi. Hiljem tulid veel Kiku ja Kersti läbi ja kuulsime, et Kiku oli eile teinud rolleriga avarii, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Vihma sadas ja üks tuk-tuk oli sõitnud tal ees ja oli tõmmanud tee äärde ja Kiku arvas, et ta jääb seal nüüd seisma. Kui korraga oli pööranud end risti teele, kavatsedes ümber pöörata. Kiku põrutas sellele täpselt  külje pealt sisse ja loomulikult kukkus. Erkki teooria, et see liiklus siin on nii jube, sai kinnitust ja rolleriga siin maal küll liigelda ei tahaks.

18.veebruar

Meil on tõsine mure oma pagasi kaalu pärast. Meie puunikerdused on nii ebamugava suurusega, et isegi ei kujuta ette kui palju nad lõppkokkuvõttes kaaluda võivad. Suures hirmus me nagu midagi väga juurde osta ei julgegi. Otsustasime täna komplekteerida ühe paki ja selle juba Eesti poole teele saata. Muidu peame vedama seda kõigepealt Türki ja edasi Eesti. Türgist tulles on jälle kaaluprobleemid ja parem oleks kohe asi otse ära toimetada. Paki saatmine on siin päris kallis lõbu. Esimene pool kilo maksab 1290 Rs ja lisaks iga järgnev 500 grammi maksab 670 Rs. Meie pakk kaalus 5,5 kg ja maksime 7300 Rs. Läksime siin uuele ringile. Eelmine aasta Taist leidsime väga mugavad elektrilised moskiitokillerid, mis näevad välja nagu tennisereketid. Esimene katse need Eestisse tuua ebaõnnestus. Kartsime, et need on suht õrnad, et paneme käsipagasisse ja võtame lennukisalongi kaasa. Tollis oldi täiesti kindlad, et me ei jõua koju jõudmist kuidagi ära oodata ja kukume nendega juba lennukis näiteks lendureid ahistama ja need võeti meil lihtsalt ära. Nüüd, kui saadame postiga, siis väga loodame, et Eesti tollis midagi uut välja ei mõelda ja et meid neist ikka ilma ei jäetaks.

17.veebruar

FullMoon Poya Day! Jälle! Uskumatu, aga meie legendaarsest paaditripist on juba kuu möödas. FullMoon Poya Day on Sri Lankal täielik puhkepäev, siis Erkki soovitusel võiks rääkida hoopis kohalikust konnast. Õigemini sellisest rämedast loomast nagu iminappadega konn. Järjekordselt oli üks ennast meil terrassi seinale imanud. Erkki otsustas teda mopi otsaga natuke tagant aidata, et ta õue kobiks, aga kus sellega, ta kohe nagu sööstis Erkki poole, hüppas sellise kaarega, et Erkki vaevu pääses klammerdumisest. Rääkisime seda pärast Athulale ja ta selgitas, et ei mitte midagi ohtlikku ja kui kerge oleks sellest konnast vabaneda. Edaspidised Sri Lankale tulijad! Ei ole midagi lihtsamat, kui näiteks on konn end teile oma iminappadega käe külge imenud, siis te loomulikult säilitate külma närvi ja lähete kööki. Ma ei hakka kordama, et samal ajal konn ripub teil käe küljes. Te ei heida meelt, vaid lähete kööki, lasete klaasi vett ja segate sinna sisse soola, siis valate seda soolvett konnale ja nagu niuhti saategi konna käe küljest lahti. Kõik geniaalne on lihtne!

16.veebruar

 Maritele ehk siis minu tädi Mitele palavad sünnipäevaõnnitlused!
Meie sõber Robi advokaat Sanath pole jonni jätnud ja muudkui pommitab meid sõnumitega ja kutsub Matarasse. Mõtlesime, et kutsume Heivi ja Kersti ka kaasa ja käime ära, kui teine nii hirmsasti ootab. Lootsime ka Robi näha. Sanath ütles, et tal on kaks vaba päeva, vaatasime kalendrist järele ja 16.veebruar on Holy Prophet`s Birthday.  Tee peal nägime mingit kostüümides rongkäiku ja noori poisse, kelle paljad ülakehad olid ilusti ära maalitud. Matarasse jõudes küsisime Sanathi käest selgitust ja ta ütles, et täna on moslemite püha ja tema ei taha ei moslemitest ega tamilitest midagi kuulda. Algselt elasid Sri Lankal singalid, kes on budistid ja ülejäänud on siia sisse rännanud. Viimatine sõda oligi olnud sellepärast, et tamilid tahtsid Sri Lankat poolitada, et põhja osa jääks neile. Praeguse presidendi ainukeseks teeneks loetaksegi seda, et ta lõpetas sõja ja Sri Lanka jäi ühte tükki. Muidugi, mis kompromisside hinnaga seda tehti, see on iseküsimus.

Matarasse jõudes oli advokaat meil autoga vastas ja tegi ettepaneku sõita vaatama looduskaunist koske ja teevabrikut. Mis meil sai olla selle vastu, juba kogenud koskede vaatajad ja ka teevabrikus käidud. Tee peal vahetasime ta sõbra juures tema auto džiibi vastu, sest koseni pidi viima just vastava auto tee. Tuli välja, et Sanath ise polnud ka selle imekauni kose juures käinud, mida ta meile reklaamis. Korraga selgus, et isegi mitte džiibiga sinna ei saa, et edasi peame minema jalgsi. Päike kõrvetas pähe ja lohutuseks oli see, et super ilus kosk pidi olema ainult mingi paari kilomeetri kaugusel. Hakkasime vantsima. Ma olin nii ära ehmatanud, meie võime käia kui palju tahes, aga kutsusime kaasa Kersti ja Heivi ja nemad küll väga entusiasmi üles ei näidanud. Palvetasin täitsa mõttes, et kui me peaksimegi kunagi kohale jõudma, et siis see kosk oleks ka seda väärt. Ja mu palvet võeti kuulda. Järgmise käänaku taga seisis tuk-tuk. Uskumatu! Kuskil jumala poolt hüljatud suvalises kohas. Kohalikud inimesed sees just startimas. Sanath lahendas olukorra lihtsalt. Kohalikud ronisid välja ja meie sisse. Häid lambaid mahub palju ühte tuk tukki. Meid oli koos juhiga 6. Paarist kilomeetrist polnud juttugi, me oleks siiani vantsinud seal. Lõpuks jõudsime koseni. Kui me oleks sinna 5 tunni pärast jõudnud, surmani väsinud ja siis seda näinud, siis arvan, et oleks ikka väga pettunud olnud. Lõpu veeni pidi jalgsi minema. Rada vonkles kõrges rohus. Korraga hakkas Sanath jalgu trampima ja ütles, et olge ettevaatlikud, siin võib ohtlik olla. Ma isegi ei saanud aru, kes see ohtlik võiks olla, aga jube kogemus niimoodi paljaste varvastega läbi tundmatu rohu minna. Sanathil oli varutud kaasa ka kohalikku kituli veini nimega toddi. Mingi õllekangusega, valge piimjas vedelik ja maitses nagu äädikas. Õpetati, et peab suurte sõõmudega jooma, siis tuleb õige maitse välja. Ei saanud seda väikse lonksuga väga alla, suurest rääkimata. Omapärane.

Edasi tuli teevabrik. Olime käinud väga ilusas turistidele mõeldud vabrikus ja nüüd siis kontrastiks kohalike koht. Selline naturaalne ja lämmatavalt kuum. Arvatavasti põhiline töö käibki sellistes vabrikutes, turistile näitamiseks on vähesed.

Edasi jõudsime Sanathi sõbra, kes meile džiibi laenas, rantšosse. Looduskaunis koht jõekaldal kookoseistandusega. Ta pidi seda välja rentima pulmade pidamiseks ja suurteks üritusteks. Advokaat arvas, et me võiksime ujuma minna, aga lõunamaal jões ujumine pole me lemmikharrastus. Kujutan ette kuidas kroolime seal mõne krokodilliga kõrvuti. Siis pakuti meile metssealiha. See oli korralikult ära hautatud koos piparde ja sibulaga ja maitses ülihästi. Sanath rääkis sellest meile juba varem, et siin kandis metssigu kütitakse. Lõunasöögiks oli meile Sri Lanka stiilis riisi ja curryt tuunikalaga. Olime tõeliselt kohmetud sellisest vastuvõtust. Siiani ikka võeti turistilt seitse nahka, aga nüüd vastupidi. Meid võetakse auto peale, näidatakse looduskauneid kohti ja pärast söödetakse kõht ka täis. Rikutud inimesena hakkad kohe mõtlema, et miks ta nii teeb, aga võib olla see ongi tõeline Sri Lanka sõprus ja külalislahkus. Igal juhul armus Sanath täiega Kerstisse ära ja koduteel bussis hakkasid tulema sõnumid, et ainult sind ja viinamarju...

Lõpetuseks veel üks huvitav insident bussis. Bussi ronides ütlesime, et sõidame Hikkaduwale.

Teame, et Matara Hikkaduwa pilet on 150 Rs. Otsisime paraja raha välja ja piletimüüja kirjutab välja piletid ja tükihinnaks 285 Rs. Hakkasin just seletama, et siia tulles oli ju sama maa ja sama buss ja maksis 150. Kui meie seljataga üks kohalik kaassõitja, kes oskas inglise keelt ütles, et Matara Hikkaduwa pilet peab olema jah 150 Rs. Kontrastide maa, täielikult.

15.veebruar

Oleme hommikust saadik infarktieelses seisundis! Meil oli  aias 2 meetrine madu!!! Kohati oleme juba nii resigneerunud, et kui Erkki näitas mulle, et vaata, siis ma lihtsalt vaatasin ja vastasin täiesti emotsioonivabalt, et too fotokas, isegi ehmatuseks häält ei tulnud.  Madu liikus nii hääletult, ükski leht ka ei krabisenud, see oli lihtsalt nii jäle. Nägin, kus ta saba oli ja mõtlesin, et lähen suure kaarega eemalt ja teen pilti ja suur oli mu jahmatus, kui olin läinud täiesti oma arust ohutusse kaugusesse ja mao pea oli täitsa minu lähedal. Peenrast libises ta tiiki ja siis kui tiigi keskel olevale saarele roomama hakkas, siis tuli veest nagu kastmisvoolik välja. Kohutavalt pikk ja üsna peenike. Erkki sai ta pildile ja näitasime seda Atulale, tema ütles, et see pole mürgine. Võib olla midagi meie nastiku taolist, aga no andke andeks, tegemist on ikkagi lõunamaaga. Erkki ütles, et ta tundis kohe ära, et see oli sama madu, mis kunagi ühe kohviku kõrval vonkles, aga Erkki ei tee srilankalastel nägude järgi vahet ja nüüd korraga tunneb ussi näo järgi:)

14.veebruar

Urmasele sünnipäevaõnnitlused! Kõigile sõpradele valentinipäevaõnnitlus!

Otsustasime täna teha meie aias väikest grillõhtut valitud sõpradele. Oleks valinud Kiku ja Chamara ka, aga neil oli plaanitud kahekesi käe hoidmine nagu valentinipäeval ikka kombeks. Grillisime Heivi ja Kerstiga. Saime rahus vana hea eesti kombe kohaselt rahulikult laua taga kõhud täis puukida, keegi ei oodanud kannatamatult käed bongode kohal, et millal ometi söömine lõpetataks. Ostsime koti kohalikku grillsüsi ja see nägi välja nagu väiksed ümmargused munakivid või nagu väiksed kilpkonnakesed nagu Erkki tabavalt ütles ja ta nägi tõsiselt vaeva, et need üldse hõõguma saada. Plaan oli grillida kanakoibi. Kahtlustasin juba ette, et meie grillimine on teada, kui pole Mahmutit või meie isa pundis, siis asjad jäävad tooreks või kõrbevad ära või mida iganes. Nüüd tegin eelküpsetust ja grilliga andsime ainult viimase lihvi ja üllatavalt head said. Kersti ja Heivi tõid toorsalati materjali ja magustoiduks tegime puuviljasalatit jäätisega. Pidusöök missugune.

13.veebruar

Pühapäevaturg! Seekord läksime Heivi ja Kerstiga kolmekesi. Nüüd oli hinnaüllatuseks kobar minibanaane, mis maksis 20 Rs ehk 2 krooni ja Kersti rõõmuks papaia, mis muidu suurel turul pidi maksma 70 Rs oli nüüd ka 20 Rs. Mõtlesin, et võtan mõned ananassid ka. Ilusad pisikesed ananassid olid ja küsis 50 Rs tükk. Võtsin kohe 4 ananassi ja korraga jäin vaatama, et kõrval kohalik naine ostis 1 ananassi ja näpu vahel oli 30 Rs. Jäin ootama, et kas ongi nii, et kohalikele on 30 ja turistile on 50 Rs. Müüjaks oli noor poiss, see ütles midagi singali keeles ja tädi nagu ohkas ja võttis rahakotist veel 20 Rs ja andis poisile. Tulin juba ära, aga millegipärast vaatasin korra üle õla ja sel momendil poiss andis tädile 20 Rs tagasi. Seda kino tehtigi mulle. Kuna nägin seda pealt, siis hakkasin naerma ja viipasin kutile sõrmega, et hammustasin ta diili läbi ja läksin edasi. Olin jõudnud turult juba päris kaugele jalutada, kui korraga see ananassimüüja jooksis mulle järele, kotis kaks ananassi ja pistis need mulle pihku ja hakkas vabandama, et very sorry, very sorry. No mis ma oskasin kosta, olin nii üllatunud, et teine jookseb mulle kilomeeter maad järele. Ma oleks võinud turult kohe tuk-tuki võtta ja minema kimada. Ma ei kujuta ette kui kaugele ta oleks selle kahe ananassiga jooksnud. Igal juhul srilankalased üllatavad igal sammul.

12.veebruar

Taastusime.

Unustasin  kirjutada, et igal õhtul, kui me trippisime mööda Sri Lankat, helistas mulle Erkki ja see oli temast väga armas. Kuna meil on kahe peale üks telefon ja see oli minuga kaasas, sai ta kasutada Athula telefoni ja meie kohalikku numbrit ta peast ei teadnud, siis helistas Chamara numbrile. Nii, et iga õhtu tekitas ta furoori sellega, et helistas oma kallile naisele ja pärast igat telefonikõnet säras naine nagu päike. Tegelikult igal õhtul oli tulnud Athula oma perekonnaga meie majja ja ta naine tegi süüa ja Erkki oli sunnitud Arracki ostma ja niimoodi hoolitseva perekonna ringis ta oma päevi mööda saatiski. Ei olnud tal mahtigi minna puunikerdaja juurde. Prianthy juba helistas mulle ja tundis huvi, et mis juhtunud on, et nikerdused valmis ja Erkki nägu ei näita. Erkki ja Athula olid kõvu äriplaane pidanud nagu ikka arracki klaasi taga kombeks on. Käidi isegi ühte müügil olevat hotelli vaatamas. Keegi tüüp, kes seal kohal oli, ütles hinnaks 33 tuhat eurot. Erkkile juba kangastus tõsine äriajamine siin. Hiljem oli hotelli omanik tulnud, korrigeerinud hinda ja tegelikuks hinnaks sai 233 tuhat euri. Jahutas kiirelt. Olime varem söönud ühes toredas söögikohas ja selgus, et sealne omanik on Türgis käinud ja kandis punast Türgi lipuga särki. Erkki jaoks oli ta kohe oma poiss. Ühel päeval oli see oma kandi mees tulnud ühe saksa tädiga meie värava taha. Tema tuli kui Athula sõber, kes teadis, et Athula üürib maja välja ja tal polnud aimugi Erkkit siit eest leida. Jällenägemisrõõm oli suur olnud ja kohe kui meie lahkume võtab see saksa daam meie maja rendile ja väidetavalt 3 aastaks. Minu reisil olles leidis Erkki omale suure sõbra Athula. Sõna suur kõlab kohalike puhul naljakalt muidugi, kui ette kujutada nende suurte sõprade mikropikkusi:) Eluaegse sõpruse märgiks kinkis ta Erkkile oma sõrmest sõrmuse. Ja tundes Erkkit ma üldse ei imestanud, kui ta selle järgmine hetk vannituppa riiulile unustas. Järgmisel päeval ehmatas Athula täiega, kutsus Erkki nurga taha ja küsis, kas nende sõprus on nüüd läbi, et ta tema sõrmust ei kanna. Nüüd ilma sõrmuseta ei julge Erkki üldse nina välja pista, küla on ju väike ja mine tea, mil jälle oma suurele sõbrale vahele võid jääda.